Jänkispiooni luigelaul Eestis
Maailmasõdade vahelisel ajal oli Eesti oma naabruse tõttu Venemaaga eri riikide luurete mängumaa. Üheks kuulsamaks luurajaks, kelle jalg Maarjamaa pinnale astus, oli ameeriklane Xenophon Dmitrijevitš Kalamatiano. Ta oli “eriskummalise nime ja vähemalt sama eriskummalise elukäiguga” mees, nagu iseloomustab Kalamatianot Gordon Brook-Shepherd hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus “Raudlabürint”. Saatuse tahtel kujunes just Eesti kohaks, kus lõppes selle tuntud luureässa karjäär.
Kalamatiano sündis 1882. aastal arvatavasti Austrias vene-kreeka perekonnas. Ta õppis Chicago ülikoolis, kolis 1908 Venemaale, kus oli USA firmade esindaja ning lõpuks USA esindaja Venemaa Kaubandus- ja Tööstuskojas Moskvas. Aprillis 1915 värvati Kalamatiano USA salateenistusse, kusjuures värbaja oli tema endine õppejõud, Chicago ülikooli professor Samuel Harper.
Ameerika vajas Venemaal toimuvast usaldusväärset ülevaadet eeskätt oma majanduslike huvide teostamiseks – kuhu võiks tungida jänkide kapital. Venemaa olusid hästi tundev Kalamatiano oli selleks toona sobivaim mees.
Tõeline luuretegevus Venemaal aga algas pärast bolševike võimule tulekut, eriti Bresti rahulepingu sõlmimise järel märtsis 1918. USA vajas informatsiooni mitte ainult Moskvas, vaid kogu Venemaal toimuva kohta. Spionaaži keskuseks kujunes USA Moskva peakonsulaat, luurevõrgu juhiks Kalamatiano, kes ametlikult pidas kaubandusteabe organisatsiooni juhi ametit. Ta oli ühtlasi esimene täiskohaga Ühendriikide spioon Euroopas.
Kalamatiano vahetus alluvuses oli 19 vaatlejat ehk infokogujat, peamiselt venelased, kelle hulgas olid näiteks üks Punaarmee kindralmajor ja üks peakorteri staabipolkovnik.
Selle kireva seltskonna vastu asus 1917. aasta detsembris loodud Tšekaa Poola väikeaadliku Feliks Dzeržinski raudsel juhtimisel. Selle organisatsiooni tugev külg ja eelis oli sisemine ühtsus, mis nii Kalamatiano kui ka brittide ja prantslaste võrgustikel puudus.
Venelaste kaval lõks
“1918. aasta suve algul jõudis Lenin järeldusele, et britid ja prantslased sepitsevad ilmselgelt vandenõud nõukogude valitsuse kukutamiseks. Ta ütles Dzeržinskile, et oleks tore, kui Tšekaa võiks välismaised vandenõulased otse teolt tabada ja paljastada nende sepitsused kogu maailma ees,” kirjeldas seda Nõukogude Liidust 1938. aastal läände pagenud Vene tippluuraja, kindral Aleksandr Orlov.
Venelased oletasid õigustatult, et lääneliitlased kavatsevad kukutamiseks kasutada lätlastest komplekteeritud vägesid. Seetõttu lülitasid nad algavasse mängu lätlasest suurtükibrigaadi polkovniku Eduard Berzini. Kohtumisel Briti tippagendi Sydney Reillyga selguski liitlaste plaan, mille kohaselt tuli kaks läti punapolku saata Vologdasse. Seal läheksid lätlased üle liitlaste poole ja ühineksid Arhangelskist peale tungivate Inglise-Prantsuse vägedega. Moskvasse jäänud läti punaväed aga mõrvaksid seejärel Lenini ja tema valitsuse.
Tšekaa paljastas brittide agendid-infoallikad üksteise järel. Kinni võeti ka Punaarmee peastaabi polkovnik Friede. Ülekuulamisel selgus, et Kalamatiano oli saanud Friedelt võltsitud isikutunnistuse Sergei Serpuhhovski nimele ning USA luuraja oli sellega sõitnud idarindele luureandmeid koguma.
Venelastel aga ka vedas uskumatult. Liitlaste operatsiooni ettevalmistamisse kaasati Prantsuse ajalehe Figaro Moskva kirjasaatja René Marchand, keda Prantsuse peakonsul Moskvas pidas ekslikult oma valitsuse usaldusisikuks. Saades teada kogu loo, võttis Marchand ühendust ei kellegi muu kui Dzeržinski endaga. Kohtumisel Raudse Feliksiga rääkis prantslane ära kõik, mida teadis. Ka Peterburgis kavandatavast ulatuslikust sabotaažioperatsioonist. Lisaks väärtuslikule infole oli venelastel nüüd olemas ka välismaalasest tunnistaja ja veel ajakirjanik! Huvitav on, et luuremängu suunas ja juhtis Lenin isiklikult. Plaani kohaselt pidi lõks sulguma septembri algul 1918.
Siis aga juhtus ootamatu asi. 30. augustil mõrvati Tšekaa Petrogradi osakonna ülem Moissei Uritski. Lenin andis Dzeržinskile korralduse: “Sooritada haarang Briti ja Prantsuse saatkondades ja konsulaatides üheaegselt nii Moskvas kui Petrogradis.” Mõni tund pärast käsu andmist tehti Leninile atentaadikatse.
Liitlaste luurevõrk Petrogradis ja Moskvas purustati täielikult. Vandenõu sai kogu maailmale teatavaks. Seda usuti, sest Prantsuse ajakirjanik kinnitas kõike. Briti luure ja vandenõu ühel võtmeisikul Robin Bruce Lockhartil õnnestus eluga pääseda, kuigi ta mõisteti tagaselja surma. Seekord pääses ka Reilly. Luureäss Kalamatiano aga oli lahkunud Moskvast vaid mõni tund enne tšekistide haarangut – ta sõitis koos USA konsuliga erimissioonile Siberisse.
Saatuslik jalutuskepp
Kalamatiano naasis Moskvasse pärast nädalapikkust reisi 18. septembril 1918. Ta taipas kiiresti, et mäng on läbi. Ainus pääsetee oli jõuda Ameerika peakonsulaadi kaitsvate seinte taha. Hoone kandis nüüd Norra lippu, sest konsul oli esinduse enne Soome evakueerumist andnud Norra kaitse alla. Tšekaa hoidus konsulaadi ründamisest, ent oli selle ümbritsenud punaarmeelaste valvepostidega.
Kalamatianol tuli joosta viiskümmend meetrit ja üle tara ronida. Õues oli juba hämar, kui luureäss sööstis konsulaadi aia juurde. Mees ehk olekski üle tara roninud, kui poleks rumalat viga teinud. Tal oli käes kallis jalutuskepp, mis segas ronimist. Kalamatiano ei taibanud keppi isegi üle aia visata. Valvurid jooksid kohale ja tõmbasid ronija tagasi. Ta oli langenud tšekaa kätte.
Seesama jalutuskepp sai luurajale ka teist korda saatuslikuks. Tšekistid avastasid selle seest raha, šifreeritud sõnumid ja tšekid rohkem kui 30 informaatorile. Tšekaal polnud enam tarvis midagi tõestada, Kalamatiano süü oli ilmselge. Hämmastav on aga see, et Kalamatiano suutis Butõrka vanglast paar nädalat hiljem välja sokutada pika raporti enda arreteerimisest ja muust. Niisugust tegutsemisindu ja optimismi ei jätkunud kauaks. 1918. aasta lõpul mõisteti Kalamatiano surma ning teda viidi mitu korda hukkamisele, mis viimasel hetkel ära jäeti. Kõik see ei murdnud mehe vastupanu, küll aga tervise.
Veebruaris 1919 asendati Kalamatiano surmaotsus vangistusega. Surnud luurajast poleks venelastele olnud mingit kasu, nüüd aga oli ta vahetuskaup. Kuid ei 1919. ega 1920. aasta esimesel poolel ei õnnestunud ameeriklastel oma agenti välja kaubelda – pakkumised polnud Leninile küllalt atraktiivsed. Siis aga muutis Venemaal möllav näljahäda kõik. Juuli lõpul 1920 andis USA riigisekretär Charles Evans Hughes venelastele selgelt märku: “Ameerika võimudel on ilmselgelt võimatu astuda mingeid samme Venemaa häda leevendamiseks, kui seal peetakse kinni meie kodanikke.” Venelastel ei jäänud midagi muud üle kui Kalamatiano vabastada.
Luureäss istus veel aasta, sest venelaste bürokraatia jahvatas aeglaselt. Augustis 1921 ületasid Kalamatiano ja veel neli ameeriklast Eesti-Vene piiri. Nad olid lõpuks vabad. Endised vangid toimetati Tallinna Ameerika Punase Risti esindusse, kus nad said vanni ja läbisid täitõrje. Siis läksid mehed poodidesse. Kahel säilinud fotol näeb ameeriklasi vahetult pärast vabanemist ning samal päeval pestuna ja kasituna.
Tallinnas ei viibinud Kalamatiano kaua, juba septembri algul saabus ta oma kodumaale. Siin aga ei tahetud temast enam suurt midagi kuulda. Pärast kahekuulist puhkust teatati Kalamatianole, et riigidepartemang tema teeneid rohkem ei vaja. Samuti sunniti ta vaikima – luuretööst ja kannatustest Venemaal keelati avalikult rääkida.
Oma viimased eluaastad teenis Kalamatiano elatist võõrkeeleõpetajana Culveri sõjaväeakadeemias. Ta pani ikkagi kirja oma mälestused, kuid ükski kirjastaja ei julgenud neid avaldada. Ühel jahiretkel 1922.–1923. aasta talvel külmetas Kalamatiano oma jalad ning need amputeeriti. Veremürgitus aga näris tema ihu edasi. “Ma lahkun siitilmast osade kaupa,” heitis ta algul nalja. Kuid tema üle oli juba laotunud surma vari. Kalamatiano lahkust siitilmast 9. novembril 1923 kõigest 41aastasena.
Kirjutamisel on kasutatud Gordon Brook-Shepherdi raamatut “Raudlabürint”.
