Kaks pead ja pool palka
On hommikuid, mil kõik kiiva kisub, ning selliseid, mil asjad ilma pingutamata paika loksuvad. Kohtumine kahe noore ja energilise Kunstiakadeemias studeeriva stsenograafiatudengiga, Nukuteatri noortestuudiost tuule tiibadesse saanud Marioni ja Sirlyga, leiab aset just ühel neist viltustest hommikutest.
Kaks säravat nägu minu vastas itsitavad, et “usalda oma vaistu”- tunne pole neile võõras: “Ma võiks sellest mitu päeva jutti rääkida… Tahad, jah? No ma siis ühe päeva räägin…” ning Sirly vadistab ripsmete välkudes, kuidas nad ükskord ühe tudengifilmi lisavõttele (lisavõte on juba iseenesest halb märk!) sõites hädise Ladaga tee äärde jäid, pärast katsumusterohket seiklust lõpuks kohale jõudsid ning ehmatusega nägid, kuidas peategelasele on vahepeal mikrofon pähe kasvanud, ning kuidas nad abitult kääridega juuste kallale asusid ning mismoodi nad nüüd hinge kinni pidades loodavad, et tulemus ekraanil ikka väga tokerdis ei tunduks…
Tüdrukud tellivad veini ja siidri.
Keset päeva. Vaatan neid kerge kadedusega ja valin ananassimahla. Nende kõnes võib tabada teatraalsust, mis väljendub ilmes, väljapeetud pausides, valitud toonis ja sätitud sõnas. Nagu muuseas.
Meie-vorm lipsab tüdrukute jutu sisse pidevalt ja põhjendatult. Ja ideed sünnivad neil dialoogis, omavahel arutledes. Aga eks kuulu see läbirääkimise oskus ja vajadus tulevaste teatrikunstnike peamiste oskuste hulka. Mati Undi sarnaseid lavastajaid, kes tahavad kõik ise ära teha ja jätavad kunstnikule sisuliselt vaid teostaja rolli, oli ja on ka edaspidi teatripildis vähe. Harilikult on kunstnik ikka kohe algusest peale asja juures, ja lavastaja jätab talle hoopis vabad käed – et noh, paku midagi. Marion ütleb, et teatrikunstniku hädavajalikuks oskuseks on kiire ümberorganiseerumise võime. “Sest kõik muutub sinust sõltumata kogu aeg”.
Stsenograafiateaduskonnas valmistatakse ette teatri- ja filmikunstnikke. Sirlyl ja Marionil on kokkupuude filmimeediumiga olemas ning isegi asjatundmatu inimene kujutab ette, kui erinevad need maailmad on: “Filmiga on see asi, et kui ikka kala sisse jääb, on tempel mälus igaveseks,” nendib Sirly. Mõlemad teavad, et filmiga on tunduvalt rohkem tööd: iga kaader tuleb läbi mõelda. Teatris on üldplaan ja kõik. Proovide alguseks on suurem töö juba tehtud. “No me oleme kuulnud, et tegelikult saab teistmoodi ka. Et oled küll kunstnik, aga organiseerid asju distantsilt – aga me nii ikka ei saaks. Meile meeldib oma asjade eest vastutada,” arvab Marion siiralt.
Selguse mõttes pean lisama, et tüdrukud on siiani koos, kahepeale, tandemina kujundanud just teatrilavastusi. Altruistlikult ja pühendunult jagavad nad rõõmu ja palka – lavastaja tellib ju harilikult ühe kunstniku, aga saab kaks. Ning ega siis selle eest keegi lisatasu ei maksa, et tal “kaks pead” kostüüme ja lavakujundust välja mõtlevad.
Filmikunstnikena on nad individualistlikumad, aga arutavad läbi ikkagi. Sirly lõi kireva maailma Rasmus Merivoo tudengifilmile “Mis värvi on armastus” ning jätkab Rasmusega ühes paadis. Marion on Tanel Toomi personaalne kunstnik. Täispikka filmi pole neid veel kutsutud, aga tüdrukute nägudelt võib lugeda, et kumb ka valituks peaks osutuma, võtaks too ikka teisel varrukast kinni ja tõmbaks kaasa.
Kujutlen, kuidas nad juba lapsena nukkudele kostüüme nikerdasid, igal võimalusel värvipliiatsitega paberile jooni vedasid ning nukumajas interjööre kujundasid. Seega ei imesta ma üldse, kui kuulen, et mõlemal oli esimeseks eelistuseks keskkooli ajal hoopis sisearhitektuur. Ega nad siis stsenograafiast suurt teadnudki – kuid just see on ala, kus tüdrukute kolm kirge – teater, kirjandus ja kunst – uhkelt ühendatud.
Ja mõlemad on valikuga silmanähtavalt rahul. “Teatriarmastus on ikka väga määrav,” kinnitab Marion. “Meil on kursusel (stsenograafia 3. kursus) muidugi ka neid, kes teatrit ei armasta, ja ega nad erialasele tööle vist ei lähe ka.”
Nende lühike karjäär on olnud pidevate üllatustega sillutatud rada. Kõik algas sellest, kui Marion ühel päeval kooli stendilt luges: “Vajame kostüüme. Maksame raha.” Ta rebis kuulutuse entusiastlikult maha ja võttis kursakaaslased ühes ning astus Nukuteatri uksest sisse. Kohapeal selgus, et mitte ainult kostüümidest pole puudus, vaid ka lavakujundusest. “Läksime neljakesi, ja lõpuks jäime kahekesi püsima. Kes sai parema palgaga tööd, kes lihtsalt ei viitsinud. Ja kostüümikunstnikel polnud lõpuks lihtsalt aega. (Esimene töö oli niisiis Shakespeare’i-aineline noortestuudio tükk “Nagu sulle meeldib”, lavastajaks Reeda Toots.)
Edasi tulid juba jõuluetendus “Sinilind”, pakkumised Nukuteatri “Naksitrallidele”, Janek Joost kutsus samal ajal juba Vanemuisesse, sel sügisel esietendunud “Lotte” meeskonda, ning enne kui tüdrukud arugi said, oli Andres Dvinjaninov nad ka Emajõe Suveteatrisse meelitanud. Esmalt “Hulkur Rasmus” ja hiljem vanas anatoomikumis mängitav “Frankenstein”.
Vahepeale mahtus ka veel mängufilm “Malev”, kus nende ülesandeks oli “inimestele riided selga aidata ja seljast ära aidata”. Marion itsitab, et siiamaani tulevad mõned “Maleva” tiimi inimesed talle tänaval vastu, ja ei suuda ära imestada, et “Ah sa ei olegi selline!”. “Ma olin võtteplatsil kogu aeg depressioonis, 24/7”. Sirly lisab, et tema jaoks oli see samuti närvišokk. Kadunud sõled ja pastlad on praeguseks minevik, ja “õnneks lõigati nii palju välja, et ühtegi kostüümipraaki sisse ei jäänud”.
Viimaseks suureks ja ootamatuks üllatuseks oli pakkumine Estonia teatrist. Just paar päeva varem olid nad isekeskis arutanud, et balletile kujunduse tegemist küll ette ei kujutaks. “Ja oh seda üllatust, kutsutigi balletti tegema. Ja loomulikult ütlesime jah. Naljakaid pöördeid on elus.”
“Hulkur Rasmuse” aega meenutavad nad neile mitteomase sentimentaalse heldimusega – aguliromantika Jaama tänavas oli Tallinna tüdrukutele vaimseks laadimiseks sobiv paik. Sirly mäletab, et esialgu mõtles ta küll, et Tartu on ikka jube igav koht: “Seal ei ole ju mitte midagi teha! No MIDA nad teevad seal, joovad Toomemäel õlut?” Aga tegelikkus ei olnud üldse NII igav. Vastupidi. Oli närvilisele Tallinna elule heaks vahelduseks, mida nostalgiliselt tagasi igatseda.
Ausalt öeldes ei ole ma väga palju targemaks saanud. Et miks ikkagi kahekesi on parem kui üksinda. Aga miks mitte? Ja kas ongi vaja aru saada? Peaasi, et “sünkab”.
“Vaata, sa küll ei küsi, aga see meie teatrikriitika teeb mõnikord kurvaks. Meil isiklikult on isegi hästi läinud, et ikka on vahel mainitud. Heal juhul piirdutakse näitlejatööde kirjeldamise ja lavastaja panusega. Ja kui hästi läheb, siis arvatakse, et “kujundus ei häirinud”. Aga kui kogu etendus on metsas, siis sarjatakse lavakujundust ka.”
Idealismi-poiss pilgutab nende mõtete taga silma. “Keegi nagu ei viitsi süveneda. Jube kahju on. Teatrikriitik võiks lavastust vähemalt kaks korda vaadata. Aga ei. See süvenematus on üleüldine. Isegi meile heidetakse vahel ette, et me ei süvene piisavalt. Mõnikord läheb jah kiireks, ei saa salata. Pole aega ja võimalust. Aga ikkagi loeme ja ootame, et äkki on meie kohta ka paar sõna,” kõlab Sirly hääles etteheitega segatud igatsus. “Praegu on vist nii, et kirjutatakse kiiresti põlve otsas oma nupp valmis, ja… teatrikriitika veerud on nii väikesed ka, et ega sinna analüüsi ei mahukski. Sirp on ses mõttes rõõmustav. Seal on veel põhjalikkust,” näeb Marion entusiastlikuma poolena positiivset.
Ma ei hakka neile lehetegemise telgitagustest ülevaadet andma ega nendega käsikäes pealiskaudsuse tagamaadele jalutama, aga soovin sekundiks mõttes, et see idealism ei kaoks.
