Kaotavad kõik
Iseseisvuspartei (0,5%)
Kui ühe partei ladvik otsustab valimistulemuste selgumise vastu võtta maa all, vanade gaasimaskide ning läbiroostetanud kiivritega dekoreeritud ruumis, siis ütleb see erakonnas valitseva meeleolu kohta nii mõndagi. Vähetuntud Iseseisvuspartei kogunes Riigikogu valimiste õhtul Lagedile, Eesti Vabadusvõitlejate muuseumi keldrikorrusele.
Õhk on palav ja pisut suitsuvingune, lagi madal ja mustunud. Paarkümmend saunalaudade taga istuvat inimest jälgivad toanurgas seisvat telekat. Enamik olijaid on keskealised, kuid märgata võib ka paari noort vihast prillidega meest. Ðampused on juba ammu lahti tehtud, samuti kaljapudelid.
Kamin praksub. Keegi lillas kleidis daam (hiljem selgub, et partei aktiivne liige telereþissöör Hille Simm) küpsetab orgi otsas sardelle.
Partei esimees Vello Leito poeb laua tagant välja. Vanemas keskeas härra, kelle soeng sunnib kahtlustama sugulust Arnold Rüütliga. Ja ta on pettunud, lausa hämmastunud: “Väga kehvasti koguneb hääli. Üllatav. Võibolla meie sõnum ei jõua kohale.”
Iseseisvuspartei seisukohad olid iseenesest lihtsad. Eesti ei peaks liituma Euroopa Liiduga. Uuskoloniseerimine toob kaasa kodumaa kaotuse. Lääs himustab vaid meie loodusvarasid, mis on suuremad, kui enamik inimesi arvata oskab.
Kella 23ks on selge, et see platvorm võitis kõigest 0,4 protsendi valijate toetuse. Loodeti vähemalt tosin korda enamat.
Kuidas nende loodusvaradega nüüd oligi?
Hr Leito on lahkelt nõus selgitama, kuid enne kammib ta igaks juhuks juuksed ära. “Hakkame pihta kas või rauamaagist. Eestil on ju väga suured rauamaagi varud. Seejärel must graniit - enamik inimesi ei tea, mis see on. Ja põlevkivi - selle osas oleme me per capita esimesel kohal maailmas! Turvas. Puhas põhjavesi. See on, muide, kõik mu raamatus “Euroopa Liit tagantvaates” kirja pandud.”
Sardelle küpsetanud daam otsustab, et tahab midagi lisada. Tema prilliklaasid läigatavad tundeliselt.
“Ma ei taha vaadata otsa oma lastele ja lastelastele, kellel pole enam kodumaad! Ma teen kõik, mis minu võimuses, et seda ei juhtuks.” P>
“Aga te teete seda ju ainult rahumeelsete vahenditega?”
“Ma väga loodan. Meie vahendid on mõte, sõna ja tegu.”
Välja ilmub erakonna sponsor, kes tutvustab ennast kui Meeme Kudu. Meeme Kudu kiidab oma pehmel, kuid samas äreval häälel raamatut “Euroopa Liit tagantvaates” taevani. Kui hr Kudu elanuks sajandi algul, kasutanuks ta küllap eriti rohkelt juuksepumatit.
Sellal kui Kudu ja Leito fotograafile poseerivad, otsustab Hille Simm veel midagi lisada. Ta hakkab jutustama Anastasiast.
Härra Leito märkab ohtu ja sekkub: “Ma väga palun. Ära räägi Anastasiast!”
“Ikka veel ei tohi või!?” Proua Simm on siiralt häiritud.
“Jah. See punkt ei ole veel meie partei põhikirjas. Kui sa tahad rääkida, siis ütle, et see on su isiklik seisukoht.”
Simm kummutab oma pokaali ägeda randmeliigutusega tühjaks ja kohendab prille. Kui ta uuesti suu avab, kõlab tema hääles kibedust. “Jah! Just. Kirjutage, et see oli minu isiklik seisukoht.”
Edaspidi on proua Simm täiesti vait. Me lahkume varsti.
Paar päeva hiljem külastan siiski internetilehte, mida Hille Simm jõudis soovitada. Sealt selgub, et Anastasia on “noor naine, kes elab üksinda Obi jõe lähedal Siberi taigas” ja kelle “teadmised ja arusaamad võivad tunduda inimmõistust ületavatena”. Muuhulgas jutustab Anastasia tulnukate peatsest dessandist. See on tõesti huvitav ja valgusküllane lugemine.
Keskerakond (25,4%)
Keskerakond ootab valimistulemuste selgumist Grand Hotell Tallinnas. Restoran Le Paris on rahvast tihedalt täis ning veiniga ei hoita kokku. Kuid meeleolu on pettunud ja nõutu. Südaöö lähenedes on rebimine Keskerakonna ning Res Publica vahel muutunud ootamatult tasavägiseks.
Meelelahutust pakkuvad bändid vahetuvad otsekui võluväel. Hoogsalt puusi väänutanud Vanilla Ninja tüdrukuid asendab mustas kuues Rein Laaneorg. Kuid ei saa öelda, et tema esimene lugu kellelgi suurt tuju tõstaks. “Peatu, sõber, aeg on võetud maha,” laulab Laaneorg. “Kaotus tuleb alla neelata...”
Aplaus jääb hõredaks. Suur rosoljekauss külmlauas on peaaegu puutumata.
Punases jakis Siiri Oviir (kostüümi värv harmoneerub ideaalselt Le Paris’ toolidega) jälgib tulemusi monitorilt. Teda ümbritseb parv hallides ülikondades keskealisi mehi. Sinimustvalges Vilja seisatab hetkeks nõutult keset saali.
Kus on Savisaar? Kus on ometi Savisaar? Keegi ei tea.
Südaöö paiku kiirustab korpulentne parteiliider ootamatult läbi fuajee. Ta liigub otsustavalt, nagu mammut. Hüppab maja ees oodanud autosse ja kaob. Ükski fotograaf ei taba õiget momenti ära. Res Publical ja Keskerakonnal on kohti võrdselt - mõlemal 28.
Hotelli fuajees, lühtrite eredas valguses, istub tugitoolis blond neiu. Tema näol on ülimalt ükskõikne ja depresseerunud ilme. Võiks arvata, et tegemist on valmistulemustest löödud noore keskerakondlasega, kuid illusioon hajub kohe, kui tüdruk otsustab end toolist püsti ajada. Ta on lihtsalt väga täis. Pilk on fookusest väljas ning nööbi kaotanud püksid kipuvad rebadele vajuma.
Neiu itsitab sihitult, toetab kergelt sõbranna õlale ja sikutab pluusi mehaaniliselt allapoole. Siis kaob ta tualetti ega ilmugi sealt enam lagedale.
Imelik, et rohkem linnanoori parteipidude tasuta sööki-jooki ei avastanud.
End karusnahksesse kasukasse pakkinud Siiri Oviir potsatab fuajeesse istuma ja läidab sigareti. Fotograafi kaamerat märgates läheb sotsiaalministri nägu väga hapuks ning suitsu hoidev käsi kaob välgukiirul tooli käetoe taha.
Äsja Riigikogu liikmeks saanud Heimar Lenk on aga hoos. Ta kohendab lipsu, haarab ühel käharpäisel proual õlgadest ja nõuab: “Noh, kas lähme ööklubisse kah?”
Proua itsitab vallatult.
Kelner toimetab restoranist ära hiiglasliku ðampusepudeli, mis pidi lahti paugatatama 30. mandaadi saamise hetkel.
Veidike enne kella üht öösel ilmutab Edgar end jälle. Otsekui suur magnet tõmbab ta enda juurde enamiku hotellifuajees viibinuist ning räägib kiretul häälel, et valimistulemused olid rahuldavad. Inimkihi välispinnal siplevad aga Esto-TV Ken ja Tolk, ühel kurk ning teisel apelsinikott käes. “Kingitus Vadimilt! Vadim saatis kingituse!” karjuvad nad.
See sõnum ei jõua aga kohale, sest neli turvameest moodustavad Savisaare ja ESTO-TV vahele kilbi. Ühel turvadest tõmbleb kulm üsna närviliselt. Näib, et vägivald pole kaugel.
Siis läheb Savisaar lifti ja lahkub. Varsti läheb minema ka mõnevõrra pettunud Esto-TV. Ja eemalt banketisaalist pudeneb ikka veel viimaseid lahkujaid; karusnahksetes kasukates prouasid ning heades mantlites härrasmehi.
Nende silmaalused on turses, ilmed mornid. Nad näevad välja veidike sedamoodi, nagu oleks äsja tulnud 13tunniselt lennult.
