Jaan Poska järeltulija Svenska Dagbladeti eesotsas
Ajakirjanduses veedetud 13 sisutiheda aasta jooksul pole ma ühegi intervjuu algust oodanud nii väga. Osalt seetõttu, et võimalust usutleda mõjuka Rootsi kvaliteetpäevalehe peadirektorit ei avane iga päev, eriti siis, kui viimane juhtub olema Eesti päritolu, kuid teiseks - ja peamiselt - siiski seepärast, et Raoul Grünthal jääb hiljaks: jääb hiljaks täpselt 27 minutit.
Rootslased oskavad pöörata tähelepanu nüanssidele. Mäster Samuelsgatanil asuva hiigelsuure lehetoimetuse interjöör on pehmetes beežikashallides toonides ning sadadest lampidest hoovab ruumi mahedat valgust. Võrreldes Eesti lehetoimetustes tooniandva neurootilisusega on siin ka lausa märkimisväärselt vaikne. Kummatigi pole ligi 200 000 eksemplarise trükiarvuga Svenska Dagbladet mingi pehme leht, mis paneks lööbile artikleid inimsuhetest ja feng shui'st. Tol päeval on kaanelooks artikkel rootslasest, kelle Sarajevo kohus terrorismi eest 15 aastaks vangi mõistis.
Ajalooliselt on Svenska Dagbladet olnud parempoolne leht - koguni rikaste ajaleht, kui soovite. Kui sinist pintsakut kandev Grünthal lõpuks saabub (mõlemat käist ehib neli kuldset mansetinööpi), jõuab ta üsnagi kähku selleni, et SvD-d on ta lugenud kogu oma teadliku elu. Juba siis, kui ta lapsena Pariisis elas; isegi siis, kui hilisemal eluetapil töötas konkurendi, märksa vasakpoolsema Dagens Nyheteri juures.
Grünthal on mõnes mõttes legend. 1989. aastal asutas ta 23aastaselt omaenda ajalehe Finanstidningen, saades noorimaks peatoimetajaks Rootsi ajaloos. Veel läinud suvel juhtis Grünthal uudisteagentuuri Tidningarnas Telegrambyrå (TT), võttes seejärel sisse koha Svenska Dagbladeti peadirektori toolil. See tool muide on pigem väga pika jalaga baaripukk, mis paikneb ühes lehetoimetuse kahest hiigelsaalist, tagumises vasakus nurgas, ja tänu puki ette tõstetud lauale meenutab ülejäänud toimetusest kõrgemal paiknev komplekt pisut kirikukantslit. Siit valvab Grünthal üle ajalehe 400 töötaja otsekui kukk kanalas.
Grünthali töö jaguneb peamiselt kaheks. Esiteks, nagu iga teinegi peadirektor peab ta tagama väljaande töö kasumlikkuse, ent tema teine ülesanne on arendada neid uusi meediaid, mis hakkavad ükskord kandma traditsioonilise paberile trükitud lehe surnukirstu. Millal matused täpselt toimuvad, Grünthal öelda ei oska, kuid neid tuleviku "uusi meediaid" prognoosib ta interneti ja televisiooni sümbioosina. Juba nüüd, ütleb Grünthal, teenib Svenska Dagbladet aina enam raha interneti kaudu - reklaamitulud SvDga seotud ärileheküljel http://www.e24.se/ ja Rootsi suurimas kokandusveebis http://www.tasteline.se/ kasvavat "väga, väga kiirelt". Kuid võim on endiselt paberlehe käes.
"Võim" pole siinkohal juhuslik sõna. Grünthal kõneleb ajakirjanduse võimust palju, kõneleb sellest täpselt samades kategooriates kui raha võimust või võimust, mis valimistel on antud poliitikutele. "Rootsis pole šanssi ühelgi poliitikul, kes ei aktsepteeri meedia mängureegleid," ütleb Grünthal näiteks, lisades samas, et meedia jõu olemust on keeruline defineerida: "Minul pole seda jõudu, meie peatoimetajal pole seda jõudu, asi on palju komplitseeritum - see jõud on süsteemi sees."
Kuid mida tähendavad need mängureeglid? "Näiteks seda, et poliitikud annavad kommentaare kohe - ja mitte järgmine või ülejärgmine päev."
"Poliitikule on Rootsis väga oluline kujundada endast meedias õige imago," lausub Grünthal, "on tarvis välja näha tavaline, üks paljudest - the guy next door. Mõnedes teistes maades, näiteks Prantsusmaal, tahavad valijad, et poliitikud oleks midagi tähtsat ja kõrget; midagi sellist, mida vaadata alt üles, kuid Rootsis see ei tööta. Göran Perssoni suur probleem oligi selles, et valijad pidasid teda liiga arrogantseks. Nad ei tahtnud, et selline inimene oleks nende boss."
Tänu Prantsusmaale kolinud vanematele Pariisis üles kasvanud Grünthal võib Prantsusmaad ja Rootsit võrrelda pikalt. "Prantsusmaal ei imesta inimesed selle üle, kui poliitik on korrumpeerunud - ta ju peabki olema, sest on poliitik - niimoodi süsteem töötabki! Kui Rootsis on poliitik teinud midagi sellist, mis on inimeste meelest ebamoraalne - ja need on teatud kindlad asjad, mida loetakse ebamoraalseks: näiteks kui poliitik ei maksa korralikult makse -, on ta karjäär aga läbi. Teda ei valita enam."
Ütlen Grünthalile, et Eestis elab poliitik, kes on erinevate skandaalidega vahele jäänud enam kui kümme aastat ja pälvib valimistel sellegipoolest alati rahvamasside üksmeelse toetuse, kuid Grünthal kehitab õlgu. "Kui inimesed on tema tegudest teadlikud, siis on see OK." Küllap on Eestis midagi peidetult prantsuspärast.
Schibstedi Eesti juhtkonda kuuluv Grünthal tunnistab, et jälgib Eesti meediat üsna pealiskaudselt. Sellegipoolest leiab ta, et areng on väga positiivne, et Eesti ajakirjandus on sõltumatum paljude teiste Ida-Euroopa maade omast, näiteks Läti. "Te olete selles suhtes vabamad, et firmajuhid ei helista toimetajatele ega ütle: ma lõpetan oma reklaamide avaldamise, kui te ei tee seda või toda," usub ta.
Parempoolse lehe juhina tundub Grünthal mõistagi üsna rahul asjaoluga, et Rootsi äsjased valimised võitsid parempoolsed. Kui küsin, kui palju on ajakirjandusel tema meelest jõudu ükskõik milliste valimiste tulemusi mõjutada, vastab peadirektor, et palju, kuid muidugi saab meedia vaid peegeldada ja vahendada seda reaalsust, mille poliitikud ise on loonud. Kraadi võrra enam tundub Grünthalit erutavat vastupidine suhe - poliitilise võimu mõju ajakirjandusele. "Endise kommunistliku bloki maades olen ma sageli kuulnud jutte, kui hädasti on vaja rahvuslikku üksmeelt; kuidas meedia peaks olema vastutustundlik ning rakendatud ühise eesmärgi vankri ette," hüüatab ta lausa. "Aga sellest ei tule välja midagi head, ei tule kunagi! Seetõttu mulle ei meeldigi vastutustundlik meedia - mulle meeldib meedia, mis on vastutustundetu tolles mõttes."
Neid sõnu öeldes näeb ta rootslase kohta välja ehk veidi ootamatultki ulakas.
Ja veel rääkisime... Jaan
Poskast
"Mu vanaema rääkis mulle mu vanavanaisast palju ja näiteks Tartu rahu kohta olen ma hiljem ka ise juurde lugenud. Olen käinud vaatamas Poska maja Poska tänaval ja selle üle, et Tallinn on otsustanud tema maja renoveerida, on mul tõeliselt hea meel."
Eesti keelest ja Oliver Kruudast Kas te ei
räägi üldse eesti keelt?
"Ei, aga ma püüan õppida."
Vanaema ei õpet anud?
"Ei. Mu isa... keegi ju ei teadnud, et kommunism ühel hetkel langeb."
Te ei tea ühtegi sõna eesti keeles?
"No muidugi ma tean mõningaid, ma olen õppinud mõningaid sõnu kas või poodides."
Nagu näiteks?
"Jusht."
See kõlab peaaegu nagu ühe Eesti ajakirja nimi, mille hiljuti ostis väga rikas kommivabrikant. Ta ostis teisi ajakirju ka, sest leidis, et meedia ründab teda. On see OK teie meelest?
"Jah, see on kahtlemata OK, sest vabal maal võib isegi kommivabrikant omada ajalehte, kui tahab, aga pikas perspektiivis hakkavad maksma majandusseadused. Kui ta teeb head ajakirja, mida inimesed tahavad lugeda, lööb ta läbi ka sel turul, aga kui ta kavatseb anda välja ajakirja, mis kirjutab peamiselt sellest, et tema šokolaad on parem kui konkurendi oma, siis inimesed ei osta seda. Nii et see on test. Good luck to the candy guy!"
Ajalehe loomisest ja
põhjaminekust Kas Finanstidningen, mille nooruses
asutasite, on veel alles?
"Ei, enam mitte."
Mis juhtus?
"See oli majandusleht ja väga kitsalt suunatud leht, kuid siis müüsime selle ühele suurele Rootsi meediagrupile, kes muutis lehe kon-tseptsiooni täielikult. Nad soovisid teha väljaandest väga laiale publikule suunatud lehe, et võistelda Dagens Industryga, aga see ei läinud läbi.
Juhtus ka selline lugu, et minu järeltulijad selles lehes kirjutasid väga negatiivselt ühest samasse gruppi kuuluvast kompaniist ja omanik kutsus nad oma kabinetti ning ütles, et see pole tõesti aktsepteeritav ning kuidas nad võisid seda teha. Päev hiljem vabandas ta isiklikult selle kompanii ees, aga see on tõesti Rootsi jaoks kohutav asi, sest ainus, kes ajalehes on vastutav seaduse ees, on peatoimetaja. Ta on ka ainus, kes võib millegi eest vabandada. Järgmisel päeval avaldasid lehe poliitika- ja uudistetoimetaja teisel lehel juhtkirja, mis kandis pealkirja "Ärge vabandage meie eest".
Vahel mõtlen, et ehk oli ka see vahejuhtum üks põhjuseid, miks seda lehte enam ei ole."
Rootsist, Eestist ja tulevikust
"Ma ei ütleks, et Rootsi on stagneeruv maa, kuid see on maa, mis on olnud pärast sõda väga rikas ja väga edukas. Me oleme muidugi edukad ka nüüd, aga Aasias on paiku - ja isegi New York on selline koht -, kus võib tõesti tunda, et tulevik pole seljataga, vaid alles ees. Ja Eestiga on sama lugu - iga kord, kui ma Eestisse tulen, valdab mind see tunne: oh, jälle on midagi muutunud. Ma ei usu, et Eestis elades on võimalik sellest aru saada. Teile on see igapäevane elu.
Kui ma 1991. aastal tulin esimest korda Eestisse, mõtlesin ma, et kas see võib tõesti olla mu isade maa. See oli kohutav ja kui aus olla, ei olnud mul kavatsust enam kunagi naasta. Kuid siis tulin ma uuesti aastal 1995 ja mõtlesin: oo, midagi on muutunud. Siis tulin uuesti 1996. aastal ja 1997. aastal ja iga kord, kui ma tulin, oli Eesti mingil moel uus."
Juurtest, Muhust ja paradiisist
"Maja, kus ma Muhu saarel käies elan ja kus ma veetsin ka jõulud, oli ehitanud mu vanaisa isa. Mul ei ole Rootsis selliseid juuri, mul ei ole siin sellist paika.
Taastasin meie suguvõsa maja Siniste külas osalt kättemaksuks, sest mulle on suur tragö& ouml;dia, kuidas terved suguvõsad sunniti lahkuma sõja ja poliitiliste olude muutumise tõttu. Mulle on suur tragöödia, et mu vanaema ei saanud kunagi näha uut Eestit - ta suri aastal 1986.
Aga mu isal - ta põgenes Rootsi siis, kui oli 14 aastat vana - oli võimalik oma isade koju tagasi minna ja mu silme ees on alati mälestuspilt, kuidas ta istub meie majas Muhu saarel läidetud tule ees ja ütleb: "Lähemal paradiisile pole võimalik olla."
Raoul Grünthal esineb Eestis
26. jaanuaril on Raoul Grünthal üks ülesastujaid Eesti Ajalehtede Liidu poolt Radisson SASi hotellis korraldataval konverentsil "Meedia ja valimised". Tema ettekande teema on meedia mõju valimistele Rootsi kuningriigis.
