Ingmar Bergmani öine kiri Käbile
1. Ma panin su foto (selle ilusa-ilusa) nii, et võin voodis lamades seda vaadata, kui tahan. Ja ma tahan kogu aeg. Aga mul on järsku tunne, et olen hüljatud ja üksi ja et sa oled mu maha jätnud. Sa ju ei ole. Või oled?
2. Võin siin lesida ja sinu pilti vaadata ja lähen sisemiselt täiesti hulluks. Mu tarkus ütleb mulle ju päevad läbi väga tarku asju, aga mitte praegu. Ja minu õigete sõnade tunnetus ütleb mulle, mida ma peaksin kirjutama, aga mitte praegu. Sellepärast pole ma praegu tark ja ütlen sulle otse ja puhtalt välja, mis parajasti pähe tuleb.
3. Niisiis tundub mulle vahel, ja eriti praegu, öösel, nagu ei suudaks ma kauem elada, sest sa oled puudutanud m i n u k õ i g e s i s i m a t mina, ja sa oled purustanud minu elu vormi, ja ma ei olegi enam mina, vaid sina, sinu, sind, sinule ilma nõudmisteta.
Iga hetk on sinu pulss, iga hingetõmme, iga minu mõtteliikumine on ainult sinu suunas.
4. Mulle tundub hullumeelne ja mingil moel pühadust rüvetav, peaaegu sündsusetu (kuula nüüd!), et sa räägid teise mehega, puudutad teda, vaatad teda, embad teda, ja avad ennast temale! Ma tean, ma tean, ma tean, ma tean. Aga ikkagi, ikkagi, Käbi. Sinu suu, sinu käed, sinu üsk ei ole minu poole pööratud.
5. Kuna sa vaieldamatult oled minu esimene naine, siis on loomulik, et ma kisendan su järele, küünitan su poole. Ja ütlen vahetpidamata: ma armastan sind.
6. Sinu pildi vaatamine on kõige kuratlikum piin, sest sina ei näe mind. Ja ma võin su näost lugeda. Mind ei ole sinu näos olemas. Võib-olla silmade põhjas, sinu mälestustes, sinu liigutustes. Käbi, õeke, südameke, väike kallis õeke, ma olen armukade ja p ü s t i h u l l ja sina naeratad, kui kõike seda loed. Aga mina tahan saata sinust läbi kuumi laineid, ma tahan, et igatsus sind põletaks.
7. Ma ei saa seda öelda, mida ma tahan. Ma ei suuda leida s e d a s õ n a, mis murraks lahti selle neetud ooteseisundi, ootuse. Ma ei suuda pidurdada ega vaigistada oma täiesti võimatut, aga alatasa korduvat mõtet, nimelt: Sa oled minu esimene ja ainus naine. Mis on abielu kui mitte see, mis on sinu ja minu vahel. Mispärast peaks see siis olema nii absurdne, et sa oleksid minuga abielus? Kes väidab, et see on võimatu? (Nüüd naeratad sa jälle, sest sa saad selle kirja kätte pärastlõunal.)
Mispärast me peaksime saama eriti õnnetuteks! Ja kes on öelnud, et alati peab olema õnnelik. Aga sa oled ainus abikaasa, kes mul kunagi on olnud, on või saab olema. (Siis naeratas suveöö kolmandat korda.) Ma olen täiesti kaine, mitte eriti väsinud, aga sisemiselt raevu täis. Kõik prahvatab korraga päevavalgele.
8. Lõpukoraal:
Mu kallis naine, õde, armuke, süda ja sõber.
Sa oled mind puudutanud, mind avanud ja mind enda omaks teinud.
Ma olen armukade ja raevus ja vaikusesse maha jäetud.
Aeg ei lähe edasi. Ta seisab paigal, aga hoopis valel kombel.
