Tallinna Sadama korruptsiooniohtudega tegelenud Riigikogu erikomisjoni peeti esmalt Artur Talviku eneseupitamise projektiks ja naljanumbriks.

Enam mitte. Komisjoni teisipäeval esitletud lõpparuanne on tubli ja asjalik töö.

Vanasõna ütleb, et kala hakkab mädanema peast. Seetõttu keskendus ka erikomisjon sadama juhtorganitele ja eeskätt poliitilistele võimumängudele. „Tallinna Sadama juhtimist ja tegevust on mõjutanud oluliselt võimuerakondade kokkulepped ja erimeelsused, avalikkuse ja äriühingu huvid on poliitiliste eesmärkide kõrval olnud teisejärgulised,“ kõlab komisjoni vast tähtsaim järeldus.

Sadama nõukokku parteituna nimetatud, hiljem IRLi peasekretäriks valitud Tiit Riisalo tunnistas komisjonile, et nõukogus toimusid vaidlused teemade üle, mis ei puudutanud Tallinna Sadamat, vaid poliitilisi suhteid.

Teine nõukogu liige, puhastusärimees Priit Paiste toonitas: „Äriettevõtete juhtimise võiks poliitikast võimalikult lahus hoida.“

Korruptsiooni pesa

Artur Talviku sõnul esines sadamas selgelt poliitilist korruptsiooni.

Reformierakonna esindaja komisjonis Valdo Randpere esitas aga eriarvamuse, kus väitis, et „ei ole põhjendatud väide, et nõukogu oli ülepolitiseeritud ja et see omakorda lõi pinnase korruptsiooniks juhatuse tasemele“.

Teisena jäi eriarvamusele Keskerakonda esindanud Jaanus Karilaid, kes leidis, et kahjuks ei suutnud komisjon piisavalt selgelt tuua välja tehtud vigade eest vastutajad. „Suurima korruptsioonijuhtumi valguses peab vastutama ka poliitiline tasand. See töö seisab veel ees.“

Sisuliselt kaitses Karilaid Vjatšeslav Leedot, kellelt riik sadama abiga tänavu praamiäri ära napsab. „Loomulikult võib riik võtta teenuse korraldamise eraettevõtjalt endale, aga seda tuleb teha pädevalt ja ausa konkurentsi põhimõtteid järgides. Komisjoni materjalidest selgub veenvalt, et seda tehti aga ebapädevalt ning head valitsemise tava rikkudes,“ märkis Karilaid.

Ta tõi näiteid, kuidas nii sadama juhid kui majandusministeeriumi kantsler Merike Saks kinnitasid juba mitu aastat tagasi sadama nõukogus, et uued parvlaevad ei pruugi õigeks ajaks valmis saada.

Nõukokku said rahajõmmid

Sadama nõukogu liikmeks saamine käis mitte niivõrd asjatundlikkuse, vaid parteilise sobivuse järgi. Kui võim vahetus, siis vahetus ka nõukogu koosseis. Sageli kiirustades ja rapsides.

Nõukogusse pääsesid partei liikmed, poliitikutele sobinud „parteitud“ (mõned neist astusid hiljem parteisse nagu Eerik-Niiles Kross ja Tiit Riisalo) ja loomulikult erakondade sponsorid.

„Tallinna Sadama juhtimist ja tegevust on mõjutanud oluliselt võimuerakondade kokkulepped ja erimeelsused, avalikkuse ja äriühingu huvid on poliitiliste eesmärkide kõrval olnud teisejärgulised.“
Artur Talviku komisjoni vast tähtsaim järeldus.

Komisjon lõi kokku, et aastatel 2010-2014 toetasid nõukogu liikmed võimuparteisid kokku enam kui 1,2 miljoni euroga. Ülekaalukalt enim õlitas erakondi suurärimees Hillar Teder, kellel on sadama piirkonnas ka ärihuvid – ta ehitab Admiraliteedi basseini kõrvale pealinna ühte uhkemat ostukompleksi.

Lõpuks sai üks mees huvide konflikti tõttu isegi kriminaalkaristuse: üle üheksa aasta nõukogu juhtinud ja Reformierakonda kuulunud Neinar Seli katse eest suunata sadama raha sponsorlusena rahvuslikku olümpiakomiteesse, mille president ta oli.

„Püüdsime ministriga nõukogu esimehele selgeks teha, et toetuse maksmine iseendaga seotud juriidilisele isikule ei ole lubatav. Nõukogu esimees vaidles vastu ja väitis, et süüdistame teda alusetult,“ rääkis majandusministeeriumis nõunikuna töötanud Erkki Raasuke erikomisjonile.

Endine majandusminister Juhan Parts (IRL) märkis, et riigifirmad „ei ole mingi suvaline laegas, kust saab kaootiliselt raha spordile või muule tegevusele anda.“

Isegi Jürgen Ligi Reformierakonnast nimetas sadama sponsorluspoliitikat „kommijagamiseks“.

Samal ajal kobasid aga pimeduses sadamat kureerinud majandusministeeriumi ametnikuid – neid tavaliselt nõukogusse ei võetud, teave liikus pigem poliitilist liini pidi.

Seli versus Parts

Sadam oli aastaid mitte ainult Reformierakonna ja „väiksema venna“ IRLi vahelise võitluse, vaid ka neid esindanud nõukogu esimehe Neinar Seli ja majandusminister Juhan Partsi isiklike vastuolude tallermaa.

Eesti Ekspressi eelmises numbris teatas Seli, et minister Parts kartis teda. Seli väitel ei rääkinud nad peaaegu kaks aastat.

See jutt ajas pöördesse IRLi vennad. Samuti sadama nõukogusse kuulunud Tõnis Palts põrutas Facebookis, et Ekspress võiks teha temaga „vastuintervjuu“ pealkirja all: „Kärbes ei kakanud ka Kaljuranna ja Kiili kabinetis ilma Seli teadmata“. Siit pärinebki loo pealkiri.

(Ain Kaljurand oli sadama juhatuse esimees ja Allan Kiil juhatuse liige. Nad juhtisid riigifirmat 11 aastat, kuni mullu altkäemaksu võtmise kahtluse tõttu tagasi astusid.)

Ministri mõju oli null?!

Talviku komisjoni raportis leidub kinnitusi nii Seli kui Paltsu väidetele.

Nõunik Raasuke nentis, et minister Partsil oli „null mõju“ sadama üle ja et Seli oli sadama „sisuliselt enda omaks muutnud, tehes seda, mida tahtis. [--] Ma ei tea, mida neile [ministrile ja ametnikele] Tallinna Sadamas näidati või räägiti, kuid asjad käisid Tallinna Sadamas ikka omasoodu edasi.“

Sadamat ajutiselt juhtinud Carri Ginter hindas, et sadam oli oligarhlik ja võrdles juhatuse liikmeid tsaaridega.

Aruandest tuleb selgelt välja, et Parts ei saanud Selist jagu. Jõuka ettevõtjana ei kartnud Seli kedagi, ta ei pidanud kellegi ees koogutama, parteil pihust sööma. Seli rääkis komisjonile, et juhtis Tallinna Sadamat enda südametunnistuse järgi. „Minu südametunnistus on puhas,“ teatas ta.

ÜHE AJASTU ALGUS: Juunis 2005 lahkusid Neinar Seli eestvedamisel sadama juhatusest Mart Tooming (vasakul äärmine) ja Aare Tammemäe (paremalt äärmine). Juhatusse jäid Ain Kaljurand (keskel) ja Allan Kiil (tema vasakul käel). Erikomisjonis räägiti, et vaid Foto: Marko Mumm

Partsi sõnade kohaselt oli Seli „rahandusministri inimene“, st tema nõukogust tagasi kutsumine oli Reformierakonna otsustada. Või nagu märkis Palts: „Teada on, kes nõukogu kohad jagab, kes kutsub, kes paneb, lõpuks kukub valitsus. Kui ei ole otseseid korruptiivseid fakte, on see [isiku nõukogust tagasikutsumine] täielikult võimatu,“ seisab raportis.

Et nõukogu puhastamine oli poliitiliselt plahvatusohtlik, tunnistas ka Partsi järel majandusministriks saanud sots Urve Palo: „See tähendaks tohutut poliitilist vastasseisu.“

IRLi käed jäid lühikeseks

Seli usaldas sadama juhatust. Minister Parts leidis aga, et Kaljurand ja Kiil on end ametis ammendanud ega saa hakkama. Parts rääkis komisjonile, et Seli lubas talle näiteks 2011. aastal uue juhatuse valimist, kuid jutuks see jäigi. Avalik konkurss küll toimus, kuid kandideerimiseks oli aega vaid kaks nädalat ja Partsi pettumuseks pikendati konkursi tulemusel juhatuse liikmete lepinguid veel kolmeks aastaks. Ei aidanud ka see, et IRList nõukogusse saadetud Tiit Riisalo ja Veiko Tishler olid pikendamise vastu.

Samamoodi põrus kolm aastat varem toimunud katse, kus vastu hääletasid Indrek Raudne ja Tõnis Palts

IRLi mehed ei leidnud ülejäänud nõukogu mõistmist ka juhatajate premeerimist takistades. 2010. aastal andis vastuhääle Raudne ning aasta hiljem kolmik Palts-Raudne-Tishler.

Advokaadid hoiatasid

Jäälõhkuja Botnica ostmisel joonistused hääled samuti „parteilist liini pidi“. Nõukogu liige Priit Paiste lausus: „Isamaaliit, kelle minister oli, oli [jäämurdja] ostmise poolt, reformierakonna esindajad olid vastu. Laev otsustati ära osta minu häälega. Mina hääletasin isamaaliidu meestega koos. [--] Hääletasin südametunnistuse poolt, et üks jäälõhkuja võiks Eesti riigil olla“.

Parvlaevade ostmise puhul rääkis Tõnis Palts komisjonile, et nende soetamise ettepaneku tegi minister Parts, aga „Seli ei lasknud seda aasta aega sadama nõukogus läbi.“

Samas annavad sadama nõukogu istungite protokollid ka vastuse, miks Seli niimoodi käitus. Ettevõtjana oli ta ettevaatlik. Tegemist oli sadamale uute tegevsaladega ja kui asi oleks nihu läinud, rakendunuks solidaarne vastutus ehk nõudeid saanuks pöörata muuhulgas Seli isikliku vara vastu. Tema ja Hillar Teder kuuluvad aga Eesti rikaste koorekihti.

Detsembris 2013 kurtis Seli nõukogu istungil, et infovahetus ministeeriumiga on puudulik, tehingu maht aga suur.

Kohal viibinud vandeadvokaat Madis Saar teatas, et nõukogu ja juhatuse liikmeid saab vastutusest vabastada, aga näiteks nõukogu puhul eeldab see üldkoosoleku (ministri) otsust.

Mõned nädalad hiljem saatis teine vandeadvokaat Janno Kuusk nõukogule hoiatava memorandumi, et praamiärisse sisenemise taga võib olla ministri lühiajaline poliitiline huvi, tema korraldused ebaseaduslikud (isegi kuritegelikud) ja lõpuks võib see kõik muutuda nõukogu liikmete isikliku vastutuseni.

Mitteametliku ja inimliku versiooni kohaselt oli Seli-Partsi vastuseisu taga ka oma osa inimlikul kiusul või (alateadlikul) tahtel iga hinna oma vastasele vastu seista, olgu tema ettepanek kui tahes mõistlik.

Sahkermahker laeva ostmisel

Talviku komisjon ei teinud politsei tööd, kes tegeleb kriminaalasjadega, ega Riigikontrolli tööd, kelle ülesandeks on majandustegevuse auditeerimine. Sellegipoolest sai erikomisjon hakkama väga kõva saavutusega, leides kriminaalselt kahtlasi üksikasju jäämurdja Botnica soetamisel. Erikomisjon pöördus prokuratuuri ja prokuratuur omakorda kaitsepolitseisse.

Sadama nõukogu puhastamine oli poliitiliselt plahvatusohtlik teema.

Ekspress kirjutas Botnica ostmisest tänavu märtsis pealkirja all „Kapo uurib Juhan Partsi 50 miljonilist laevaostu“. Parts andis tõesti käsu Botnica osta, kuid pealkiri oli tema suhtes ebaõiglane – kahtlusi tekitas hoopis huvide konflikt Ülo Eero puhul, kes maaklerina vahendas jäälõhkuja ostu, oli huvitatud selle võimalikult kõrgest hinnast ja lõpuks palgati ka juhtima sadama tütarfirmat, millele jäälõhkuja kuulub!

Soome firma Arctia küsis Botnica eest 50 miljonit eurot. Veeteede Ameti peadirektor Andrus Maide mõistis seda kui hinnaindikatsiooni, mitte kui konkreetset hinda.

Ministeeriumi asekantsler Eero Pärgmäe seevastu teatas minister Partsile ja sadama juhtidele, et sadam ostab laeva 50 miljonit euroga või kallimalt. Pärgmäe ei mäletanud, kust see hind tuli.

Endine nõukogu liige Tishler väitis, et hinna alla kauplemine ei andnud tulemust.

Samas väitis praamikuningas Leedo erikomisjonile, et tavapäraselt moodustab kolmandiku laeva hinnast „õhk“, ning kaubelda on võimalik sellest allapoolegi.

Sadama tellitud hindamisakti kohaselt oli Botnica tavaliseks müügihinnaks 47-48 miljonit eurot, ent see sisaldas hoiatust, et vähese pakkumise tõttu võib hind tõusta 50 miljonini.

Kuid asjaosalised ei teadnud, et müüki konsulteerinud Ülo Eero oli sadama juhatuse liikmele Allan Kiilile kirjutanud, et ostjatena tulnuks veel kõne alla vaid Venemaa ja Kanada, aga nemad panustavad pigem uute laevade ehitusele. Samuti eelistas Soome riik Botnica müümist Eestile, et jäämurdjat oleks võimalik kasutada ühtses Eesti-Soome-Rootsi jäämurde projektis.

Hindamisakti koostas täiesti tundmatu offshore-kompanii Seahawk Ltd Marshalli saartelt. Komisjon teatab, et „akti koostanud offshore äriühingu katte varjus on selle koostajaks isik, kellele jäämurdja müük ja kõrge müügihind tõotas rahalist kasu.“ Nii see asi politseisse läkski.

Sadama saladused

Kuigi Talviku komisjon tegi tubli tööd, ei lahendanud ta sugugi mitte kõiki küsimusi ega mõistatusi.

Endiselt on saladus, kes peitusid firmade Elkins Enterprises ja Manicetus Trading taga, kes siginesid firma Rail Garant Eesti haru emaettevõtte osanike sekka ajal, mil sadam otsis uue konteinerterminali käitajat ja valis välja just Rail Garanti (IRL oli vastu).

Selge pole ka see, kuidas jagati 2,8 miljonit eurot, mille sadama juhatus lasi ühe vana lepingu alusel „kompromissina““ maksta firmale Prevo Holding, kes pidi sadamasse ehitama metalliterminali.

Ja kes tegi poliitilist katet Sheratoni hotelli projektile (hotell pidi kerkima kuskile linnahalli kanti), mida suruti arutusele sadama nõukogusse?

Sarnaseid küsimus on veel ja veel.

Mis saab edasi?

Ilmselt vajaks sarnase komisjoni uurimist ka teised suuremad riigifirmad, näiteks Eesti Energia ja Elering. Isegi kui sealt ei avastataks poliitilist korruptsiooni, saaks rahvas rohkem aru, kuidas toimub nende oluliste üksuste juhtimine.

Kuid nagu ütleb Artur Talvik, ei muuda ükski raport ega ajaleheartikkel mitte midagi. Muutma peavad end parteid, kes kogu seda juga juhivad. Kõik saab alguse nende käitumisest.