31.07.2009, 00:00
Kadunud kohvrite maal
Mis juhtub lennureisidel kadumaläinud pagasiga?;Krister Kivi avastas, et nende sisu müüakse maha ühes Alabama;väikelinnas. Ja jah, uued omanikud leitakse isegi aluspükstele.
Mäed Alabama põhjaosas tunduvad pehmed ja rohelised otsekui
maakoorealused muhud, millele on tõmmatud peale liiga lohvakas
vilt.
Kiirtee ääres lendavad minevikku väiksed
peegelsiledad järved (pinna all surmavalt mürgised maod), sekka
üksikud praepeekonit ja musta kohvi baasil
tehtud red-eye-gravy’t pakkuvad söögikohad, ent ometigi on
taksos peamiseks jututeemaks miski muu. “You would be
amazed,” ütleb paks hallipäine sohver lõunaosariikidele
omaselt sõnu venitades, “ama-a-azed what kind of stuff you
can find there.” (Sa ei jõua ära imestada, mida kõike
sa sealt leida võid – toim.)
“There”
ehk seal tähendab Scottsborot, Huntsville’ist 40 miili ida
poole jäävat linna, mille elanike arvuks napilt 15 000. Kuid
ometigi on Scottsboro milleski suur. Siin asub Unclaimed Baggage Center ehk
Kaotatud Pagasi Keskus, kuhu jõuavad igal aastal sajad tuhanded
lennureiside käigus kaotatud kohvrid. Suurim omataoline kogu
Ühendriikides, tõenäoliselt kogu maailmas.
Esmapilgul meenutab akendeta pruuni kivihoone sisemus väga üht
tavalisest paremas korras second-hand-poodi. Riidepuudel on teksad ja kleidid,
särgid ja pluusid, joped ja vestid – kuid mitte ainult. Siin on
riiulid, mis on pühendatud tervenisti vaid elektroonikale või
raamatuile. On eraldi sektsioon vähekasutatud kosmeetikale ja laste
mänguasjadele (tüüaka, kuid miskipärast kurvasilmse roosa
plüüs-sea maksumus on 4.99 dollarit, ütleb hinnasilt). Ja
muidugi on siin sadu kohvreid, mida keegi kunagi lennujaama pagasilindi
ääres pikisilmi oodanud on.
Mängib vaikne muusika, mitte
millekski kohustav ja kohemaid mälust kaduv easy listening.
Olen vaevalt jõudnud välja võtta fotoaparaadi, kui otsekui
maa alt ilmub Unclaimed Baggage Centeri pressiesindaja; pikkade pea ligi
kammitud juustega veel nooremapoolne naisterahvas, kel visiitkaardi
järgi nimeks Brenda Cantrell. Ülipüüdlik ja
-meeldiv Cantrell naeratab korra iga kaheksa sekundi tagant, on sündinud
Scottsboros ning töötanud Unclaimed Baggage Centeris
nüüdseks juba üksteist aastat. Nagu alabamalanna juba
esimese minuti jooksul oskuslikult jutu sisse põimib, veetis ta
siinsamas vahvas poes suurema osa oma lapsepõlvest (“I grew up
shopping at the store”) ning enamlevinud küsimustele teab ta
vastuseid peast – naljaka vahejuhtumi kategooriasse läheb lugu
mehest, kes enda teadmata ostis oma naisele tolle poolt poole aasta eest
kaotatud suusasaapad, sellal kui kalleim ese, mille 34 aastat tegutsenud
Unclaimed Baggage Center eales maha on müünud, on ühest kohvrist
leitud 5,8karaadine teemantsõrmus (selle hinnaks määrati
eksperdi poolt 46 000 dollarit, ent kaubaks läks ehe poole odavamalt, 23
000 eest).
10 000 dollarit maksavad juveelid pole sugugi haruldased ning
iga päev töötab keskus läbi 500–1000 lootusetult
kaotatud pagasiüksust – sellist, millelt pole leitud
ühtki viidet omanikule või mida keegi taga otsinud pole.
Kõneisik keeldub nimetamast nende lennukompaniide nimesid, kes
omanikust jäädavalt lahkunud kotte Unclaimed Baggage Centerile maha
müüvad, kuid ebatavalisimate aastakümnete jooksul kohvritest
avastatud esemete hulka kuuluvad pressiesindaja sõnul näiteks
üks sularaha täis topitud Barbie, ehe raudrüü ja üksik
mumifitseeritud pea. See sunnib mind küsima, kas on ka midagi, mida
Unclaimed Baggage Center pärast sorteerimist soovijatele edasi ei
müü, ning Cantrell vastab kergelt nägu krimputades, et n
ad hävitavad ära “räpased” asjad, nagu
pornograafia või sekslelud. Tavaline must aluspesu läheb
pärast puhtakspesemist – Unclaimed Baggage Centeri keemiline
puhastus on üks võimsamaid kogu Alabamas – aga kenasti
kaubaks.
Üks tüse valgetes šortsides naine lappabki end
parajasti läbi second-hand-rinnahoidjatest, käeliigutustes sedasorti
kiretus, mis annab mõista, et see ostureis siia pole talle ei esimene
ega jää viimaseks.
Küsin, kas ka Cantrelli enda riided on
pärit mõnest kaotatud kohvrist, ning hetkelises kimbatuses
tunnistab naine, et sel päeval mitte (tavaliselt, rõhutab
pressiesindaja samas, kannab ta ajakirjanikega kohtudes alati midagi sellist,
mis ostetud siitsamast poest). Siis meenub talle aga
päästerõngas – suur plaatinast laulatussõrmus.
Kunagi oli selle sisse graveeritud üks hoopis teine nimi, kuid Cantrell
lasi selle välja graveerida ning kasutas ära oma elu tähtsaimal
päeval.
“Nüüd on see minu,” hüüatab
ta võidurõõmsalt (“Now it’s mine!”).
Ma lahkun Unclaimed Baggage Centerist läptopilaadijaga,
mille hinnaks ostutšeki nr 1036239 kohaselt 3 dollarit ja 29 senti.
Pärast ebaõnnestunud katseid leida Eestisse unustatud laadijale
asendajat suurematest Alabama kauplustest, on see sisseost fantastiline
“bargain”, ent Eestisse jõudes ei kasuta ma seda enam
kunagi. Kuigi kahtlemata on see ärina nutikas, pragmaatiline, ehk isegi
heategev – Cantrell rõhutab, et oluline osa poe käibest
läheb kiriklikuks tegevuseks –, mäletan ma liiga selgelt,
kuidas Delta Airlines teel Cincinnatist Torontosse kuu varem mu
Delsey kohvri ära kaotas – minu kohvri, millesse oli pakitud
kõik oluline kingitustest raamatute ja suveniiridest sokkideni. Tean
nüüd hästi, et kui kott kuus päeva hiljem
(määrdunud ja rampväsinuna, ent väga õnnelikuna)
mind Bangkokis üles leidnud poleks, olnuks kõik seal sisaldunu
varsti Scottsboros müügil, sellal kui lennukompanii vastutuseks
jäänuks tõenäoliselt napp 20 dollarit igast
õhkuhaihtunud kilost. See on mõte, mis tekitab
segu iiveldusest, vihast ja hirmust. Kuigi lõplikult kadunuks
jääb vaid 0,005 protsenti lennureisi eel sissetšekitud
pagasist, teeb see aastas ikkagi kokku üle veerand miljoni kaotatud koti
ainuüksi USAs. Ja Cantrell tunnistab, et saalis näeb ka
tavalistest hoopis teistsuguseid ostjaid – selliseid, kes tulevad
vaikides ja aina otsivad, otsivad, otsivad...
Kui peaks juhtuma, et mu
pagas mõnel tulevasel reisil minust lõplikult lahkub, keeldun
ma olemast üks neist.