Jaan Kallase vaikiv nädal
Jaan Kallas ei ole nädal aega telefoni võtnud. Välja ei lülita, aga vastu ka ei võta. Temast kirjutanud lehed on sunnitud nentima, et “Kallas ei olnud lehe trükkiminekuni kättesaadav. “
Mida tal esimese ehmatusega öelda olekski. Eelmisel neljapäeval vabastas suuromanik Jüri Kraft Kallase "poolte kokkuleppel" Sangari peadirektori kohalt ja pani asemele oma poja (ja pärija) Gunnar Kraft, kes värskelt on (taas poolte kokkuleppel) vabanenud oma töökohast Sampo pangast.
Alles teisipäeval otsustab Kallas vaikimise lõpetada. “See on ju nii lihtne lugu. Isal on vabrik ja isal on poeg. Kui mina oleksin isa, viiksin samamoodi kaks asja kokku. Iseäranis siis, kui poeg on nii tark ja tubli. Kahju ainult, et isa seda kaks aastat varem ei teinud.”
Kallas on vaid vaevumärgatavalt irooniline, kui lüüasaamisest kõneleb. “See on ju omaniku õigus-tegevjuhte võtta ja jätta. Tegevjuht omakorda ei tohi seda hetkekski unustada.”
Ent näib, et mingiks hetkeks see Kallasel siiski ununes. Tal läks ju nii hästi.
Kallasest on just saanud üks riigi musterjuhte. Alati nõelasilmast tulnud maitsekas ülikonnas, teistest pikem punaste lokkidega mees jääb silma. Ta on kohal kõigil juhtimiskonverentsidel, mitmel neist esinejana. Kallas on tasakaalukas ja tark, hea huumorisoone ja suure lugemusega. Alluvad ei kiru, konkurendid respekteerivad. Ühena vähesest tegevjuhtidest kutsub Hansapank Kallase oma suvevastuvõtule, kus 90 protsenti on omanikud, mitte palgasaajad.
Oma esimesed vitsad sai Jaan Kallas Tartu Kaubamaja direktorina, kus meesalluvaid teadagi vähe, intriige aga täie raha eest. Seda maja juhtis ta 17 aastat. Sealt Sangarisse oli hea minna. Pealegi on tööpakkumisel Tartus hoopis teine väärtus kui Tallinnas: üleharitud juhte on palju, väärikaid ja korralikult makstud positsioone mõni üksik.
Aga Tartus peab Kallas olema nui neljaks. Erinevalt paljudest, kellel invaliidist pereliige majas, ei ole Kallas varjanud, et kasvatab raske vaimupuudega poega. Joosep on praegu 13. Kohe tema sünni järel oli selge, et rääkima Joosep ei hakka ja iseseisvalt ta oma eluga toime ei saa. Teda on vaja aidata kõige juures. Viia, tuua, toita. Joosep käib Tartu Maarja koolis, mis on ainus omasugune kool nii raskelt haigete laste jaoks. Jaan on kooli rahakorjaja ja hoolekogu juht. Maarja koolil vedas temaga kõvasti.
Mõne aasta eest ostis Kallas sõbraga kahasse Põlvamaale Kiidjärvele vana talukoha, kuhu ehitas haigetele lastele Maarja küla. Sellest külast räägib Kallas vägagi hea meelega. Kuidas ta selle koha leidis. Ja milline see varem oli ja milline nüüd. Ja kui kõrgeks seal hein kasvab. Ja kuidas ta traktoriga seda heina niidab.
Igal hommikul võtab isa Joosepi autosse ja viib Kiidjärvele suvelaagrisse, kus poiss saab päev otsa hobusega sõita ja looduses olla. Ööseks ei luba lapse tervis teda jätta, õhtul toob Jaan oma poja 40 km kauguselt jälle koju Tartusse.
Muidugi lootis Jaan nagu iga lapsevanem, et Joosep ikkagi hakkab kiiremini arenema ja saab nö joone peale. Seda ei juhtunud. Ometi usub isa, et poeg on “mõnes mõttes õnnelikum kui kõik teised”, vihjates poja võimele pisikesestki rõõmu tunda.
See ei ole ainus mure. Viie aasta eest jäi Jaan leseks. Tema naine Kadri suri ajukasvajasse, viimased kaks kuud oli ta koomas. Peale naise surma vajus mees üsna norgu, alles Sangar pumpas talle elu sisse.
Ideede puudust tal ei olnud. Sangar hakkas tegelema pea kõigega: särgivabrikust sai moefirma. Uus moekunstnik tõi uue joone, fotograafiks kutsuti parim: Olga Makina, Sangari reklaaminäoks sai populaarne Romi Erlach. Äkki selgus, et Sangar on turul arvestatav tegija, ja Kallas selle kirglikja edukas juht.
Kallasele riideäri meeldis: ta osales meeleldi loovtöös, korraldas koosolekumeetodina tubateatrit, proovis järgi, mis juhtimisõpikud õpetasid. Eelmisel aastal rääkis kolleegidele augu pähe, et vaja on ärimeestele mõõdu järgi särke hakata tegema.
Oskuse määrata inimese strateegilisi mõõte sai ta kätte juba Kaubamajas töötades. Professionaalne silm- “vaatad inimese peale ja tead kohe ka mõõte”, on ta ise öelnud.
Ent Jaan Kallase tõeline kirg on siiski kaubandus. Kõrvuti Baltika ja Klementiga avas uutes kaubakeskustes läinud suvel oma poed ka Sangar. Need oli palju suuremad ja moodsamad kui teistel. Küllap ka kulukamad. Eestis avati kaks, Lätis kolm poodi, kõik originaalsisustuse ja suurte väljapanekutega.
Kallas unistas, et poodidest saabuv tagasiside ütleb tootjale, mida ostja täpselt tahab, ja et mõte saab materjali viidud vaid kolme nädalaga. Väga lennukas unistus. Nagu ka idee teha hästi väikesi ja kerulisi väikepartiisid, lähenedes aina enam rätsepatööle. Poodides sai hoo kliendikaardisüsteem. Kliendiga soovitati olla eriti soe ja sõbralik. Ühe kliendikaardi jaoks andmeid võttes sai Tartu poeneiu kliendiga sedavõrd lähedaseks, et neist sai paar.
Sangari omanikul oli Kallase lennukust nähes ilmselt murekorts laubal. Selliseks arenguks peab investeeringuid tulema joana. Vähestel on kannatust oodata kui raha tagasi hakkab tulema. Nõukogu nägi läinud aasta majandusaruandest, et kasum on kukkunud, et rahavood tulevad pangalaenudest, mitte müügist ja suur osa laenudest on lühiajalised. Pole just meeldiv suund. Ometi punast tuld ei näidatud. Veel talvel rääkis Kallas Directorile, et “Sangari nõukogu on hea. Kui sellelt seltskonnalt saab peanoogutuse ja dobroo, on oluliselt kindlam ükskõik mida teha.” Seesama nõukogu Kallase nüüd maha võttiski, või täpsemalt, kinnitas Kallase ja Kafti kokkuleppe. Poolte kokkuleppel sellest detailsemalt ei räägita.
Sangari kodulehekülg ei ütle Kallase lahkumise kohta kolmapäeval veel sõnagi. Lihtsalt tema nimi on juhtkonnast ära kustutatud. “Ma ise võtan seda kõige vähem dramaatiliselt. Olen saanud fantastilise kogemuse. Tean nüüd, kuidas tehakse asju, mida ma 17 aastat müüsin.”
