Just sellist Eestit me tahtsimegi
1. Uus poliitika Venemaa suunal
Jaanuaris pani välisministri kandidaat Kristiina Ojuland Eesti-Vene suhetele madalaima hinde – ühe. Suhted olid Ojulandi hinnangul nässu keeratud sellega, et keegi ei tahtnud Venemaa problemaatikaga tegelda. See on “tõrjutud”, teatas tulevane välisminister. Eesti Päevalehele antud intervjuus rääkis ta, et “see vajab ikka väga tõsiseid teadmisi ja kogemusi, et seda sasipundart lahti harutada”.
Inimeseks “tõsiste teadmiste ja kogemustega” hindas Ojuland iseennast. Enne seda, kui ta saadeti inspekteerima Monako vürstiriigi eurovalmidust, osales Ojuland Tšetšeeniat inspekteerinud delegatsioonis lord Juddi juhimisel. Ojuland koostas Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele (ENPA) ekspertanalüüsi, kus Venemaad kritiseeriti ja samas toetati. Toetussõnad moodustasid Ojulandi sõnavõtu teise, otsustava poole. Tšetšeenia verevalamise tõttu ENPAs ebasoosingusse sattunud Venemaad organisatsioonist välja ei heidetud.
Vahetult enne välisministriks saamist tegeles Ojuland oma sõnul “aktiivselt” õigeusu kiriku probleemidega. Kellega nimelt ENPAs istuvatest luuserpoliitikutest ta seda üliteravat probleemi arutas ja milliste tulemustega, Ojuland ei täpsustanud.
Vabariigi aastapäeva ballile ilmus Ojuland sõjaväelise rangusega stiliseeritud Chaneli kleidis (asjatundjate kinnitusel kvalifitseerus see materjali ning töö kvaliteedilt feldmarssali frentšiks).
Märtsi lõpus teatas Ojuland valjult, et alustab uut idapoliitikat. Paraku esines peaminister Siim Kallas seda ümberlükkava avaldusega, rebides nii Ojulandi frentšilt sinna ilmunud marssalipagunid. Minister süvenes personalipoliitika keerdkäikudesse ja Vene küsimus vajus sohu.
Juuni keskel esines välisminister Riigikogus ettekandega välispoliitika teemal. Ettekande kaheksaleheküljelise teksti lõpus oli Venemaale pühendatud kaheksa rida. Ojuland teatas, et meie poliitika Venemaa suunal on saamas Euroopa Liidu ja NATO Vene poliitika orgaaniliseks osaks. Vene küsimus polnud seega sohu vajunud, vaid hoopis Brüsselile delegeeritud.
Septembri alguses ilmus Helsingin Sanomates lugu Ojulandist, kus loo kangelanna hindas oma välispoliitiliseks saavutuseks Eesti-Vene suhete aktiviseerimise. “Magava kassi suhu hiir ei jookse,” kõneles Ojuland Soome lehele. Kodumaal vallandus arutelu, kuidas meie välisministri sõnu mõista – kes on tema võrdluses kass ja kes hiir? Suurust arvestades ei saa Eesti kass olla, õiendas Mart Nutt avalikult. Kodurahu saabus, kui selgus, et kass on siiski proua minister ise.
Novembris saabus Tallinnasse Vene asepeaminister Valentina Matvijenko ning tegi kiirelt selgeks, et ka tema pole hiir. Matvijenko pani meie kassile ohtralt sinepit saba alla, esitades seitse nõudmist, alates vene keele staatuse muutmisest Eestis ja lõpetades Venemaa Tallinna saatkonda täiendavate diplomaatide (s.t luurajate) lubamisega. Detsembri alguses teatas Ojuland omakorda, et Eesti välisministeerium ei näe takistusi Venemaale okupatsiooni eest kahjutasunõude esitamises (vastava küsimuse oli Ojulandile esitanud Enn Tarto juba siis, kui Riigikogus kõlas Venemaale kaheksa rida pühendanud ettekanne). Uljalt alanud “uus idapoliitika” on sellega läbi saanud.
2. Ministri kahestumine
Märtsi alguses esines kaksikliidu KeRE valitsuse peaminister Siim Kallas avaldusega, millest selgus, et kolmikliidu MIR valitsuse rahandusminister – meenutage kes, ikka Siim Kallas – ei omanud “korrektset ülevaadet (euroläbirääkimiste) tegelikust olukorrast”. Värske peaminister avastas veebruaris euroläbirääkimiste nutuse seisu ning kiirustas sellest rahvale teada andma.
Kuidas suutis Mart Laar, kes rääkis läbirääkimisprotsessist vaat et ülivõrretes, lollitada rahandusminister Kallast? Viimane ometi osales valitsuse istungitel! Pähe tuleb kaks võimalust: kas puistas Laar oma rahandusministrile pidevalt unerohtu veeklaasi või oli Laari ajal Toompeal niisugune kord, et kui teised ministrid – tähtsamad, tähendab – istungit pidasid, oli rahandusministri töö neile mahla valada ning puhvetisse pirukate järele lipata.
Kuna keegi ei tahtnud sellist ebaõiglust uskuda, kalduti kahtlustama, et peaministriks tõusnud Kallas tahtis Laari ning eelmise välisministri Toomas Hendrik Ilvese peas olnud loorberipärgi hõredamaks kitkuda. “Ei teinud need poisid ELi suunal sugugi nii head tööd, kui nad siin kõik need aastad jutustasid,” kiirgas Kallas valijaskonnale sõnumit.
Ent siin on veel üks asjaolu: Kallase kahestumisele – valitsuskoalitsiooni MIR rahandusminister Kallas ja valitsuskoalitsiooni KeRe peaminister Kallas on kaks täiesti erinevat isikut – seletust võib otsida ka raudteeliiprite vahelt.
3. Eesti Raudtee tagasiriigistamine
Tagantjärele on võimalik oletada vaid seda, et Eesti raudtee erastamist ette valmistades loodi äriladviku ning poliitilise ladviku murdmatu liit. Ometi ei läinud raudtee erastamine libedalt. Loodi kolm konsortsiumi - Rail Estonia (RE) , Baltic Rail Services OÜ (BRS) ja Raudtee Erastamise Rahva AS (RER). Neist viimane põhines eesti kapitalil, esimesel nimetatutest olid aga väga võimsad sidemed ookeani taga. RE tundus olevat tollase valitsuse lemmik, sest raudtee andmine neile tähendanuks justkui suurt lobiedu NATO suunal. Pealegi pakkus RE väga vingelt rohkem raha kui konkurendid, ületades paremuselt teise pakkumise 700 miljoniga. RE emissarina väisas Eestit üks raudteehuviline südametemurdja Itaaliast. RE-l oli ilmselt plaanis raudtee kätte saada eesmärgiga see kohe edasi parseldada (tingides läbirääkimistel Eesti riigiga esialgne superpakkumine mõistlikesse piiridesse). RE võitis konkursi. Siis selgus, et itaallane polnudki korralik inimene, tuli ka välja, et RE-l raha puudus ja et kogu see asi oli üks suur bluff. Parafraseerides klassikuid – ega raudtee erastamine ole eesli ostmine. Raudtee sai paremuselt teine pakkuja BRS. Selle konsortsiumiga seostatakse nii Siim Kallast kui Mart Laari.
Kõik see sahmerdamine toimus ajal, kui Toompeal valitses koalitsioon MIR. Raudtee erastamise äge vastane Keskerakond kutsus kõiki pühakuid appi, aga isamaalased ja reformikad ajasid oma liini häirimatult edasi, saavutades lõpuks sellise tulemuse, nagu see meil parasjagu on.
Siis juhtus õnnetus – Mart Laar pani ameti maha, valitsus lagunes samamoodi nagu venelaste kosmosejaam MIR ning võimule tuli Keskerakonna ning Reforimerakonna pragmaatiline liit. Majandusministriks sai keskerakondlane Liina Tõnisson, kes oli raudtee erastamist algusest peale kritiseerinud. Vähe sellest, majandisministeeriumi ja teede- ning sideministeeriumi ühendamisega on ta osutunud ka Toivo Jürgensoni (sümpatiseeris RE-le) mantlipärijaks. Detsembri alguses teatas Tõnisson, et ta tegutseb Eesti Raudtee riigi valdusesse tagasitoomise nimel. Tähendab see katset raudtee natsionaliseerida? Küllap nii. Asjale annab juriidilise aluse see, et ka Riigikohus tunnistas 20. juunil Eesti Raudtee erastamise menetluse vildakaks. Kui RE võit tühistati, siis ei tohtinuks BRS automaatselt tema asemel astuda vaid pidanuks korraladama uue konkursi. Selle nõudmisega esineb ägedalt kolmas asjaosaline RER.
Küsimust, mida teha ja kuidas edasi minna, on KeRe valitsuse ajal kogu aeg edasi lükatud. Heade põhjendustega – suvel kõik puhkasid, sügisel oli erastamisagentuuri järglaseks kuulutatud rahandusministeeriumi juht Harry Õunapuu ülimalt hõivatud riigieelarve koostamisega, novembris tuli peale kahe asjasse puutuva ministeeriumi ühendamine… Otsustamine on edasi lükatud tuleva aasta veebruari. Ja küllap selle kättejõudmisel lükatakse asi veel kord edasi. Enne Riigikogu valimisi ei tohi siin midagi torkida. Muidu peab Siim Kallas ütlema, et tema eest ei varjatud ainult ELiga peetud läbirääkimiste tegelikku seisu, vaid ka raudtee erastamise finesse.
4. Inimelu hind
Novembris toimus Tartu Ülikooli farmaatsiaosakonna korraldatud konverents, kus Rahvusvahelise Ravimitootjate Liidu juhatuse liige Rauno Pukonen (firma Eli Lilly Eesti-kontori pealik) esitas haigekassa esindajale karmi küsimuse, mis on inimelu hind? Vastuse otsimine sellele küsimusele on meil olnud aktuaalne terve aasta seoses Marge Valdmanni võitlusega. Haigekassa esindaja kaotas pea, jäädes vastuse võlgu (selliste küsimustega võiks tegelikult pöörduda Tartu Ülikooli praktilise filosoofia õppetooli poole), ehkki loengus enne küsimuste ringi rääkis ta sellest, et Ühendriikides on inimese elus hoidmise aastase ravikulu piiriks 50 000 dollarit (850 000 krooni). Piiri ületamisel lastakse inimesel surra, või kui ta seda ei taha, siis omal käel edasi võidelda. Nagu meie Marge Valdmann, kes peab vaatama, kuidas ta end varustab Gliveci nimelise imeravimiga.
Miks pole Valdmanni kodumaa rikas nagu USA, et panna samuti inimelu piirhinnaks 850 000 krooni, ja kes on meie vaesuses süüdi? Ei tea.
Valdmanni võitlusega, millele elab kaasa suur osa rahvusest, määratleti vaenlane – Eesti haigekassa. On see loogikaviga? Jah... ja ei. Jah sellepärast, et haigekassa hammustajad on nagu koerad, kes püüavad pureda neid nuhtlevat keppi, selle asemel et lüüa hambad käe sisse, mis keppi hoiab. Eesti Päevaleht tegi enne aastavahetust selgeks, et inimesed ei tea, milline on erinevus seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel. Rasked mõisted tõesti, kuid antud juhul vajalikud. Haigekassa on täidesaatev organ. See tähendab, et haigekassa ei tee seadusi, vaid tegutseb olemaolevate seadustega vastavuses.
Kui tahetakse Valdmanni juhtumile lahendust, esitatagu 850 000 krooni küsimus seadusandlikule võimule ehk Riigikogule. Küsida võib ka peaministrilt kui võimul oleva partei esimehelt. Või kõikidelt juhtivatelt poliitikutelt. Mis takistab seda tegemast? Ilmselt vajub siis kogu võitlus haaramatuks. Muutub ajakirjanduslikult ebahuvitavaks.
Praegu on seevastu kõik paigas – habras sümpaatne naine ühel pool ning rahva hulgas enim vihatud ning samas selgelt piiritletav institutsioon teisel pool. PR-firma, kes nõustab Valdmanni tema võitluses, saab profina aru, et ei maksa tähelepanu hajutada. Eestis ei mõju nipp, millega esines brittide maal sealne Marge Valdmann, kes saatis peaministrile kirja küsimusega, miks tal ei lubata elada. Meie peaministrid, kes on karastunud raudteede, elektrijaamade, relvade ja muu heavymetal'iga äri ajades, selliste asjade peale verest välja ei löö. Valdmanni kohtuasi on juriidilisest küljest tema jaoks lootusetu ja sellest saavad tema advokaadid aru. Kaks päeva enne kohtuistungi alustamist esitas Valdmann uue hagi, lükates selle võttega protsessi haigekassa vastu tuleva aasta veebruari.
