Avaldame siinkohal erikooli kahe endise töötaja kirjad.

"Kirjutan Teile seoses artikliga, mis ilmus Kaagvere Erikooli kohta, kus üks töötaja oli avaldanud oma päeviku Kaagveres toimuva kohta.

Rõõm on lugeda ja tõdeda, et mõned Kaagvere töötajad on julguse kokku võtnud ja ausalt kirjutanud mis koolis tegelikult toimub ja Teie olete selle kõik väga kenasti kirja pannud.

Töötasin ise Kaagveres 2009 aastal kaks kuud järelevalve spetsialistina ning sain tunda tõelist terrorismi direktori poolt. Ametist olin sunnitud loobuma, kuna ei pidanud vastu niinimetatud kooli korrale. Probleemid antud koolis on seotud just nimelt direktoriga, kuna alandamine ja karjumine on selle direktori viis kooli juhtimiseks. Seal asutuses töötamise ajal ei teinud ma enam ööl ja päeval vahet, kuna 24/7 pidin olema kättesaadav ning magada sain ainult unerohutablettide abil. Peale Kaagvere Erikooli on minul tekkinud suur hirm asuda tööle uude kollektiivi, kuna Sirje Hänni tekitas minus tõelise foobia ülemuste osas, sest sellist ülemust ei sooviks isegi kõige hullemale vaenlasele.

Ajal mil mina Kaagvere Erikoolist plaanisin lahkuda proovisin endaga kaasata töötajaid, kes oleksid nõus direktori vastu astuma just nimelt meedia teel kuid kahjuks ei julgenud keegi tollel hetkel seda kaasa teha, kuna inimeste hirm antud juhi ees oli väga suur ja oldi kindlad, et tema vastu ei saa mitte kuidagi, sest see lõppeks töökoha kaotusega. Inimesed on anonüümsed, kuna uut töökohta otsides küsitakse eelmisest töökohast reeglina iseloomustust ning kindel on see, et kui oled S. Hänni vastu astunud siis head iseloomustust ei ole võimalik temalt saada.

Leian, et kui Kaagvere Erikooli juhiks keegi teine, keegi kes käituks nagu üks kooli direktor käituma peaks, siis ei oleks kaadri voolavus antud asutuses nii suur kui see viimaste aastate jooksul olnud on ning ehk oleks selle kooli eesmärgid samuti täidetud ning tüdrukud õigemale teele suunatud. Loodan, et Teie poolt avaldatud artikkel avab õiguskantsleri ja haridusministeeriumi silmad."


ja teine

"Tahaksin, et see kiri oleks anonüümne. Kindlasti ei taha, et mu nime või kontaktandmed kuskil mainitaks.

Töötasin paar aastat tagasi Kaagveres õpetajana. See, mis seal toimub, on jube: õpetajad pidid oma põhitöö ehk konkreetsete õppeainete õpetamisele lisaks lapsi valvama. Kui keegi põgenes, pidi õpetaja oma raha eest last otsima sõitma. Oli üks juhtum, kui õpetaja sõitis oma autoga Kuressaarde, et tüdruk kooli tagasi tuua. Aga ma ei imesta, et tüdrukud põgenevad või vähemalt unistavad põgenemisest koju tagasi või kuhugi mujale.
Veel tõsisem probleeem on, et sellises suhteliselt ohtlikus kohas polnud ühtegi valvurit ja meie, õpetajad, ei teadnud mitte kunagi, mida oodata ega saanud kunagi oma turvalisuses kindlad olla. Direktor ei olnud mitte kunagi meile abiks - kõikides hädades oli süüdi personal. Suve jooksul pidid õpetajad täitma ka kasvatajate rolli. Meile öeldi vaid, et raha ei ole ning kool on väga vaene, kuna riigitoetused on üliviletsad.

Kaagvere erikool on jube koht nii tüdrukute, kui ka (eriti!) personali jaoks. Ütlen teile ausalt, suhtlesin mitme tüdrukuga ka pärast oma lahkumist (otsustasin nimelt, et ei lase ennast rohkem alandada ning kuigi mul oli õpilastest väga kahju, kirjutasin lahkumisavalduse), kuna nad tunnevad soojust ning vastavad sellele väga hästi. Aga üldine atmosfäär ei anna neid tulemusi, mida peaks. See erikool ei aita, see teeb nende arusaamise maailmast veel hullemaks."