Ingrid Rüütel Kaljurannale: „Meie suurim oht on massiline väljaränne“
Kuidas säilitada eestlust, eesti keelt ja kultuuri tänases avatud ja väga kiires maailmas? Kas on midagi, mida riik saaks teha eestluse toetamiseks välismaal?
Ühel negatiivse iibega allamiljonilisel väikerahval, kes moodustavad pealegi vaevalt kaks kolmandikku oma elanikkonnast, pole tänases avatud maailmas sugugi kerge rahvana püsima jääda. Eriti kui elatakse strateegiliselt nii tundlikus piirkonnas, nagu seda on Eesti. Samas on meil ka plussid, mida paljudel maailma põlisrahvastel pole – meil on oma riik, riigikeeleks eesti keel, mis on ka kõrghariduse ja kõrgkultuuri keel. Ka on meil rikas ja mitmepalgeline rahvakultuur. Oleme säilitanud omakultuuri järjepidevuse globaalse massikultuuri jõulisest pealetungist hoolimata. Eurostati andmetel on eesti rahva kultuuris osalemise tase palju kõrgem kui paljudes Euroopa heaoluriikides. See on meie tugevus.
Kuidas saaksime paremini "ära kasutada" välismaal elavaid eestlasi?
Massiline väljaränne on üks suuremaid ohte eestlusele. Euroopa riikide majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning sellest tingitud ebavõrdne konkurents on selle peamiseks põhjuseks. Riik ei saa seda takistada, seni pole ka suudetud leida meetmeid, mis väljarännet vähendaks ja suurendaks tagasirännet.
Kindlasti oleks vaja luua Eestis enam tasuvaid töökohti, ja seda üle kogu maa, mitte üksnes Tallinnas. Kuidas seda teha, ei ole ma pädev ütlema. Teisalt on meil ju ka tööjõu puudus. Seega tuleks ilmselt tõhustada vastavat haridust ning innustada oma noori omandama vajalikke teadmisi ja oskusi, selle asemel, et välistööjõudu massiliselt sisse tuua.
Kes on täna väliseestlased?
Välismaal elavad eestlased on erinevad. Enne sõda pagulusse läinutel oli kindel soov tagasi tulla ning nad hoidsid oma keelt ja kultuuri teadlikult. Viimastel aastakümnetel Eestist lahkunud majandusmigrantidest enamus paraku seda ei soovi ning ei õpeta ka oma lastele eesti keelt. Kuigi on ka neid, kes püüavad hoida sidemeid kodumaaga ja säilitada oma perekonnas eesti keelt ka välismaal.
Eesti keele õpet saab Eesti riik küll toetada ja seda on ka tehtud. Koolide toimimine pole aga sugugi kerge. Üks põhjus on seegi, et eestlased elavad hajutatult ja lapsi eemal asuvasse kooli saata pole logistiliselt võimalik. On loodud ka eesti seltse ja pühapäevakoole, korraldatud eesti kultuuriüritusi jne. Kuid põhiline on ikka see, kas lapsevanemad soovivad oma lastest eestlasi kasvatada või pigem kiiresti ja valutult uude keskkonda sulatada. Kahjuks viimane tendents domineerib, ja seda isegi Soomes.
Samas, kui välismaal õppinud ja töötanud eestlased tulevad tagasi, tuues kaasa võõrsil omandatud teadmiste ja kogemuste pagasi, on see igati teretulnud. Ka välismaal elades saab Eestile kasulik olla, aidates sõlmida ärisidemeid või tutvustades maailmale eesti kultuuri.
Kas peaksime leidma rohkem sõpru välismaalaste seas, kes tunnevad/austavad eesti keelt/kultuuri? Kindlasti! Paljud neist – sportlased, muusikud, teadlased on olnud ja on jätkuvalt eesti rahva seas tuntud ja armastatud.
Integratsioon - mis on õnnestunud, mida oleks saanud teha paremini, kuidas edasi?
See on raske küsimus, kuna venelaste suhtarv on suur ja nad elavad kompaktselt, eriti Ida-Virumaal. Kui eestlasi on alla 20%, - suurtes linnades aga vaid mõni protsent - , siis ongi õigus neil, kes väidavad, et „meil pole ju kellegagi rääkida“. Kui pole vajadust ja motivatsiooni, kui töökollektiivid on vaid venekeelsed, siis pole ime, et kunagi kodakondsuse saamiseks omandatud vähenegi eesti keele oskus on ununenud. Kuigi tõelise soovi korral võimalusi ju leiaks. Omal ajal eestlased õppisid soome keelt Soome televisioonist. Mis keelab venelastel vaadata eestikeelset televisiooni? Aga orienteerutakse hoopis Vene kanalitele ja paraku tihti ka Vene propagandale.
Kuidas õpetada eesti keelt nii, et venekeelsed inimesed ei tunneks, et neilt tahetakse röövida nende emakeel, juured?
Võiks luua eesti keele vestlusringe, ka see aitaks kõnekeelt omandada. Kuid kedagi ei saa vägisi integreerida, integreeruda saab vaid iga inimene ise, kui ta seda soovib. Eestis on aga venelaste arvukus nii suur, et paljud ei tunne selleks vajadust. Nad elavad oma kogukonnas ja saavad ilma eesti keeleta piisavalt hästi hakkama.
See, et „venekeelsetel inimestel ei tekiks tunnet, et neilt tahetakse röövida nende juured“, on vist küll spetsiifiline vene probleem. Ollakse aastakümnete jooksul harjutud sellega, et kõik teised rahvad peavad omandama suure vene rahva keele. Mis puutub juurtesse, siis vene rahva juured on üldse omaette küsimus. Venemaal on assimileerunud ja oma keele ning kultuuri kaotanud üle saja põlisrahva, neist on saanud venelased. Geeniteadlased on tuvastanud näiteks, et 40%-l põhjavenelastest on soome-ugri juured, kuid nad ei tea ega mäleta seda.
Meil on õnnestunud "intergratsiooniprojektid" - kaitsevägi, sport, kultuur, aga mida saaks teha veel? Kui kaua kestab lõhe omade-võõraste, eestlaste-venelaste vahel?
Eestlased valdavad palju võõrkeeli ega tunne, et see nendelt emakeele rööviks. Keelteoskus rikastab, loob enam võimalusi, toob uusi sõpru. See on tänapäeva maailmas elementaarne ja erinevatest rahvustest kodanikud valdavad kõikides riikides riigikeelt. Sel pole üksnes praktiline tähtsus, see näitab ka austust oma riigi ja siinse põlisrahva vastu. Venelased peaksid üle saama nõukogulikest kompleksidest, aga see pole kerge. See muutub põlvkondade jooksul. Vanausulised peipsivenelased olid enne sõda Eestis hästi integreerunud, samas säilitasid oma keele ja usu.
Kas referendumid õigustavad ennast ja kas neid tuleks Eestis rohkem läbi viia? Või on see mugav populism - inimesed kalduvad hääletama valitsuse vastu, mitte lähtuvalt küsimuse sisust - näiteks Hollandi referendum Ukraina vabakaubanduslepingu üle, Brexit.
Referendumitel on oma head ja vead. Nad ei anna alati objektiivset tulemust. Nendega saab rahvast manipuleerida, kui osavalt küsimusi asetada ja enne veel kõvasti vastavat propagandat teha. Rahvaga tuleb enam otse suhelda, kuulata inimeste muresid ja ettepanekuid, samas selgitada omapoolseid argumente ja võimalusi, otsida koos lahendusi, mitte vastandada riiki ja rahvast.
Pagulaste ja vähemuste mittesallimise taga on tihti teadmatus ja hirm, mida mõnede poliitiliste jõudude poolt veel omakorda võimendatakse, et teenida poliitilisi plusspunkte. Kuidas sellele vastu seista?
Karistustega sallimatust muuta ei saa. Erinevaid rahvaid, eriti ühises riigis elavaid rahvaid tuleb paremini tundma õppida, ja seda vastastikku – sisserännanud omakorda peaksid enam tundma ja mõistma eesti rahva eksistentsiaalseid probleeme. Selleks tuleb enam omavahel lävida.
Kas ja kuidas peaks riik sekkuma vihakõnesse? Kas karistustega saab muuta sallimatust?
Mis liidab rahvaid rohkem - kas kannatused või saavutused? Miks oleme Lauluväljakul valmis kallistama võõraid inimesi ja järgmisel hommikul ei naerata isegi naabrile?
Liidavad kõik ühised läbielamised. Lauluväljakul muutuvad eestlased eriliseks. Sellel on omad ajaloolised põhjused. Laulupeod aitasid meil rahvuseks saada ja sellena püsida tihti võimatuna näivates oludes. Laulupeotunne on eesti rahva ainuomane kogemus, mida teised vist kunagi ei suuda lõpuni mõista. Laulupidu on püha, kus väike eesti rahvas tunneb end suure ja tugevana. See on puhas rõõm selle üle, et elame ja oleme olemas! Igal rahval on oma asjad, mida tähtsaks peetakse. Mõnede jaoks on need sõjavõidud, maadevallutused ja lahingute kangelasteod. Eestlastel on selleks laulupidu – rõõmus, rahumeelne rahvuslik ühistunne, mis luuakse läbi muusikaelamuste. Järgmistel päevadel pöörduvad kõik tagasi oma argimurede juurde, mis köidavad mõtteid ega anna tihti palju põhjust naeratusteks. Võltsnaeratustel pole mõtet. Pigem ollagi tõsine.
Mis on Teie kolm soovitust järgmisele presidendile?
Järgida põhiseaduslikku kohustust hoida eesti rahva, keele ja kultuuri jätkuvust, solvamata seejuures teisi rahvaid. Aidata tasakaalustada ühiskonda. Pidada meeles, et rahvas on subjekt, riik vahend rahva teenimiseks.
