Aastatepikkuse kogumise tulemusena on Manitskil kindlasti üks paremaid Eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kuhu kuulub umbes 400 tööd. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Eduard Wiiralt, Johannes Greenberg ja paljud teised.

Manitski pole Jaapani miljonäri tüüpi kunstikoguja, kes ostab tippšedöövri ja peidab selle jäädavalt koduseifi. Ta ehitas hoopis galerii ja pani ca 200 tööst koosneva valiku oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks välja. Ja mitte Tallinnasse, vaid oma kodukülla Viinistusse. Renoveeris selleks vana tööstushoone. Suurema osa elust Rootsis elanud Manitski pole mitte ainult Viinistu kultuurielu elavdaja, vaid ka küla tähtsamaid tööandjaid.

Miks ja millal hakkasid kunsti koguma?

Mingisugune huvi nagu kõigil inimestel ja uudishimu on ammu olemas. Paraku ennesõjaaegsest Eesti kunstist oli Rootsis peaaegu võimatu osa saada. Kui ma kümme aastat tagasi Eestisse tulin, siis kõik see, millega teie siin olete üles kasvanud, oli minu jaoks nagu uute väravate avanemine. Aktiivselt olen kunsti kogunud ja oksjonitel käinud viimased viis aastat. Esimesed neli ja pool Eestis oldud aastat olin ma riigiametnik ja siis kunsti jaoks ei olnud lihtsalt aega.

Kas sa kogud kunsti lihtsalt lusti pärast või võtad seda ka kui investeeringut?

See ei ole absoluutselt mingi investeering. Kui tahaksin investeerida, siis vist ei koguks Eesti kunsti, sest tema turg on liiga väike. See on puht huvist ja asjaarmastusest.

Kas sul on nõustajaid või otsustad ise, et teha võimalikult omanäoline kollektsioon?

Kuulan hea meelega teiste arvamusi, aga valik on ikka enda tehtud. Võin öelda, et vähemalt 95 protsendi ostude puhul on määrav see, kas töö on mulle meeldinud.

Mida pead oma kogu pärliks?

Ei oska öelda, sest see on nii isiklik asi. Oleneb meeleolust. Kui hommikul mererannas istun, siis meeldib üks, õhtul aga juba teine.

Kas lähed head pilti ostes hasarti, makstes selle kättesaamiseks vahel ülegi?

Aga kui midagi meeldib, no mis on selle õige hind? Ega ühelgi pildil, ka tagasihoidlikumal, õiget turuhinda ju ei ole. See ei ole kilokaup, kus kehtib nagu nafta puhul maailmaturuhind, vaid igaühel on hinna suhtes oma arvamus.

Oled sa elu jooksul veel midagi kogunud?

Ma arvan, et lapsena on kõik kollektsionäärid. Iga inimene on kuidagimoodi väike orav, midagi ta ikka kogub. Mis see siis on, see võib väga erinev olla. Teadlikult ma ei ole küll midagi muud kogunud.

Kui palju oled kokku puutunud kunstipettuste ja võltsingutega?

Ma tean, et neid tuleb ette. Aga ma soovitan küll kasutada eksperte. Ja mitte nurga tagant osta. Kui keegi nii mulle pakkuma tuleks, siis olen skeptiline. Parem loobuda kui omandada midagi, mille kohta ei ole kindlustunnet.

Kui palju on sinu kogus klassikat, palju kaasaegseid töid?

Enamik on klassika. Võib olla, et viimasel ajal on rohkem uuemat kunsti juurde tulnud. Probleem ongi ju selles, kust seda klassikat leida. Kust Konrad Mäe töid leida? Või Oskar Kallist? Aga tänapäeva kunsti puhul helista kas või kohe kunstnikule ja mine tema ateljeesse.

Kuidas sul üldse tekkis galerii-idee?

Aastapäevad tagasi, kui minu neljas kodus seinad hakkasid olema ülekoormatud ja mulle ei tundunud õige Eesti kunsti pangaseifi või garderoobi paigutada.

Miks ehitasid galerii just Viinistusse, mitte aga näiteks Tallinna või Tartusse?

Ma elan ise küll Tallinnas ja algul oli mul päris konkreetne plaan galerii Koplisse teha, aga lõpuks langetasin otsuse koduküla kasuks. Hea meel, et nii läks. Tallinnas neid galeriide ja muuseumide ehitamisplaane on ju teisigi. Aga juured on mul siin ja vajadus vanale kalurikülale midagi uut pakkuda oli olemas. Koht on huvitav ja ega ta Tallinnast nii väga kaugel ei olegi. Eestimaa on ju nii väike, et kui tunneb huvi, siis jõuab igalt poolt siia.

Kas galeriiga seoses on sul tulevikuplaane?

Palju sõltub inimeste huvist ja vastukajast. Aga need esimesed päevad ma olen täitsa hämmastunud, kui suur huvi on olnud. Paljud inimesed on helistanud ja avaldanud soovi galeriid vaatama tulla. Täna näiteks on veel kaks gruppi tulemas ja juba järgmiseks nädalaks on mitmed kokku leppinud. Kui me saame ööbimise ja toitlustamise korraldatud, võib siin hakata ka seminare pidama.

Viinistus sa ei tegele ainult kunstiga, vaid annad ka külaelanikele tööd?

Vanades kolhoosikeskustes ja kalurikülades on tööpuudus terav probleem. Seepärast olen proovinud siin midagi teha, et vähemalt kohalikel inimestel oleks midagi peale hakata ja elu külas säiliks. Kui kõik siit ära lähevad ja jääb vaid pensionäride keskus, kuhu noored tulevad ainult suvel puhkama, siis küla enam ei ela. Siis on kauplus ja postkontor kadunud ja siis kaovad ka bussiliinid. Nüüd vähemalt elu käib.