“Käisin bordellis vaid uudishimust”

Ain Miller, keda süüdistatakse seksuaalteenuste vahendamises, vannub, et pole mingi porduärimees, kuigi teab hästi, kuidas asjad ses äris olla võivad.

Ain Milleril on rääkida nii mõndagi huvitavat Tallinna bordelli­majanduse kohta, kui Ekspress talle helistab. Siiski võtab ta kohe hoogu maha ja teatab: “Ma paluksin kannatada selle teemaga. Kui te tõesti tahate head artiklit, siis räägime pärast seda, kui minu kohtu­asi on lõppenud. Luban, et annan teile esimesena intervjuu.”

 

Mis siin salata, see lubadus kõlab, nagu oleks selgeks õpitud ajakirjandusega suhtlemise käsiraamatust, kui selline peaks leiduma. Kes jõuaks kokku lugeda neid lubadusi ja palveid, millele vastu tulles on artiklid edasi lükkunud ja lõpuks ilmumatagi jäänud.

“Ma jätaks praegu kommenteerimata selle, kuidas need asjad kohtusse jõuavad,” jätkab Miller, “kuidas keegi läheb kohtu alla ja kuidas keegi ei lähe. Ma ei tunne end milleski süüdi olevat.”

Mitu aastat kohtuteed
Miller on see mees, kelle Ekspress mõni aasta tagasi ristis Ühesilmseks Ainiks, sest aastaid tagasi murutrimmerist lendu läinud kild jättis ta õnnetul kombel ühest silmast pimedaks. Ega see hüüdnimi talle ei meeldi, aga nagu ta ütleb, solvunud ta pole. Sellest õnnetusest ja järgnenud kohtuvaidlusest kirjutas Ekspress samuti artikli. Kohus, nagu Miller nüüd kinnitab, ei andnud talle õigust nõuda trimmeritootjalt kopsakat valuraha. Soovitati minna Euroopa kohtusse, aga selleks pole Milleril enda sõnul aega. 

Möödunud kolmapäeval pidanuks Harju maakohtus toimuma järjekordne kohtuistung, kus prokuratuur süüdistab hoopiski Millerit ning tema kaasosalisi kupeldamises.

Süüdistuse andmetel müüsid Miller & Co naisi kolmes elitaarses lõbumajas – Kõivu tänaval, Vabaõhu­kooli teel ja Viimsi vallas Äigrumäel. Seejuures kavatseb prokuratuur tõendada, et Kõivu teel tegutses Miller juba alates 1998. aastast kuni maja sulgemiseni 2003. aastal. Äigrumäe maja tegutses 2005. aasta sügiseni.

Ta on prokuratuuri andmetel kõige pikemat aega tegutsenud bordelli­pidaja.

Milleri äripartnerid, tumedapäine nahktagis Aleksandr Bohan, punaka peaga lüheldane Gintautas Kaciušis, noorem ja saledam Anna Štšetko ning korpulentsem Natalja Ljapina on koos advokaatidega kohtus kohal. Milleri advokaat Andres Gorkin samuti.

Istungi alguses tõuseb Gorkin ja teatab, et tema kaitsealusel oli 22. septembril operatsioon, millest mees alles toibub, ning seetõttu ei ole ta võimeline auväärt kohtule ütlusi andma. Tuntud advokaat esitab kohtunik Leo ­Kunmanile arstitõendi.

Milleri juhtumit on menetletud 2005. aastast alates. 2006. aasta 16. novembril ja järgneval päeval olid töised istungid. Edaspidi kuni siiani on mitmesugustel põhjustel istungid aina ära jäänud.

Venitamistaktika? Põhja ringkonna­prokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu ütleb, et asja võib nii hinnata, kui mõnel juhtumil on istung ära jäänud kellegi haigestumise tõttu, ent vormikohane tõend on toodud tagantjärele. Tõsi, seekord tõi advokaat õige tõendi õigel ajal.

Süüdistajal on veenvad tõendid
Oma kohtuasjast rääkides hoiab Miller muhedat tooni. Ta ütleb, et tema vastu kogutud tõendid tunduvad olevat kogutud ajakirjanduses ilmunud artiklitest. “Kui nii, siis ma ei ütle muud kui – tule taevas appi! Ma ei ole selles äris tegutsenud,” teatab ta enesekindlalt, justkui oleks tõepoolest veendunud, et prokur ör Jüri Kasesalu portfellis on tema vastu vaid väljalõiked ajalehtedest. “Ma tunnen end süütuna.”

Ütleb, et kogu internet on bordellilugusid täis. Tema, uudishimulik mees, läks ja uuris asja lähemalt. Läks, tegi kohapeal mõned dringid endale ja tütarlastele ning rääkis nendega juttu. “Mina olen jah bordellis käinud, aga see ju ei saa olla nii suur kuritegu, et mind vangi panna.”
Kasesalu märgib, et Milleri seos lõbumajadega on siiski piisavalt hästi tõendatud.

Nii tunnistajate (s.t lõbutüdrukute) ütlused kui ka kohtu loal telefonide pealtkuulamine ning majade tegevuse väline jälgimine on andnud küllaldaselt alust öelda, et Miller oli see, kes jagas tüdrukutele töökorraldusi ning kelle poole pöörduti, kui sooviti bordelliteenust osta.
Väärib märkimist, et kui varem piirdus politsei üldjuhul bordellide puistamise ning kohalolnute fikseerimisega, misjärel jäid need juhtumid, nagu Kase­salu ütleb, passiivsesse tõendite kogumise faasi, siis nüüd, kui menetlusega tegeles keskkriminaalpolitsei, rakendati seninägematut ressurssi, et Miller kui lõbumajapidaja ja tema kaaslased kohtu ette tuua. 

Süüdistuskokkuvõttest selgub, et äri Milleriga seostatavates lõbustusasutustes toimis kompleksivabalt nagu mis tahes muu teenindusäri.

Jagas raha ja korraldusi
Süüdistuses seisab, et just nimelt Miller valis välja naised, kes sobiksid tema asutuses töötama. Ta juhendas lõbumaja baarmenide, ­administraatorite ja valvurite tööd. Korraldas koguni koosolekuid, kus selgitas prostituutidele nõudeid ja tasustamise ­tingimusi, andis korraldusi, kuidas jagada alkoholi ja teiste kaupade müügist saadud raha. Äigru­mäe lõbumajas, mis tegutses külalistemaja sildi all ja kus klientidele intiimteenuseid osutanud naised näiliselt ­üürisid tube, juhendas ta kogu lõbumaja tööd, maksis majaomanikele üüri ja tasus kommunaalmaksud. Tõi mõnikord oma Mersuga naisi tööle, informeeris oma tuttavaid kliente lõbutüdrukutest töötajate kohalolekust või puudumisest. Andis korraldusi tellimuse korral sauna valmispanekuks.

Töötasude kohta teab Kasesalu, et kui 90ndate lõpus maksid kliendid lõbutüdrukuga veedetud öö eest 1000 krooni, millest 300 jäi tüdrukule, siis viimati oli taks 1500 krooni ja tüdrukule jäi sellest 400 krooni.

Need, kes soovisid lõbutüdrukutelt eskortteenust kogu päevaks, maksid 4000–6000 krooni, millest töötegijale jäi umbes kolmandik või pisut enam.  

Mis aga väärib tähelepanu – oma “hoolealuste” suhtes käitusid nii Miller kui ka tema kaaslased “heaperemehelikult”. Nii näiteks pöördus Milleri abimees Bohan ühe tüdruku poole, kes parajasti oli ametis oma teises töökohas – mingis supermarketis –, et “­krošotška” (raasukene) võiks leida võimaluse tulla, sest kliendid on saabumas, aga tüdrukuid napib.

Mingit jõulist orjastamist, milles ­Kasesalu üht teist bordellipidajate seltskonda süüdistas, uurijad Milleri firmas ei täheldatud.

Kui Milleri “poed” kinni pandi, siis otsisid tüdrukud üles teised firmad. Satuti ka sellesse jõhkardite firmasse. Ning kui mainitud firma sattus politsei huvi­orbiiti, keeldusid tüdrukud seal edasi töötamast. Peremehed nõudsid neilt jõhkral viis il ähvardades aga jätkamist või siis lihtsalt raha, sest nad olla saanud majanduslikku kahju. Hiljem sunniti naised suud pidama.

Hirmunud piigad helistasid Bohanile, kes omakorda võttis kõne politseile ja andis teada, et tema armsad tüdrukud on hädaohus. Võtku politsei midagi ette.

Aga jah, prokurör süüdistab Millerit prostitutsiooni vahendamises.

Prokurör märgib veel, et aja jooksul muutus Milleri äri üha varjatumaks. Viimasel ajal polnud kohalikel, kui peremehe isiklikke sõpru mitte arvestada, tema lõbuasutustesse asja. Näiteks Äigrumäe lõbumajja sisse pääsemiseks kasutas politsei just nimelt ühe välismaalase abi, et mitte jõuga ust maha lõhkuda.

Imelikud versioonid
Millest sellisel juhul politseijõudude säärane jõuline huvi Milleri suhtes, kui ta ise ütleb olevat end tavaline bordellikülastaja ja ei enam?

Miller annab sissejuhatuseks mõista, et ju tehakse mõne teise bordellipidaja jaoks ruumi. See on tema oletus, mida ta eriti sügavamalt ei söanda lahti rääkida. Ometi annab ta selle oletusega mõista, et ta ikkagi on bordelliärimees, kui tema pitsitamine mõnele konkurendile võiks kasulik olla.

Siis märgib ta, et keegi, keda ta “sel ajal, kui Eestis tegutses miilits”, häiris, maksab mingi vana tüli eest nüüd kätte. Kui aus olla, tundub ka see pisut õõnes, et mitte öelda väheusutav versioon.

Seda enam, et Miller, kes ütleb end olevat bordelliasjus tavakliendi tasemel asjatundja, räägib justkui kogu eelmist juttu unustades olukorrast Tallinna lõbumajaturul.

Ta teab, et lõbumajandus pole vaatamata politsei kampaania korras ette võetud aktsioonidele kuhugi kadunud. “Litsid on nüüd kas korterifirmades või hotellides.”

Ka need kaks bordelli, mis kuuluvad tollele mõjukale tegijale, kelle pärast Millerit pitsitatakse, on nüüd jälle lahti. Kus need kaks maja asuvad, seda infot Miller Ekspressiga ei jaga. 

Infot on küllaga
Üldiselt on ta kursis, et “laksu all” või lihtsalt joobes tüdrukuid tööle ei võeta. Ja kuigi suurem osa neidudest on bordellis tööl kitsaste olude sunnil, on piisavalt neid, kes teevad seda, “et elule vürtsi anda”.

Ka teab Miller – või nagu ta ütleb, kuulis prostituutidelt, kui nendega rääkis –, et tüdrukud ei tea, kes on nende lõbumajades “katus”. Kui nad seda ei tea, ei saa nad ka teada, mis on nn subbotnik (laupäevak) ehk sundkorras nn katusemeeste tasuta teenindamine. “Järelikult on need hirmsad jutud, mis koduperenaistele võivad vägagi huvitavad tunduda, võhikute kirjutatud,” ütleb Miller.

Tema hinnangul on üldse ajakirjanikud sellest teemast kirjutades liialt fantaseerinud, et pilti jubedamaks keerata. Tegelikult pole korralikel bordellidel allilmaga mingit pistmist, kinnitab ta. Seda muidugi lõbutüdrukutelt kuuldud info põhjal.

Ja veel arvab Miller, et kampaania korras lõbu­majade sulgemine ei vii kuhugi. Prostitutsioon jääb. Mõistlikum oleks võimul mõelda sellele, kuidas lõbumajad võiksid seaduslikult tegutseda, ning panna majade omanikele vastutus, et teenindajad poleks alaealised ning et hügieeniga oleksid asjad korras. “Ega keegi ei käsi ju moraalijüngril bordelli minna ja seal kahte lehte püha vett loopida. Kui ei taha, ära mine,” muheleb ta.

Nii et jah, mõtteid ja juttu sel pordumaja teemal on lõbumajas vaid kliendina käinud Milleril küllaga.

Prokurör Kasesalu süüdistab teda kupeldamises. Karistusseadustiku paragrahv 268 lõige 1 alusel.  Prokurör annab mõista, et tegelikult on nii Milleri kaitsja Gorkin kui ka teiste kohtu­aluste advokaadid andnud mõista, et võiks alustada läbi­rääkimisi kokkuleppe­mentluseks. Kui nii, siis tuleb ka natuke süüd omaks võtta.

“Oi, Kasahstanis on kõik huvitav”

• Äri, millest Ain Miller meelsasti räägib, on tal Kasah­stanis.
  “See on huippu-rikas maa, millega Eestil võiks olla palju tihedamad sidemed,” märgib ta asjatundlikult. Miller ütleb, et on alates 2005. aasta kevadest käinud ses tõusva majandusega Kesk-Aasia riigis üheksa korda. Tegeleb seal naftatoodetega. Tõsi, viimasel ajal on äri takerdunud, sest Vene raudtee ei taha lubada nafta­ešelone Kasahstanist läbi Venemaa Eesti sadamatesse. Andsid mõista, et vedagu mujale sadamatesse, Eesti suuna teedel käib neil pidev remont. Aga Miller usub, et ju asjad kunagi laabuvad.  
• Lisaks on siin-seal võimalik leida Milleri nime keegliüritustel ja kiirendusvõistlustel. Nüüd ta nende asjadega suurt ei tegele. Keegel küll meeldib väga, ent sellega tõsisemalt tegelemise asemel eelistab ta olla kodus pojaga. Kiirendusvõistlused lõppesid, kui ta  mainitud trimmeriõnnetuses ühest silmast pimedaks jäi.