Julia ja oligarhid
Vähemalt väidab nii Ukraina ajakirjandus.
Aastatega on kujunenud välja olukord, et Ukrainas jagavad poliitilist võimu ja parimat osa majandusest riigi idaosa kahes suures tööstuslinnas – Dnepropetrovskis ja Donetskis – baseeruvad ärilis-poliitilised struktuurid, kuigi riigi suurim linn ja võimukeskus on endiselt Kiiev.
Mõjusa pildi olukorrast riigis annavad arvud. Ukraina üks mõjukam (ja sõltumatum) majandusajakiri Korrespondent pani sel suvel järjekordselt edetabelisse riigi sada rikkamat inimest. Ja märkis, et kui 2009. aastal ehk aasta enne Janukovitši presidendiks kerkimist oli sajal kõige jõukamal Ukraina bisnismenil varandust ühtekokku 66,5 miljardi dollari jagu, siis 2010. aastal kasvas summa 83,1 miljardi dollarini.
Donetski mehed – Ukraina rikkaimad
Rõhutamaks, et suurimat “pirukat” jagavad praegu just nimelt Donetski oligarhid, olgu märgitud, et president Janukovitši ja tema Regioonide partei suurrahastaja, Donetski teraseparuni Rinat Ahmetovi varandus kasvas aastaga ligemale kaheksa miljardi võrra – 17,8 miljardilt 25,6 miljardi dollarini. Pole paha, ütleks seepeale Eestis tuntud endine maapoliitik. Esisajas on koguni 25 Donetski piirkonnast pärit rikkurit, kel varandust ühtekokku 35,1 miljardi dollari väärtuses.
Ent kehvad pole loomulikult ka Dnepropetrovski kaukamehed. Sealt kandist pärit miljardäre-miljonäre on nimekirjas 12 (sealhulgas tabeli teine Gennadi Bogoljuov 6,6- ja kolmas Igor Kolomoiski 6,2miljardilise varandusega) ning nende varade väärtust on hinnatud ühtekokku 22,5 miljardile dollarile.
Võrdluseks veel niipalju, et Kiievist on esisajas küll üheksa nime, kuid varandust on neil kokku “vaid” 1,8 miljardi dollari jagu.
Tendentsi näitavavad veel mõned huvitavad tõigad – koguni 25 ärimeest rikkurite tippsajast on Janukovitši Regioonide partei liikmed. Mullu oli selliseid 17.
Äsja trellide taha saadetud Julia Tõmošenko toetajate hulgast lahkusid paljud miljonärid, suur hulk neist kolis üle vastasleeri. Õigupoolest on Tõmošenko toetajaid esisajas vaid kaks, neist tähelepanuväärseim on tabeli viies, pankur Konstantin Ževago (varandus 3,2 miljardit dollarit). Teine toetaja on viimasena tabelisse mahtunud Aleksandr Slobodjan, meilgi tuntud Oboloni õlle pruulija.
Arvud näitavad, kes on riigis peremees ja mis partei hoovis on pidu.
Ukrainas, nagu sealsed ajakirjanikud märgivad, on äri ja võimu piir peaaegu olematu. Võim tähendab äri. Võimu kaotamine võib tähendada vangiminekut, nagu Tõmošenko juhtum näitas.
Kaks võimalust: presidendiks või vanglasse
Samuti usutakse, et kui viimased presidendivalimised oleks võitnud Tõmošenko (aga vahe oli ju napp – vastavalt 48,95% ja 45,47%), võinuks suure tõenäosusega kohtu ette (ja võib-olla vangigi) sattuda hoopis Janukovitš ja teda toetanud oligarhid.
Aga vanglas on Tõmošenko. Tema kohtuloo asjus on teravalt sõna võtnud Euroopa tipp-poliitikud, kes ei näe ses loos muud kui poliitilist arveteõiendamist. Samal arvamusel on USA administratsioon. On ähvardatud koguni, et Ukraina võib ilma jääda õigusest võõrustada 2012. aasta jalgpalli EMi – see oleks riigi mainele valus pauk.
Venemaagi on nõutu, sest ei näe gaasilepingutes, mille eest endine peaminister vastutavaks tehti, midagi seadusevastast. Ent kuhu kadusid “oranži printsessi” selja tagant mõjukad ärimehed? Eeskätt just nimelt Dnepropetrovski klanni esindajad, kelle mõjuvõimas esindaja Tõmošenko ju aastaid oli. 1990. aastatel, mil riigi presidendiks kerkis Dnepropetrovski sõjatehase endine direktor Leonid Kutšma, tõusis peaasjalikult gaasi- ja naftaproduktideäris tegutsenud Tõmošenko ise riigi mõjukaima oligarhi staatusse. Tema kontrolli all arvati olevat umbes veerand riigi majandusest. Ent see on kuuldus, mida tänased rikkurite edetabelid kuidagi ei kinnita.
Ent kui Tõmošenkost sai 2004. aastal “oranži revolutsiooni” liidrina riigi peaminister, hakkas ta ootamatult oligarhe kottima. Viktor Pintšuk, president Kutšma väimees, kellega koos ärinaine Tõmošenko 1990ndatel mõnda aega tulusat kütuseäri ajas, sattus vastasleeri, kui “oranž revolutsioon” endise presidendi kukutas.
Tõmošenko ajas oligarhid vihale
Pintšuk oli muuhulgas osalenud Krivoi Rogi metallurgiatehase, riigi ühe olulisima tööstusettevõtte erastamisel. Pisut enne Kutšma võimu lõppu läks suur osa hiigeltehase aktsiatest 800 miljoni dollari (ehk suhteliselt madala hinna) eest Pintšuki ning Donetski miljardäri Ahmetovi ärikonsortsiumile. “Oranžid” otsustasid, et nii ei lähe, ostsid ärimeestelt tehase tagasi, korraldasid uue konkursi ning lõpuks sai oluline tehas maailma suurima terasemagnaadi Lakshmi Mittali omaks. Päratu rikas indialane käis välja 4,8 miljardit dollarit. Riigi seisukohalt igati õiglane tehing. Ent mõjukatel oligarhidel oli üha enam põhjust solvuda ja karta. Toona räägiti tõsimeeli, et näiteks riigi rikkaima mehe Ahmetovi äriimpeeriumi ootab paratamatu hukk. Isegi oranži revolutsiooni soosinud Dnepropetrovski ärituus Kolomoiski pidi mingil hetkel, kui valitsus tema bisnist segama hakkas, tunnistama – Tõmošenko on peast segi läinud. Nurisejaid ja pettunuid oli teisigi.
Tõmošenko segas mõjukaid oligarhe liialt.
Ses mõttes iseloomulikud on tema suhted Dmitri Firtašiga. Firtaš on mees, kellele kuulub Eestis Kohtla-Järvel asuv Nitroferdi tehas. Aastaid Vene maagaasi Ukrainasse vahendanud Firtaš suruti 2009. aasta Ukraina-Vene gaasilepinguga ärist välja. Ent kui 2010. aastal Tõmošenko võimult taandus, puhkes Firtaši äri taas õitsele. Ta on ostnud kokku keemiaettevõtteid ja saanud kohtus võidu, mis kohustab Ukraina riiki tasuma talle kompensatsiooni gaasiärist väljatõrjumise eest. Nagu märgivad rikaste edetabeli koostanud Korrespondendi ajakirjanikud, kasvas Firtaši varade väärtus 2010. aastal 540 protsenti. 2,5 miljardi dollariga on ta Ukraina mogulite pingereas seitsmes mees.
Tõmošenko aga, kes veel kaks aastat tagasi kuulus äriajakirja Forbesi hinnangul maailma kolme mõjukaima naise hulka, istub vangis.
Allikas: ajakiri Korrespondent
