65 miljonit aastat tagasi kukkus Maale arvatavalt asteroid(e), tekitades 180 km läbimõõduga ­Chicxlulubi kraatri Mehhikos ja umbes 500 km Shiva kraatri India ookeanis. Teoretiseeritakse, et see käivitas vulkaanilise tegevuse üle maakera ja tekitas kasvuhooneefekti, millele järgnes jälle tuumatalv. Dinosaurusi pärast seda enam pole.

Umbes 70 000 aastat tagasi toimus Toba superpurse Sumatral, mis on teadaolevatest üks suurimaid. Katastroofiteooria kohaselt paiskas see Maa 6–10 aastaks tuumatalve ja seejärel jääaega, mille tagajärjel jäi inimkonnast alles 1000 – 10 000 sigimisvõimelist paari.

Võrreldes Tambora purskega 1815. aastal või Krakatau purskega 1883. aastal (Indoneesias) on Islandil praegu toimuv Eyjafjallajökulli purse vaid tolmukübe.

Tambora purskele järgnenud 1816. aastat nimetati “aastaks ilma suveta”, sest järgmine talv oli viimase aastatuhande üks külmimaid. Megapurse tõi ikaldusi, näljahäda ja surma nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. 19. sajandi kõige hullem näljahäda tingis mässupuhangud paljudes Euroopa linnades. Isegi Lõuna-Euroopas puhkenud tüüfuse­epideemia arvatakse olevat tekkinud kliimaanomaaliast.

Krakatau purse ja sellele järgnenud tsunamid hävitasid 165 linna ja küla, hukkus mitukümmend tuhat inimest. Ent veelgi olulisem: keskmine globaalne temperatuur kukkus järgmisel aastal 1,2 kraadi võrra. Tuhk tõusis 80 km kõrgusele. Jällegi kliimamuutus, ikaldus, surmad...

Seitse aastat Islandil vulkanoloogina töötanud vanemteadur Heidi ­Soosalu Eesti geoloogiakeskusest ei usu, et tuhapilvi levitav Eyjafjalla­jökulli vulkaan midagi sarnast suudaks: “Me ei pea kartma, et Eyjafjallist saab Krakatau. Volüümi mõistes on ta palju väiksem. Islandil lähevad maakoore plaadid laiali, Indoneesias aga põrkavad kokku, ja seal on palju plahvatuslikum see tegevus. Pealegi, kui mingi vulkaan purskab mõne päeva, siis ma oma raha kliimamuutuse peale ei paneks.”

Kliima jahenemiseks on tema sõnul vaja Krakatau- või Hekla-taolist vulkaani ühelt poolt, ja teiselt poolt peab see olema nagu Laki pursked, mis kestsid pikka aega järjest ning vabastasid palju gaase. Islandit kattis tookord kuude kaupa sinine suits. “See blokeerib päikesevalguse, peegeldades selle justkui tagasi kosmosesse ja tekitades ambi-kasvuhooneefekti. Siis olid probleemiks gaasid, praegu aga on põhimureks tahked tuhaosakesed,” selgitab Soosalu.

Laki põhjustas Prantsuse revolutsiooni?

Laki tegi Euroopa viimase poole tuhande aasta kõige hävitavama purske. 1783. aastal avanes maa 25 kilomeetri ulatuses ja sealt purskasid 130 kraatrit 8 kuud järjest. Nii nagu tänagi, kandsid tuuled tuhapilved Briti saartele ja mandri-Euroopasse. “Islandil on domineeriv tuulesüsteem läänest itta, kui mõtleme ka kõigi tsüklonite peale, mis meil Atlandilt tulevad,” märgib Soosalu, ent lisab, et tuul võib alati muutuda ja praegusel juhul jõudis tuhapilv ka Kanadasse.

Suur osa Euroopast ja Põhja-Ameerikast oli 1783. aasta suvel kaetud kuiva uduga, millest päike läbi ei tunginud. Mürgine tuhk langes põllu- ja heinamaadele, järgnes näljahäda ja surm.

Kui Islandil suri umbes veerand rahvastikust (9000 inimest), siis Briti saartel umbes 23 000 inimest. “Islandil on tüüpiline, et vulkaani väljapaisetes on fluorisisaldus hästi suur, ja kui inimene või loom neelab seda, siis see kõrvaldab kaltsiumi luudes ja need hakkavad lagunema,” selgitab Soosalu.

Laki katastroofi tagajärjel alanes keskmine temperatuur Euroopas kahe kraadi võrra ja tekkis näljahäda. “Näljased inimesed on vihased ja hakkavad mässama, see võis olla küll viimane piisk, mis päästis valla Suure Prantsuse revolutsiooni. Ma ei taha ette kujutada, mis juhtuks siis, kui Laki purse toimuks tänapäeval,” sõnab Soosalu.

Laki purse mõjutas ilmselt ka Aafrika ja India mussoone, mis omakorda põhjustasid Niiluse jõe alanemise ja näljahäda Egiptuses. Selle tõttu suri kuuendik elanikkonnast. Võimalikud on mõjud isegi näljahädale Jaapanis.

Katla vulkaan keeb katlana

Praegu purskava vulkaani kõrval asub ajalooliselt palju võimsam Katla vulkaan. “Kui vaatame Islandi ajalugu viimase tuhande aasta jooksul, siis Eyjafjallajökull on pursanud aastatel 920, 1612 ja 1821. Iga kord oli nii, et algul purskas Eyjafjallajökull ja seejärel Katla,” märgib Soosalu.

Katla purskab tavaliselt kaks korda sajandis. Viimati tegutses ta suurejooneliselt tuhapilvi 14 km kõrgusele paisates 1918. aastal. Seega on Katla “üle aja läinud”. “Eyjafjallajökulli purskamine võib Katla käivitada. Ja Katla on palju-palju suurem,” kinnitab Soosalu.

See ei pruugi tema sõnul veel tähendada, et tekib katastroof – aga see võib tekkida. “Katla-pealse liustiku paksus on 400 meetrit – väike purse ei suuda nii paksu jääd sulatada, aga kui suudab, siis on big bang!”

Vulkaanilist tuhka, mis pole selline tuhk, nagu tekib näiteks puu põlemisest, vaid mis koosneb mikroosakesteks pihustunud kivimitest, tekib eriti suures koguses siis, kui tuli ja vesi kokku puutuvad. 400 meetri paksune liustik kombineerituna selle kergitamiseks vajaliku purske võimsusega on ilmselt piisav, et tekitada senisest kordades vägevamaid tuhapilvi.

Islandi meteoroloogiakeskusest öeldi Ekspressile, et Katla vulkaanipurset oodatakse, kuid momendil sellest märkuandvaid maavärinaid registreeritud ei ole.

Purskama võib hakata ka Euroopa suurima liustiku Vatnajökulli all paiknev väga aktiivne Grimsvötni vulkaan, mis viimati tegutses 2004. aastal, see on samas vulkaanilises süsteemis ning seal on registreeritud maavärinaid.

Ent eelkõige tuleb karta Islandi kõige tuntumat vulkaani Heklat, mis Soosalu hinnangul on valmis purskeks. See on ka ainus Islandi vulkaan, mis suudab paisata materjali 30 km ehk globaalse katastroofi ja kliimamuutuse jaoks vajalikule kõrgusele. Seda on Hekla teinud kaks korda – aastatel 1104 ja 1947–48.

“1940ndail sellist lennuliiklust polnud, et see suuri häireid oleks tekitanud, kuigi tuhk jõudis Euroopasse ja sadas maha ka Põhja-Eestis ja Lõuna-Soomes. Soomes leidub kirjeldus, et üks naine oli just puhta pesu kuivama riputanud, ja see muutus mustaks,” räägib Soosalu.

“Hea oleks, kui Hekla kohe purskama hakkaks”

Hekla kohta väitekirja kirjutanud vulkanoloogi sõnul tõuseb see vulkaan pursete vaheajal nagu leivatainas. “Teatud tasemel teatakse, et ta on oma jõu kogunud ja võib hakata purskama. Sellises seisus on ta olnud mitu viimast aastat. Hekla on iga päev valmis purskama. Aga kui päästikut pole, siis ta ei pruugi purskama hakata,” ütleb Soosalu.

Ta ei välista, et praegune vulkaaniline tegevus võib osutuda selleks päästikuks. Veelgi enam: ta lausa loodab seda. “Hea oleks, kui ta hakkaks kohe purskama, sest siis on see purse rahulik. Mida pikem on vaheaaeg, seda võimsam purse,” ütleb Soosalu.

Iga kord aga – sõltuvalt tuultest ja purske kestusest – katastroofi ei teki. “Võimsam ja kauakestvam purse oleks kõige hullem kombinatsioon. Hiigelnähtused ei ole tõenäolised, aga pole välistatud. Nad juhtuvad harva. Ent geoloogilises mõttes on 5000 aastat siia-sinna väike vahe,” ütleb Soosalu.

Hekla ei hoiata eriti pikalt ette. “Enne viimast purset 2000. aastal algasid väikesed maavärinad poolteist tundi enne purset. Aga teadlased tunnevad tema käitumist ja raadiost teatati purskest pool tundi enne purset,” teab ta.

Viimastel aastakümnetel on Hekla pursanud iga kümne aasta tagant. “Ma ütlen nii, et ma oleks hämmastunud, kui ta lähitulevikus ei purskaks. Aga eestlastel pole mingit põhjust paanikaks. Kui tuhapilved tulevad, tuleb sellega leppida,” arvab ta.

Lõppude lõpuks – peab Soosalu vajalikuks rõhutada – kui vulkaanid poleks pursanud, poleks meil sellist atmosfääri, mille tõttu siin elu üldse eksisteerib.