Jaanileekide lummuses
Jaanipäeva võib pidada suviseks jõulupühaks, sest analoogselt talvistele jõuludele, mil mälestatakse Kristuse sündi, on ka jaanipäev seotud ristiusu kirikule olulise persooni sünniga. See on Kristuse eelkäija Ristija Johannese sünni mälestuspüha.
Pärast ristiusu vastuvõtmist kuulutati Ristija Johannese sündimise päev, 24. juuni, kirikupühaks. Nii nagu Kristuse sündimist tähistav püha kolmandal päeval pärast talvist pööripäeva, on Ristija Johannese sünni mälestuspüha kolmandal päeval pärast suvist pööripäeva. See on üks vanemaid kui mitte kõige vanem ristiusu pühaku mälestuspüha ja erandlik selle poolest, et seda tähistatakse pühaku sünniaastapäeval. Teisi pühakuid tuletatakse meelde nende surma-aastapäevadel.
Kristliku maana tähistame ka meie 24. juunil Ristija Johannese sündimise päeva. Ja teeme seda jaanipäeva nime all. Paraku ei meenutata jaanipäevapeol prohvet Johannest tavaliselt üldsegi. Meil on kaugest pühamehest saanud kodune eesti Jaan, kes rahvauskumuste järgi on viljakasvataja haldjas ja Mardi vend. Enamikule tänapäeva eestlastest ei ole kirik see koht, kus jaanilaupäeval või jaanipäeval käiakse. Jaanipäeva tähistatakse ikkagi jaanitule juures ja pigem paganlike tavade vaimus. Ja need tavad on seotud suvise pööripäeva tähistamisega.
Pööripäevade maagia
Pööripäevade tähistamise algus ulatub aega, mil meie esivanemad hakkasid jälgima aastaaegade muutumise seaduspärasusi. Meie teame, et aastaaegade vaheldumise põhjustab asjaolu, et Maa pöörlemistelg ei ole tiirlemisorbiidi tasapinnaga risti, vaid ca 23,5kraadise nurga all. Tänu sellele kaldele saabub iga aasta suvisel pööripäeval (tavaliselt 21. juunil) hetk, kui Maa põhjapoolkera on maksimaalselt päikese poole pööratud.
Muistsed esivanemad ei omanud tänapäevaseid teadmisi päikesesüsteemist ja Maa “vildakast” teljest. Ent nad jälgisid tähelepanelikult taevakehade liikumist. Oli ju taevalaotus neile nii kalender kui kell ja kompass. Kuufaaside jälgimiseks hakkasid ligikaudu 20 tuhat aastat tagasi Euroopa mandril elanud kiviaja inimesed luudele täkkeid ja auke tegema.
Kindlasti oli aga päike see taevakeha, mille liikumist kõige hoolikamalt jälgiti. Päikese teekonna jälgimisel saavutasid juba noorema kiviaja inimesed sellise taseme, et nad suutsid määrata, millal saabub aasta kõige lühem ja kõige pikem päev. Ja neid teadmisi hakati tegelikkuses rakendama. Rajati ehitisi, millesse tehtud käigud ja kambrid püüdsid kinni pööripäevade esimesi ja/või viimaseid päikesekiiri. IirimaalNewgrange’is on säilinud üle 5000 aasta vanune hiigelsuur kivikalme, mille keskne kamber täitub päiksevalgusega ainult üks kord aastas – talvise pööripäeva koidikul. Ülejäänud aja valitseb kambris pimedus.
Kesk-Ameerika indiaanlaste suguharud püstitasid omamoodi riituslikke ehitisi. Nende oluline element oli auk või toru, mille kaudu päikesekiir ainult aasta kõige pikema päeva keskpäeval põrandal teatud kohta valgustas.
Pööripäevadel oli meie esivanemate silmis maagiline tähendus, mistõttu hakati neid ka tseremoniaalselt tähistama. Nooremal kiviajal tõusis pööripäevade tähistamine ühiselu keskpunkti. Põlluharijad ja meremehed, kelle elu sõltus suuresti ilmast ja aastaaegadest, kogunesid pööripäevadel riitustele, kus pöörduti abi saamiseks ja soosingu võitmiseks jõudude poole, kes nende uskumist mööda valitsesid sünni-elu-surma-taassünni tsüklite üle looduses.
Eri tsivilisatsioonid arendasid välja oma pööripäevarituaalid. Üle 2200 aasta eKr tavatseti Hiinas tähistada suvist pööripäeva suvepüha tseremooniaga, mis täiendas talvise pööripäeva oma. Kui detsembris toimuvat talvepüha peeti taevaste ja mehelike (yang) jõudude auks ja toetamiseks, siis suvepüha tseremoonia oli vastukaaluks pühendatud maale ja naiselikele (yin) jõududele. Ohverdamisega seotud tseremoonia viidi läbi maistele jõududele meelepärasel ruudukujulisel Maa altaril.
Muistsed hõimud praeguse Prantsusmaa ja Belgia aladel tähistasid kesksuve saabumist märajumalanna Epona’le pühendatud pidustustega. Epona’t kujutati ette märal ratsutava naisena ja ta kehastas viljakust, ülimat võimu ja põllundust.
Germaani, slaavi ja keldi paganlikud hõimud tähistasid pööripäevi lõkketuledega. Tuled süüdati selleks, et abistada päikest – et tal jätkuks energiat ülejäänud kasvuajaks ja tuleks hea saak. Lõkkest ülehüppamisel oli puhastav-tervendav ja halva eest kaitsev toime. Armastajapaaridele tõi lõkkest ülehüppamine õnne. Usuti, et vili kasvab nii kõrgeks kui kõrgest lõkkest juletakse üle hüpata. Tule võim aitas neidudel leida oma tulevasi abikaasasid. Lõkketuli peletas eemale vaime ja deemoneid.
Jaanipäeva uskumused
Ristiusu kirik ei olnud põrmugi vaimustatud Euroopas laialt levinud paganlikest pööripäevapidudest. Eriti olid kirikupeadel pinnuks silmas suvise pööripäeva lõkked, millede süütamist püüti juba 7. sajandil keelata. Ristija Johannese sündimise püha paigutamisega suvise pööripäeva lähedusse lootis kirik paganliku päikese ülistamise peo ümber kujundada kirikupühaks. Paraku ei suutnud kirik oma soove realiseerida ja hakkas pärast 13. sajandit rahva seas populaarseid paganlikke pööripäevapeo tavasid aktiivselt hukka mõistma.
Kirik ei olnud sugugi rahul ka sellega, mismoodi ristiusku pööratud eestlased Ristija Johannese päeva tähistasid. Balthasar Russow kirjeldab Liivimaa Kroonikas, kuidas jaanipäeva tähistamiseks tuli maarahvas kirikute juurde patte andeks saama, saksad aga ärakaranud orje otsima. Pärast kirikus käiku algas jaanitule ääres priiskamine ja prassimine, joomine ja torupilli puhumine, kuni see viienda, kuuenda ja seitsmenda käsu rikkumisega lõppes. Jaanipidude ägedus johtus suuresti sellest, et see oli maarahvale üks väheseid lõõgastushetki nende raskes tööpäevade ahelas.
Õllejoomise ja viinaviskamise õhutajateks jaanipäevapeol olid kõrtsid ja mõisad. Iga kõrts püüdis süüdata oma jaanitule, et inimesi hulganisti kõrtsi juurde kokku tuua ja õlut oli nii ohtrasti, et see peoliste meeled päris segi ajas. Oma sajanditetaguste turunduse ja töö tasustamise võtetega panid kõrtsid ja mõisad niimoodi aluse jaanipeo alkoholipruukimise traditsioonile.
Kindlasti ei olnud jaanipäeva tähistamine vanadele eestlastele vaid lausjoomapidu. Esmajoones oli jaanipäev vägagi praktiline tähtpäev. Tuli hoolitseda selle eest, et jaaniks oleks sõnnik veetud ja et pärast jaanipäeva oldaks valmis heinateoks. Jaanipäeval oli õige aeg torgata õitsva rukkipõllu nurkadesse pihlakaoksi, mis takistasid umbrohu tulekut viljapõldu. Karja- ja piimaõnneks oli vaja jaaniõhtul ja -päeval läbi viia kindlad toimingud. Mida just teha tuli, olenes asupaigast. Hallistes aeti kari kolm korda umber tule ja pandi igale lehmale rauatükk kaela. Viljandimaal kattis peremees karja kõige parema lehma valge riidega ja vedas teda mitu korda ümber kivi või tule. Pärnumaal suitsetati loomi ja mesilasi rohtudega. Mõnes kohas pandi lehmadele pärjad pähe või pritsiti neid jaaniöise kastega.
Vanasti pidasid jaaniööl nõiad oma pidusid ja tegid nõiatempe. Eriti püüdsid nad sel ööl inimesi libahuntideks moondada, aga ka nõiutud liha ja kaltsude abil inimestele ja loomadele haigusi ja surma külvata. Seetõttu tuli jaaniööl valvas olla. Ja mitte ainult nõidade pahategude ärahoidmiseks. Kurja võisid teha ka kiuslikud naabrid. Naabrimees võis viljakõrred kokku sõlmida, misläbi viljaõnn põlluomanikule selja pööras, sõlmija viljaõnn aga suurenes.
Jaanipäev ennustas ka tulevikku. Vanarahvas teadis, et kui päike jaanipäeval selgena tõuseb ja loojub, siis tuleb kuiv heinaaeg. Lõuna-Eestis arvati, et vihmasele jaanipäevale järgneb märg rukkilõikus, aga ka lumerohke talv. Kui kägu enne jaani oma laulu lõpetab, siis tuleb varane talv. Jaanipäeval käidi saunas, kus ennustati pihku sattunud vihalehtede arvu järgi salasoovide täitumist. Kui pihku oli jäänud paarisarv lehti, siis soovid täitusid.
Noored ennustasid jaaniööl, kes saab nende peigmeheks või mõrsjaks. Peiumõtete vallas olev Põhja-Eesti neiu punus üheksat sorti lilledest pärja ja pani selle jaaniööks pea alla. Kui unenäos tuli neiu juurde noormees ja talle pärja pähe pani, siis tema oligi tulevane peigmees. Saarlased soovitasid noortel ristteele minna ja seal üheksa korda üle vasaku õla vilistada. Peale seda võisid nad näha oma tulevast pruuti või peigmeest mööda teed tulemas.
Jaaniõhtu ja -öö magnet on ikka olnud jaanituli. Jaanituli tehti tavaliselt kõrgemale kohale või mere äärde, kus teinekord vana paati põletati. Süüdati ka posti otsa pandud tõrvatünne ja põletati teiba ümber ehitatud kadakatorne. Kõrge tule kuma paistis kaugemale, peletas tõhusamalt nõidu ja vanapaganaid ja kaitses seeläbi inimesi, loomi ja põlde kurja eest. Samuti andis kõrgele tehtud tuli rohkem jõudu päikesele kasvava ööpimedusega võitlemiseks. Kui tuli väiksemaks jäi, hakati sellest üle hüppama. See päästis aastaks haigustest ning aitas teinekord ka mehele saada või virka naist leida.
Pööri- ja jaanipäev täna
Jaanipäev on Eestis riiklik püha. Eestiga koos tähistavad pööripäeva ulatuslikumalt meie naabrid (Soome, Läti, Leedu, Rootsi, Norra), tehes seda kas Püha Johannese päeva või südasuve päeva nime all. Pööripäevapidude suur populaarsus Skandinaavias ja Baltimaades tuleneb ilmselt sellest, et põhjamaa inimestel, kes on üle elanud talvise masendava pimeduseaja, on eriti suur rõõm saabunud päikesekülluse üle. Pikeneb ju põhjamaise Tallinna jõuludeaegne kuuetunnine päev südasuveks kolmekordselt.
Kuigi pööripäevapidude raskuskese asub tõenäoliselt kusagil Euroopa Liidu kirdepiirkonnas, peetakse südasuvepidusid ka teistes Euroopa riikides ja mujal maailmas. Selle juurde kuuluvad tavaliselt ikka lõkketuled, ringmängud ja tantsud, paiguti ka kindlad peosöögid ja -joogid.
Pööripäevade tähistamise viise tuleb maailmas aina juurde. Näiteks Santa Barbaras (USA) on hakatud alates 1974. aastast suvist pööripäeva tähistama fantaasiarikka ja värvikireva tänavakarnevaliga.
Uusi tavasid, mis sageli on unustatud vanad, rajavad ka usuliikumised. Uuspaganad püüavad taastada ajaloolisi paganlikke traditsioone. Tuntumad uuspaganad on Wiccarühmitus, kes on seotud muistsete keltide uskumuste ja kommetega. Suvist pööripäeva, mida Wicca nõiad Litha’ks kutsuvad, tähistavad nad pööripäevahommikusel päikesetõusul või suve astronoomilisel algushetkel. Litha tähistamine hõlmab puhastumisriitusi ja päikesele pühendatud tänutseremooniaid tulevase lõikuse eest.
Ka moodsad šamaanid tähistavad pööripäevi ja kasutavad seejuures kommunikatsioonivahendina internetti. Mõned šamaaniringid valmistuvad pööripäevaks väga hoolikalt. Koostatakse üksikasjalik tseremoonia kava, mis hõlmab muuhulgas ka rollide jaotamist. Tseremoonial osalevad lillede ja puuviljade toojad, lõkkepuude kogujad, tuleaugu kaevajad, tulehoidjad ja kellahelistajad. Tuleaugu kaevajad teevad augu, mille põhja pannakse annid päikesele. Seejärel seatakse kohale lõkkepuud ja süüdatakse need. Tseremoonial põristatakse suurt trummi, mis ühendab ringiliikmeid ja saadab nende õnnistused üle kogu maailma.
Jaanipäevapidu ühendab eestlasi paljude teiste – meist sageli sootuks teistsugusi tavasid ja uskumusi omavate – rahvaste ja inimrühmadega, nendega kogu maailmas, kes suvise pööripäeva tähistamisega ülistavad päikest kui elu allikat. Ja kahtlemata on päike seda ülistust väärt.
