Kannustav ego ja liikumatu kivi
On aprilli keskpaik männimetsas, kell
on neli hommikul. Päikesetõusuni on jäänud
mõni minut. Siit-sealt kostab ihumist ja klõksatusi. Metsised
valmistuvad paaritumiseks. Veel pool tundi ja suurte lindude pulmamäng
muutub verdtarretavaks elamuseks. Metsisekukkesid tundub olevat igal pool,
samas silm ei seleta ühtki. Kaameramees otsustab liikuda, et saada
mõni armuvalu välja elav kukk pildile. Lõpuks
õnnestub üht silmata. Nüüd tuleb eriti hoolega liikuda,
et lindu mitte hirmutada. Esimesed võtted saab tehtud, aga see
jääb kaugele BBC loodusfilmide tunnustatud kvaliteedist. Soov
atraktiivsemat kaadrit püüda innustab operaatorit edasi liikuma, kuni
timpani mürinaga sarnanev heli muudab edasise hiilimise mõttetuks.
Suur lind märkas varitsejat ja lendas minema. Täna tema enam
paaritumises ei osale.
Loodusfilmide tegijad on oma olemuselt
midagi kunstniku ja teadlase vahepealset. Nii ühtedel kui teistel on
tugevalt arenenud ego, mis torgib neid nähtamatu pinnuna, et kolleegide
hulgas tunnustust välja teenida. Loodusfilmi tegijate puhul tähendab
see, et suurepäraste kaadrite saamiseks ollakse valmis lõputuid
tunde kannatama külma, kuuma, märga ja põuda, kuid tihtilugu
tähendab eesmärgi saavutamine ka filmitavate objektide
igapäevaelu häirimist.
Äärmuslikel juhtumitel
võib loodusfilmi tegemine tähendada looduses toimuva jõulist
suunamist filmiloojale vajalikus suunas. Selleks, et film müüks, peab
selles olema dramaatikat, nii nagu inimeste mis tahes nokitsemist
käsitlevas filmis. Sünd, surm, jõud ja abitus naelutavad
inimesi ekraanide ette.
Tavapärane
arusaam on selline, et näidates üht või teist elukat
massimeedia vahendusel, aitame laiades hulkades tekitada sümpaatiat
selle liigi vastu. Vana tõde on, et armastada saab ainult seda, mida
tunned. Kui sügavale loomariigi tegemistesse kaameraga sulanduda, otsustab
tavaliselt filmija. Tuleb hoolega läbi mõelda, kui palju filmist
tõesti sünnib kasu ühe või teise liigi
käekäigule ja mil määral tegijat motiveerib isikliku au ja
kuulsuse janu.
On sadu olukordi, kus himu erakorralise pildi
järele tuleb talitseda, sest selle pildi saamise tagajärjed on suure
tõenäosusega traagilised. Näiteks talveunes oleva poegadega
emakaru häirimine lõppeb poegade surmaga, sest tarvitseb emal vaid
pooleks tunniks neid omapäi jätta, kui armetud karupojad kaotavad
kehatemperatuuri ja haigestuvad kopsupõletikku.
Sama lugu on
paljude lindudega, kes jätavad juba munetud kurna maha, kui keegi neid
haudumise liiga varases staadiumis häirib.
Nahkhiired
koguvad enne talveunne suikumist energiat, mis peab neil aitama pika talve
üle elada. Energiast jätkub ainult sellisel juhul, kui seda
mõõdukalt kasutada, ja kõige säästlikum on
teadagi magamine.
Kord filmisime koopas talvituvaid nahkhiiri.
Samal ajal tegid zooloogid välitöid. Kui taskulambi valgusvihk
üle magava eluka libiseb, on tema uni häiritud. Tavaliselt
ärkavad nad korraks ja vahetavad paika. Kui kõik piirdub
üksnes ühe lennuga, pole midagi hullu. Kui hiiri häiritakse nii
palju, et nad peavad uut talvitumispaika otsima, on suur tõenäosus,
et loomake ei ela talve üle. Lihtsalt ei jätku energiavarusid.
Loendajad olid ühest käigust läbi käinud ja hiired
ärevile ajanud. Meil oli soov filmida koopa võlvi all lendavat
nahkhiirt. See on lihtne, sest loom ründab valgust. Filmimehena oled
lummatud pildist, mida madala võlvi all p
ikeeriv nahkhiir pakub, ja tekib kiusatus filmida ja filmida. Äkki annab
just järgmine duubel kõige vingema tulemuse? Ühel hetkel tuleb
asjale otsustavalt lõpp teha, sest kunstniku ego rahuldamine võib
kergesti põhjustada filmikangelase surma.
Olen end tabanud
mõttelt, et samasugune eetika toimib ka inimeste filmimisel. Kui
filmida haiget või vaest inimest, põhjustatakse filmitavale ja
tema lähikondsetele kannatusi, riivates nende eneseväärikust.
Tänavu suvel filmisime Aafrikas
Malis HIV-vastast võitlust. Meie kaamera ees tehti kahele inimesele
teatavaks, et nende vereproov on positiivne. Tundsin ennast väga nadilt.
Ühest küljest oli meie missioon näidata Eesti televaatajatele,
kui hull olukord tegelikult on, et aidata kujundada mõistvat suhtumist
Eesti osalemisele arenguabi programmides. Teisest küljest – nende
õnnetuteni, kes meie kaamera ees oma surmaotsuse teada said, vaevalt et
Eesti abi jõuab. Küll aga tuli neil vastuvaidlematult taluda
alandust, kui nende dramaatiline seisund avalikustati võõra
kultuuri esindaja ees. Veelgi sandim tunne oli mul, kui meie jaoks korraldati
tänavalaste toitmise kampaania. Iseenesest väga õilis
ettevõtmine, aga kaameraga ringisebimine aplalt riisi ja liha
manustavate laste vahel tundus täiesti kohatu. Muidugi toideti neid lapsi
Läänest saadetud raha eest ja meie filmi vaatamine paneb
kindlasti nii mõnegi läänlase kaastundest rahakotti tuulutama.
Aga kuidas mõjub selline meedia kohalolek filmitavate
väärikusele? Küllap masendavalt.
Tagasi loomariigi
juurde tulles: loodusfilmide tegijate hulgas on arutatud teemat, kui kaugele
traagika näitamisel ollakse valmis minema. Esmalt küsitakse, kas
olete nõus suures plaanis näitama, kuidas lind sööb
putuka või kala sööb teise kala. Neil juhtudel on enamalt
jaolt vastuseks jah. Aga kui liikuda edasi ja küsida, kas näidata
ilusa linnukese või kitsetalle lõppu kiskja lõugade vahel,
jääb jaatajaid juba vähemaks. Selle rea lõpus
võiks küsida, kas ollakse nõus näitama, kuidas
lõvi murrab inimese – on ju seegi looduse karm reaalsus. Kui juba
pürgida ehtsuse poole, siis miks mitte lõpuni? See küsimus ei
olnud küll mõeldud edastama minu isiklikku arusaamist, vaid
näitama, kui kaugele võib jultunud mõte minna.
Kui astusin esimesi samme alpinismis,
õpetas mentor mind, et alati tuleb astuda nii, et ükski kivi ei
muudaks su jalge all oma asendit. Selle põhimõtte saab kerge
vaevaga üle kanda looduse filmimisele – hea filmimine on see, kui
filmitavad ei saa kunagi teada, et neid on kaameraga jälgitud.