Jaak Kleinberg
Ärkame seitsme paiku. Mulle see raskust ei valmista, olengi hommikuinimene. Aga aknast näen, et naabrid on veel varasema ärkamisega.
Kui veel lapsi ei olnud, sõime hommikuks võileiba, aga nüüd on puder sisse harjunud. Enne kui jõuda kaheksaks Sossi mäele kontorisse, pean veel viima poisi Mustamäele lasteaeda. Kakumäelt startides tuleb seega paras ring. Tänase liiklusega on teinekord see töölejõudmine õige napi ajavaruga. Ehituses on aga kombeks jätta iga asja tegemiseks ajavaru, et millegi viibimisel kogu tegevus ei takerduks. Võimalik, et mõne aasta pärast tuleb hakata varem ärkama, et kohale jõuaks.
Pisik tuli tegusatelt sugulastelt, et ma Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda õppima läksin. Ega ei kujutagi ise end ette eriti muud tegemas, humanitaar ma ei ole. Samas loominguline on see ala vaat et rohkem kui nii mõnigi kunst. Sest ehitus on alalõpmata üks suur katsetamine. Arhitekt mõtleb midagi ilusat välja, arendaja tahab seda kunsti teostada, ehitaja peab asja ellu viima. Aga kuidas, kui varem pole midagi mitte ligilähedastki sellele tehtud? Nõnda ongi igal nurgal uus eksperiment.
Hommikuti on mul küll kavas hulk möödapääsmatuid tegevusi kontoris, näiteks lepingud vajavad koostamist või miski muu dokumentatsioon, aga ikka läheb nii, et tähelepanu ning loomingulist lähenemist vajavad hoopis objektil ilmnenud üllatused. Teistele võibki jääda mulje, et ma muudkui räägin telefoniga, ilma hinge tõmbamata. Ehkki on üldteada, et ma ei ole eriti jutukas inimene.
Kontoris on meil traditsioon, et sekretär keedab keskpäeval kogu tiimile purgisuppi. Aga rahvas on ju liikuv, enda asi, millal süüa. Mõni jõuab alles kahe-kolme aegu majja ja soojendab siis enda jagu. Mina katsun oma supi ikka enne objektile suundumist ära süüa.
Platsil ootab hoopis teine "supp". Ehitustehniliselt on Rotermanni kvartal Eesti oludes enneolematult keerukas. Ilmatu mahuga äri-korterhoone, millel on kaks parklakorrust maa all, neli meetrit allpool merepinda. Parklate peal on betoonist vahelagi, kaks ärikorrust ja sinna peale kerkimas neli korterelamut. Enne seda projekti juhtisin ma Lootsi maja ehitamist, seal oli kaks korrust parklat maa all ja seegi paistis toona keeruline. Projektijuhiks sain pärast seda, kui Rocca al Mare kooli objekti juhina valmis ehitasin. Kokku olen KMG Ehituses töötanud seitse aastat. Ülikoolidiplomi sain üksteist aastat tagasi ja mulle see töö istub. See on seletamatult hea tunne, kui näed oma töö tulemust silme all kerkimas.
Naljakas, marsruut Sossi mäelt Rotermanni on mul kujunenud kuidagi nii, et päris südalinna ei satugi. Alles hiljuti märkasin Viru ees jalutades oma kraanat paistmas ja mõistsin, kuivõrd linnasüdames ma toimetan. Südame võttis soojaks. Mõtlesin, et lastel on, mille üle tulevikus uhke olla, et "näe, issi ehitas selle maja ja tolle...".
Kaks-kolm tundi, leemendav kiiver peas, objektil ringi joostes, kõikvõimalike küsimuste kallal pead ja piike murdes see ehitamine muidugi nii luuleline ei tundu. Näiteks olid arhitektid ette näinud, et oranži maja akende kohal - betoonmajal on tellisvooder - kivid justkui ripuvad. Ehitaja paneks sel juhul kividele nurkraua alla ja asi tehtud. Aga ei, arhitektid ei tagane oma ideest karvavõrdki. Pika leiutamise peale tulime lõpuks lahendusele, et kividele on augud sisse puuritud ja sealt läheb latt läbi ja, noh, edasi on juba tehnika teha... Aga minul kui projektijuhil tuli seejärel hakata kivitootjalt n õudma, et ta puuriks osale kividest augud, mis tõstis omakorda nende kivide hinda. Õnneks arendaja selle projekti puhul, ütleme, ei loe igat senti. Ja nüüd, kus majal vooder juba peaaegu valmis, näen, et teisiti, ütleme, nurkrauda kivide alla toppides, ei paistaks asi kohe sugugi ilus, värvi seda siis kuidas tahes. Ja selliseid asju tuleb projektijuhil ehitusel lahendada päevast päeva.
Ega ma ise igale nurgale ei jõua, platsil tegutseb korraga 150 töömeest vaevalt et kõik mind nägupidi tunnevad. Ma ei ole ka selline projektijuht, et kui näen mõnd töömeest tegevusetult vahtimas või sõna otseses mõttes sitta tegemas, et siis talle turja kargaks. Omavahel öeldes on praegu ehituses töömeestest juba selline puudus, et kui objekt ongi graafikust maas, öösel enam kedagi tööle ei pane. Kui aga õiendada, lähevad needki Soome, kes jäänud on. Ja viivitusi tuleb paratamatult ette. Praeguses etapis pean juba palju tegelema sellega, et leida võimalusi, kuidas asjad õigesse graafikusse ajada. Mul on abiks kolm objektijuhti pluss objektiinsener. Objektijuhid suhtlevad alltöövõtufirmadega, insener tegeleb materjalide tellimisega, kontrollib töömahtu ja vormistab pabereid. Kõige lõpuks jääb pärast sellist ehitusobjekti mulle kontorisse kuue meetri kõrgune A4 kaustade kuhi.
Pärastlõunal objektilt lahkudes jääb tunne, et hommikult õhtule lükatud paberimäärimist tuleb järgmisesse hommikusse plaanida. Pärastlõunaks on ju ette nähtud veel hulk tegevusi. Tuleb näiteks projekteerijate juures käia või betoonitehases. Kui valasime kogu ehitise aluseks olevat betoonikihti, kokku viis tuhat kanti, siis saabus betooniautosid 16 mikserit tunnis. Oleksid need vale segu toonud, vajuks kõik, mis hiljem tehtud, ehitusauku. Vundamendibetoon veeti tuhande kandi kaupa viiel nädalavahetusel, et linnaliiklust ei segaks. Kujutage ette, kui kõik mikserid oma siiruviiruliste tünnidega ummikus ootaks ja pärast hanerivis objektile saabuks! Betoon oleks neil siis juba kivistunud. Eks sellegi detaili peab projektijuht ette nägema.
Kui ma kuue paiku õhtul koju suundun, katsun ehitusasjad unustada. Õhtu on pere päralt. Lasteaias poisi järel käib naine ära. Teine laps on pooleteiseaastane, naine on temaga lapsehoolduspuhkusel. Aga ma ei ütleks, et see puhkus on. Ja püüan naisel abiks olla. Sestap algab sageli minu õhtu toidupoest. Kodus sööme õhtust, mängime lastega: peitust, ronimist, ehitame klotsidest maju ja joonistame - rohkem küll autosid. Käime mere ääres jalutamas, lennutame tuulelohet. Magama läheme pärast AK uudiseid. Lastele unenäguderaamatust unejuttu lugedes tuleb endal ka tukk peale."
