Seisame Imre Arakasega Toompeal Kohtuotsa vaateplatvormil, kust avaneb kaunimaid vaateid vanalinnale ja Viru hotellile.

„Kui kõrgelt sa alla hüppasid?“ küsin.

MITU MEETRIT ON MAANI? Imre Arakas vaatab üle Kohtuotsa vaateplat­vormi ääre, kustkaudu ta 18. aprillil 1979 Toompealt miilitsa eest põgenes. Üleval Õhtulehes ilmunud tagaotsimis­kuulutus. Foto: Tiit Blaat

See juhtus 1979. aasta 18. aprilli õhtul. Kahekümneaastane Arakas oli just põgenenud Kalinini rajooni rahvakohtust. Kohus pidas istungeid Stenbocki majas, kust juhitakse täna Eesti riiki. Peaminister Taavi Rõivas polnud siis veel sündinud.

Arakas oli kolme teda valvanud eestlasest miilitsa vahelt kohtusaalist välja tormanud. Teda ei peatanud tagaajajate hüüded ega püstolilasud.

Algul kavatses ta lahkuda Toompealt Tiesenhauseni maja tagusest nõlvast alla laskudes. Lapsepõlve mängudest tuttav läbipääs oli aga tol õhtul tellingutega suletud.

Nii jooksis noormees vaateplatvormile, heitis end üle ääre ja hakkas mööda püstloodis kiviseina alla ronima.

Eesmärk oli jõuda mõne meetri kaugusel paistvale laiale ääre­le, kust pääsenuks juba ohutumalt edasi. Aga jalgealune osutus libedaks.

„Ühesõnaga, ma kukkusin,“ meenutab Arakas. Sellest aru saades, tõukas ta ennast täie jõuga seinast eemale ja maandus mäe küljele.

„Kui kukkusin, kohe panin kukerpalli edasi. Veeresin sinna puu juurde,“ näitab Arakas käega. Ta võttis jalad alla, astus tänavale ja oligi vaba mees.

„Ju see adrenaliin oli niivõrd sees, et väga midagi ei tundnudki, ühtegi konti ära ei väänanud. Noor hing ka. Eks need rüütlid kukkusid ka Toompead piirates mõnikord alla.“

Enneolematu põgenemine tegi Arakasest Eesti NSVs elava legendi. Toonane siseminister Marko Tibar ütles aastaid hiljem: „See oli muidugi ilus hüpe. Aga nende hüpetega juba kord on niimoodi, et mida hullem on ettevõtmine, seda parem on reeglina tulemus.“

Teeme vaateplatvormil pilti ja läheme siis Pikale jalale Bogapoti kohvikusse. Arakas on viimase kolme aasta jooksul teist korda Eestis käimas. Muidu elab ta Hispaanias.

56aastane mees näeb nüüdki sitke välja. Kohtusin temaga eelmine kord paarikümne aasta eest, kui ta andis Ekspressile intervjuu. Vaid kortsud on sügavamad, juuksed on hallimad ja neid on vähem.

Tellime kohvi ja istume lauda. Võtan kotist välja oma hiljuti ilmunud raamatu „Karuks istus vangitornis…“, mis jutustab pärast Karl Vaino võimuletulekut Eestis toimunud sündmustest.

Leheküljelt 106 vaatab vastu mustvalge foto, kus noor Arakas on aheldatud käeraudadega miilitsa külge.

KEHAHOIAK ÜTLEB KÕIK: käeraudadega miilitsa külge aheldatud Imre Arakas suvel 1979 ja tema poolt lasketiirust röövitud sportpüstolid. Fotod raamatust „Karuks istus vangitornis…“.

Kui ma selle pildi vanast kohtutoimikust leidsin, olin hämmastunud. Vahialune Arakas näeb sellel välja nagu rokkstaar.

Kellel tegelikult hirm nahas oli – kas Arakasel või teda valvaval miilitsal? Kas Arakas poseeris meelega nii enesekindlalt või oligi see tema loomulik kehahoiak?

„Võib-olla isegi loomulik,“ arvab Arakas. „Nad tahtsid, et ma midagi näpuga näitaksin, aga ma saatsin nad pe**e.“

KGB kartis atentaati Karl Vainole

Pärast kohtust põgenemist suutis Arakas ennast varjata 87 päeva. Kui tagaotsitav 12. juulil 1979 lõpuks Tallinnas tabati, käis siseminister Tibar teda isiklikult vaatamas.

„Seal oli rahvast nagu laulupeol,“ kirjeldab Arakas miilitsamajas mundrimeeste seas tekkinud eufooriat. „Toodi kohe taksoviinad. Vana aja värk.“

SAAK: Imre Araka poolt 1979. aastal röövitud sportpüstolid Foto: Foto raamatust "Karuks istus vangitornis..."

Enamiku tagaajajatega pole Arakas hiljem kohtunud. Üheks erandiks on Eesti NSV KGB viimane esimees Rein Sillar, kellega ta puutus kokku üheksakümnendatel seoses Oleg Ljadovi kütuseäridega.

Noore julgeolekuohvitserina tagas Sillar 1979. aastal maiparaadi turvalisust. KGB kartis, et tagaotsitav Arakas võib korraldada rünnaku Võidu (praegu Vabaduse) väljaku tribüünile, kus Karl Vaino, Vaino ­Väljas, Arnold Rüütel ja teised kompartei juhid rahvale lehvitasid.

Arakas meenutab Sillarilt kuuldut: „Seda ta on korduvalt rääkinud, et tal olid taskus püstol ja minu pilt. Ja veel oli seal mingi snaiper.“

Täpsuslaskur ootas Arakase võimalikku saabumist paraadile Jaani kiriku tornis, kust väljak paistis nagu peopesal.

Loen Arakasele ette 1979. aasta 31. juulil Kanada ajalehes Vaba Eestlane ilmunud sõnumi „Eestis tabati Karl Vainole atentaadikatse sooritaja“.

Uudis teatas: „KGB ja miilitsavõimud korraldasid Imre Arakase tabamiseks suuri operatsioone, tema pilt avaldati televisiooniekraanil ja rahvast kutsuti raadio kaudu tema kohta andmeid avaldama. Lõpuks tabati Imre Arakas reetmise tulemusena. Tabatu on 22-aastane nooruk ning oli Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane.“

Arakas muigab: „Ma Karli elu kallale ei tahtnud minna. See on vale jutt, kurat. Kusjuures ma ei ole ühelgi paraadil käinud, ma saatsin kõik alati pe**e.“

Teadaolevad arhiividokumendid ei kinnita, et Vainole oleks üldse kunagi atentaati üritatud. Aga põhjust Arakase pärast muret tunda oli võimudel küllaga.

1978. aastal karistati tollast Tallinna 46. keskkooli abiturienti Balti jaamas miilitsaautole nõukogudevastase grafiti tegemise eest tingimisi vangistusega.

Veebruaris 1979 röövis Arakas koos kahe sõbraga Kadrioru staadioni juures Dünamo lasketiirust kolmteist püstolit ja üle tuhande padruni.

Relvad olid mõeldud puhuks, kui nad peaksid paadiga Rootsi põgenedes põrkama kokku Nõukogude piiri­valvuritega. Arakas oli meretee Läände korra juba ette võtnud, kuid paadi mootori ootamatu purunemine sundis teda kaldale naasma.

Uus põgenemine jäi ära, sest miilits sai Arakase kätte. Ülemkohus määras maksimaalse vanglakaristuse – 15 aastat. Ees ootasid Venemaa vangilaagrid.

„Alguses olin ma Vologdas,“ jutustab Arakas. „Seal oli palju eestlasi. Poolteist aastat ma ei õppinud vene keelt ära. Aga jäime kaardimänguga vahele ja siis loobiti eestlaste kamber laiali.“

Elu laagris oli karm.

„Venelased püüdsid, et tšurkasid ei oleks üle 20 protsendi, muidu läks alati lõikamiseks. Vologdas oli neid 30 protsenti. Kogu aeg taoti üksteist torude ja muude asjadega pähe.“

Nõukogudevastase tegevuse eest saadeti Vologdasse karistust kandma ka endine Tartu ülikooli keemiaõppejõud Jüri Kukk, kes tegi näljastreiki.

Arakas ise Kukega ei kohtunud. „Aga öeldi, et sul üks semlak suri ära.“

Hiljem istus Arakas pikemalt Gorki oblasti vangilaagris. Ta töötas suures katlamajas kütjana.

„Katlamaja oli hea koht,“ meenutab Arakas, „aga laagriülem oli eriline värdjas. Juhmakas, juba looteeas oli midagi temaga juhtunud.“

Soojade ilmade saabudes lasi laagriülem Arakase, keda ta nimetas „fašistiks“, igaks juhuks teistest kinnipeetavatest eraldada.

„Kevadel pandi mind puuri, see oli kambri tüüpi, kuni sügiseni,“ meenutab Arakas. Laagriülem kahtlustas, et noor eestlane tahab jälle ära põgeneda.

Arakas jõudis kodumaale tagasi alles 1990. aasta suvel. Ta oli endiselt kinnipeetav.

„Mulle see Venemaalt äratoomine absoluutselt ei istunud. Gorki oblastis asus üks 54 tsoonist, kus nad tegid zatšjot’i – süsteemi nagu Stalini-ajal, et üks päev kolme eest ja üks päev kahe eest. Vastavalt töö iseloomule ja normi täitmise protsendile: kütjal ja köögitöölisel 2, konveieri- ja metsatöölisel 3. Mul oli jäänud veel olla ainult kuu aega, et oleks saanud kohtusse, oleks välja lastud.“

Arakase üllatuseks pandi ta ühel päeval rongi peale ja saadeti tapiga Eestisse.

„Siin öeldi – mis zatšjot’id? Loll oled või? Istu veel kolm ja pool aastat. Õudne siiber oli ees.“

Rummu vangilaager meenutas üheksakümnendate algul põrgu eeskoda.

„Aastas tapeti seal 52 inimest. Need ei olnud kõik sõbrad, aga 45 neist ma tundsin isiklikult. Hakiti nagu sõjas, iga nädal. Pandi jälle nuga või löödi kirvega, enamus asju olid suht mõttetud, polnud üldse vaja nii kardinaalseid samme, aga olid teised ajad… nagu lahingus.“

Seoses laagris puhkenud vangide vastuhakuga viidi Arakas koos teiste arvatavate mässujuhtidega Patarei vanglasse.

„Olin pool aastat eeluurimise all ja nad uurisid välja, et ma ei teinudki midagi.“

Teised kahtlusalused saadeti Rummu tagasi, Arakas aga pandi Patarei hullumajja. Nüüd tuli appi kooliaegne pinginaaber Mart Laar.

„Ma istusin seal mingi poolteist kuud, päris pikalt. Aga mu klassivend Nukki Ants tuli koos Mardiga sinna. Mart oli ülemnõukogu saadik ja sain tsooni tagasi.“

Kevadel 1992 astus Arakase eest välja Eesti Komitee esimees ­Tunne Kelam. Ta palus ülemkohtul leida võimalus mees kohe vabastada.

Arakase eest kostsid ka Eesti rahvusliku sõltumatuse partei esimees Lagle Parek ja kirikuõpetaja Avo Üprus.

„Mul üks paragrahv oli Nõukogude Liidu piiri ületamise eest, aga Nõukogude Liit oli laiali. Siis nad tegid kriminaalkoodeksi ümber.“

Vabanemise päev on Arakasele hästi mällu sööbinud.

„See oli paar-kolm päeva pärast rahareformi. Ei olnud veel kroone näinudki. Ma sain tutikad rahad, 30–50 krooni.“

Värsked muljed Assar Pauluse kohtuprotsessilt

Vabadusse pääsedes oli Imre Arakas 33 aastat vana. Tuli alustada uut elu. Vanglakarastusega mehe ees avanes ootamatult palju võimalusi. Kapitalism oli vabas Eestis alles tekkimas, piirid hea ja halva, lubatu ja lubamatu vahel alles paika loksumas.

Toompeal tegi reforme klassivend Laar, all-linnas ja allilmas aga korraldasid asju samuti Arakasele hästi tuttavad mehed. Viimaseid kutsus rahvasuu Linnuvabriku grupeeringuks.

Üks selle liidreid oli Daniel Mäng (1969–1996).

„Koloriitsemaid kujusid, keda ma olen näinud,“ kommenteerib Arakas. „Saime hästi läbi. Mäng oli nagu vana viikingipealik. Hästi sirge seljaga vend. Hea jutuga. Kui jutuga hakkama ei saanud, andis ­peksa.“ Kuni Mäng maha lasti.

„Seda küll,“ nendib Arakas. „Aga kuuli vastu – mida sa teed? Lastakse elevant ka maha.“

Järgmine eestlaste autoriteet oli Kalev Kurg (1961–2005). Ka tema langes atentaadi ohvriks.

„Kalev oli ka hea jutuga, aga tuulelipu moodi, võis nii ja naa olla. Ta püüdis alati mingit kompromissi. Kes rohkem raha lubas, selle poole nagu tema õiglus kandus.“

Intervjuu päeval on Arakas jõudnud käia kuulamas Assar Pauluse organisatsiooni üle peetavat kohtuprotsessi.

„Paulus ja teised kohtualused nägid, et sa olid saalis?“

„Muidugi nägid.“

„Lehvitasid neile?“

„Jaa, ikka.“

„Politseinikud ei takistanud?“

„See oli neile suht suva.“

Kohtus kuuldu ja nähtu tekitab Arakases nördimust.

„Politsei oli suutnud lindistada Assar Pauluse ja Andres ­Gorkini omavahelist kõnet. Seda mängiti ette. Midagi põnevat seal üldse ei olnud, lihtsalt mehed rääkisid, kas saavad kokku. Aga mingi tund aega käis kohtus õudne arutlus, kas seda kasutada tõendina.“

Arakas tõmbab paralleeli Robert De Niro ja Al Pacino kuulsa filmiga „Heat“.

„Seal olid kurjategijad, röövisid pankasid. Aga siin on keegi kellelegi võlgu, istutakse, jauratakse, siis tuleb kohtutäitur. Pärast tuleb välja, et kogu see jura on lindis, siis tuleb hoopis prokurör.

Kogu Assari protsessi kahju on ju 3000 eurot, aga kurat, kes on kahjukannataja, ei tea. Üheksa aastat on lindistatud. Kogu see sopp on 64 toimikusse topitud.“

Arakas ja Paulus tunnevad teineteist juba aastaid. Nende tutvus algas Rummu vangilaagris.

„Mina tagusin elektri­mootoreid, seal oli Volta tsehh. Ma eriti midagi ei osanud, keerasin igasugu käkke kokku. Kurg ja Assar olid laadijad. Kõik kaup, mis tuli, laaditi rongide peale.“

Arakas peab Paulusest sügavalt lugu.

„Assar on nagu diplomaat, aga samas hästi sirgjooneline. Ei anna järgi. Kui siin on mingid konfliktid venelastega, siis tavaliselt ta ikka ­eelistab eestlast. Isegi kui see on viimane jobu, ta ikka leiab variandi öelda, et see mees on õige.“

Eksitav DNA-proov ja kuuliaukudega BMW

Salapära saadab Arakast tänaseni. Kui küsin, millega ta tegeleb, saan vastuse: „Praegult jään vastuse võlgu.“

Arakas on elanud Taanis ja Hollandis, täna asub tema kodu Hispaanias. Maja juurde kuulub bassein, aga ujuda meeldib Arakasele pigem meres. Kui kalipso selge tõmmata, saab Hispaania rannikul ujuda ka talvekuudel.

Ta peab ennast materiaalselt kindlustatud inimeseks.

„Aga kindlasti mul ei ole niipalju pappi kui Vichmannil või Sõõrukatel, neil on ikka kordades rohkem. Aga piisavalt, et elada täpselt nii nagu ise tahan.“

„Kuidas sa tahad elada?“

„Ma olen hästi laisk,“ naerab Arakas. „Ei taha midagi teha, kui võimalik. Kui võimalik, käime naisega õhtuti restoranides ja värkides. Rohkem on läinud niimoodi, et elu nagu nautida.“

„Kas sa elad jätkuvalt ohtlikku elu?“

„Natuke võib-olla jah.“

2006. aastal sattus Arakas keskkriminaalpolitsei luubi alla seoses Ekspress Grupi suuromaniku Hans H. Luige lähedaste kodudesse visatud süütepudelitega.

Arakas kõneleb irooniaga, kuidas politsei talle Tallinnas ukse taha ilmus.

„Lapsed läksid kooli, kui nad tahtsid sisse hüpata, aga koerad olid ees. Politsei pani ukse uuesti kinni ja ütles, et pange koerad kinni. Panin koerad tütre tuppa. Seda nad läbi ei otsinudki, sinna oleks võinud elevandi ära peita.“

Arakas viidi ülekuulamisele.

„Jutt käis Luige majade juurest leitud põlenud käterätikust, mis oli veega ära kustutatud. Mulle öeldi, et sitt lugu, riidelt leiti minu DNA. Et kuidas sa seda seletad. Ma ütlesin, et mul on majas kuus kaamerat. Ja maja ees on veel üks kaamera. Kõik need kaamerad näitavad, et ma olin sel ajal kodus.“

Arakase sõnul vaatasid uurijad seejärel oma materjali uuesti üle ja teatasid, et tuvastasid riidetükil hoopis teise mehe DNA.

„Ja oligi – Marek Võrk sai ­selle eest rohkem aastaid kui kõik aprillirahutustes kinni läinud vennad kokku.“

Mul üks paragrahv oli Nõukogude Liidu piiri ületamise eest, aga Nõukogude Liit oli laiali lagunenud. Siis nad tegid kriminaalkoodeksi ümber.

2009. aastal osales Arakas järjekordses müstilises loos. Ettevõtjad Toomas Tamm ja Nikolai Reisman vaidlesid Ida-Virumaal põlevkivimaardla pärast. Tamm võttis appi Oleg Ljadovi ja Imre Arakase. Reismanist jagu saamiseks otsustati ta lavastada süüdi Tamme mõrvakatse tellimises.

Et kallaletung paistaks ehtne, tulistati ühte BMWsse kuuliaugudki sisse. Uurijad jäid seda isegi uskuma, kuni üks salaplaanis osaleja vea tegi.

„See jõi ennast sassi,“ ütleb Arakas napilt. Politsei sattus õigetele jälgedele ja harutas sasipuntra lahti.

Arakas sai süüdistuse püstoli ebaseaduslikus omamises ja teise inimese valeütluste andmisele kallutamises.

„Oli täpselt niisugune fifty-­fifty situatsioon, et tuleme välja või ei tule,“ seletab Arakas. Ta otsustas minna prokuröriga kokkuleppele ja võtta vastu tingimisi aasta ja kahekuuse vanglakaristuse.

„Pole vaja enam pulli teha,“ mõtiskleb Arakas. Aga ta ei kahetse. „See oli vähemalt huvitav. Sa vähemalt midagi teed. Niukene action käis…“

Arakas annab mõista, et Tamm maksis talle kogu selle jama eest kopsaka vaevatasu.

„Kolm sotti.“

„Euri või krooni?“

„Euri, euri.“

Seega 300 000 eurot.

Kui Imre Arakas poleks relvi röövinud ja kohtust põgenenud, oleks ta suure tõenäosusega täna ikkagi tuntud nimi. Suvel 1978 sattus ta juhuslikult Toompeale lavakunstikateedri vastuvõtukatsetele.

„Tegime seal etüüde koos ­Andrus Vaarikuga. Ma pakun, et jäime kõrbes autoga liiva sisse kinni.“

Merle Karusoo ja Aarne ­Üksküla panid sisseastujate võimed ja vaimu kõvasti proovile.

EESTI NSV RUMMU JÜRI: Imre Arakas elab nüüd Hispaanias, aga möödunud nädalal käis ta Tallinnas. Foto on tehtud 7. oktoobril Toompeal. Foto: Tiit Blaat

„Igasugu imeasju tegime,“ räägib Arakas. „Jalgpalli vaatasime tribüünil. Või istume kambris ja öeldakse, et üks inimene tuleb maha lasta. Tuleb välja selgitada, kes maha lastakse. Ma näitasin kohe kellegi peale näpuga, et see lastakse maha!

Väga lahe oli. Aga praegult ma ei kujuta ennast näitleja või lavastajana ette.“

Arakas saanuks lavakasse kindlalt sisse, kui poleks kirjanduseksamil läbi kukkunud. Raksuminek seadusega võttis ka võimaluse alustada koolis vabakuulajana.

Ütlen Arakasele, et ta sarnaneb 19. sajandi kuulsa hobusevarga ja seikleja Rummu Jüriga, kes põgenes Toompeal vanglast ja saadeti Venemaale vangilaagrisse.

„Raske on ennast võrrelda. Eks igaüks peab oma elu ise elama,“ vastab Arakas.

Kui lahku lähme, tõmbab Arakas pähe kõrvadega mütsi. 33 soojakraadiga Hispaaniast tulles tundub Tallinna ilm talle natuke külmavõitu. Pealegi muudab peakate oluliselt mehe välimust.

Arakas muigab rahulolevalt: „Röövli nägu, keegi ligi ei tule.“