Jõmmikütt 2007

Ärimees Jaanus Purga (39) meelest võiks kohalikes lehtedes avaldada liiklushuligaanide nimekirjad ja neile bensiini mitte müüa.

Liiklushuligaansus ja rullnoklus vohab eestlaste seas nagu katk, vuhisedes teedel tuunitud “bumerites” ja tuunimata mersudes, tappes meie auklikul Ida-Euroopa asfaldil liiga palju inimesi.

Seesugune mölakamentaliteet on niivõrd tülgastav, et jõmmide suunas vehivad avalikkuse ees sõnanuiaga üha tugevamini ka esimesed kangelaskodanikud.

Jõmmivastase võitlusega tegi tegelikult juba 2004. aastal otsa lahti respublikaan Sven Sester, kes mõtles välja valimisidee jõmlusega sõtta astumisest. Toona defineeris poliitik jõmmi kui inimest, kes oma tegevuse või käitumisega kaasinimesi häirib või keskkonda reostab. Ta leidis, et kriminaliseerima peaks juba esimese joobes autojuhtimise.

Sesterile sekundeeris möödunud aastal tundliku sotsiaalse närviga ­Peeter Oja, kui virutas ühele nahaalile autopesula järjekorras vahele trügimise eest lihtsalt vastu vahtimist.

Sealjuures olulisema selgitustöö jõmmide mittesallimise võimalikkuse osas tegi Oja ikkagi leheveergude arvamusartikleis.

Nüüd on ka Viru Keemia Grupi arendusdirektor ja juhatuse liige Jaanus Purga otsustanud hakata kodanikke julgustama, et liiklushuligaanide eeskirjarikkumistega enam ei lepitaks ja nende isikud avalikustataks.

Purga leiab, et mõrtsukliiklejate nimed tuleks panna üles internetti, kohalikku lehte või kas või tanklate ja poodide seinatahvlitele. Ta soovitab neid pildistada ja filmida. Ühesõnaga, sõidureeglite rikkujad kõikvõimalikke kanaleid kasutades avalikkuse häbiposti naelutada.

Just sedasama tegi põlevkivifirma visionäär nädalavahetusel lehes Põhjarannik, kui kirjeldas 8. augustil tiheda liiklusega ajal Tallinna-Narva maan­teelõigul nähtut.

“Kui inimene sõidab ikka kilomeetri jooksul autodest kolm korda vasakult mööda ja üks kord ka paremalt ja siis jääb Ehitus Service’i ees seisma, siis vot see pani i-le täpi!” räägib Purga kirglikult Roland Tarumi juhitud Chrysleri ohtlikest sõidumaneeridest. 

“Jõhvi ja Sillamäe vahel saab ­tohutult inimesi surma, seal on ­saanud surma ka minu tuttavaid. Vere märke on iga posti küljes ja need on enam-­vähem just selliste sõitude tõttu.” Kohalikus lehes huligaanide nimekirja avaldamise mõju seisneb Purga sõnul selles, et väikeses asulas, kus elab näiteks paar tuhat inimest ja iga teine vaatab sigatsejaid viltuse pilguga, tunneb selline end ebamugavalt.

“Ja selle vältimiseks on ta valmis väga palju tegema,” usub ärimees, tõdedes samas, et osa neist parandab siiski vaid haud. “Tahaks, et see oleks ainult tema haud, aga liiklushuligaan tihtipeale võtab sinna inimesi veel ka kaasa. Kui see on ainult tema haud, mul pole küll kahju!

Aga ka see on suur asi, kui punkt üks, natukene rohkem hakatakse kartma, et võibolla seekord keegi astub vahele, ja punkt kaks, kui keegi kuskil õige asja eest väljas on, minge teda toetama. Avalikkuse suhtumise ja normaalsete, heade inimeste suhtumise ja ükskõiksuse pööramine on põlvkondadepikkune protsess, aga kui üldse mitte midagi teha, siis see on kõige hullem!”

Lisaks ajalehes rullnokkade nimede avaldamise ettepanekule pakkus Purga sel nädalal SL Õhtulehes välja veel mõned esmapilgul üsna radikaal­sena tunduvad ideed. Ta soovitas ka tanklatel liiklushuligaane mitte teenindada, mitte müüa bensiini, mitte võtta neid tööle.

Ignoreerida neid isegi seltskonnas ja sigatsejaid üritustele üleüldse mitte kutsuda.

“Ükskõik kui naiivsed need ideed ka tunduvad, on näiteks kas või väikeettevõtjatel, tööandjatel, teenusepakkujatel, teenuse ostjatel valikuvõimalus. Et kas ma ostan näiteks ehitusplokke ühe või teise venna käest.” Purga ei näe põhjust, miks pagana pärast peaks ta jõmmide ja ülbitsejate tegevust toetama. “Eratankla omanik võib ju öelda küll, et ma ei müü sulle bensiini. Mis see vend teha saab, kui seal on veel teisi kliente ka? Hakkab lärmama ja kõiki peksma või? Tuleb öelda, et kao ära ja kõik! Ja kui ta üks või kaks korda on ära kadunud, kurat, noh, midagi ikka mõjub. See on mõistaandmine, et see ei ole ükskõik, kui te nii teete!”

Purga toob veel näiteks, et alles hiljuti läks ta ratsaspordivõistlusel publikut häirinud kõvahäälseid pealtvaatajaid noomima. Väike eestlaste seltskond segas suurel publikul spordivõistluse jälgimist väga valju ropu kõnepruugiga. Kokkuvõttes viidi need viis inimest ära ja ülejäänud kolmsada said edasi teha seda, milleks nad sinna tulid. Purga räägib valjuhäälsetest, “Tulnuka” filmile omase sõnakasutusega inimestest ja ütleb, et eestlastele kaua südamelähedane olnud põhimõte “targem annab järele” ainult süvendab karistamatuse tunnet.

Ohu piiri tuleb samuti tunnetada –  tolsamal korralgi oleks ta ise peaaegu tappa saanud. Ratsutamise ja murdmaasuusatamisega tegeleval mehel poleks samas ilmselt olnud raskusi ka tülitajaile mõni füüsilise märkuse tegemisel.

Purga rõhutab, et mitte midagi teha on vale. “Kõige hullem asi, mille pärast mina olen mures, on see mis-te-mulle-ikka-teha-saate sündroom, mis on sümbioosis teiselt poolt mis-ma-ikka-teha-saan või siis mis-see-minu-asi-on sündroomiga. Ja lõpptulemus ongi, et 85–90 protsenti normaalsetest, toredatest ja headest inimestest peab paratamatult kannatama selle 10–15 protsendi imbetsillide ja lihtsalt teiste inimeste terroriseerijate käes.”

Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe Janek Parkmani sõnul on Jaanus õige inimene liiklushuligaanluse koha pealt sõna võtma. “Tema puhul on see küll nii, et ta on mõnikord isegi närviajavalt liikluseeskirja järgi sõitja. Kui on ikka 90, siis ta ei sõida sajaga, vaid ongi 90 spidomeetril. Labiilsema närvikavaga inimestele tundub see põhjendamatu – meil on ju arusaamine, et 10 üle, see on ju okei.”

Purga ise tunnistab, et pole temagi mingi ingel olnud seaduste ja reeglite järgmisel – neisse peab tema arvates suhtuma terve talupojamõistusega. Elu jooksul on ta kogunud ka parkimis­trahve. Aga napsise peaga rooli istumist ei salli ta absoluutselt – ta on kümme aastat täiskarsklane olnud. 

Lapsepõlvesõber Tarmo ­Rosenberg kinnitab samuti, et sotsiaalne närv on Jaanusel eluaeg olnud tugev. “Ta alles möödunud aastal, kui suured tulekahjud olid, käis vabatahtlikuna tuld kustutamas. Tal ei olnud küll mingit vajadust sinna minna, aga käis seal isegi korduvalt.”

Viru Keemia Grupi üks omanikke Priit Piilmann iseloomustab Jaanust kui väga innovaatilist ja julgete ideedega meest, kes tunneb hästi ka globaalse tööstuse turge.

Aga muidugi – spetsil, kes on maailma risti-rästi läbi rännanud, pole end välismaa põlevkivitootmisega kursis hoida ilmselt kuigi keeruline.
Jaanus Purgal on õnnestunud reisida ka väga kaunite noorte naiste seltskonnas. Ega ilmaasjata pole Tallinna Tehnikaülikooli missivalimiste žüriiliikmete nimekirjas tema nime järel iseloomustus “pikaaegne peasponsor, suur Miss TTÜ fänn ja toetaja”. Tiitlivõitjatele on Purga välja pannud näiteks reise Neitsisaartele ja Itaaliasse, ja nendest muidugi ka ise osa võtnud.

Purga kõige suurem kirg, reisimine, on ilmselgelt aidanud kaasa ka mehe kodanikujulguse ja empaatiavõime arenemisele. “Mul on olnud õnn väga tihti viibida maailma eri paigus. See on avardanud minu tolerantsivõimet ja asjadest arusaamist kõvasti.”

 

Liiklushuligaanid Põhja-Eestis
2007. aasta esimese seitsme kuuga on ainuüksi Põhja prefektuuri politsei tabanud Tallinnas ja Harjumaal kokku 9853 kiiruseületajat, kellest 1078 on lubatud sõidukiirust ületanud enam kui 41 km/h.
Sõidukiroolist on tabatud 2391 isikut, kellelt juhtimisõigus on karistuseks varem ära võetud.
Mõned liiklusrikkujad:
Siim, 18aastane, 5 karistust kõik sel aastal
Maidu, 33aastane, 26 karistust alates 2001
Kaido, 30aastane, 20 karistust alates 2002
Sergei, 38aastane, 11 karistust alates 2002