Kas lapsed või karjäär?
Paul-Eerik Rummo, rahvastikuminister:
"Otsustaja on ikkagi iga inimene ise; naise viljaka eluea kestus võimaldab mitmeid variante. Artiklis näiteks toodud Saksamaa praegused naisjuhid ilmestavad oma valikutega võimalusi seinast seina: jõulist poliitilist karjääri teinud ja iibeprobleemid oma valimiskampaania üheks keskmeks tõstnud Angela Merkel (51) on lastetu, tema programmi ellu viiv perekonnaasjade minister, hiilgava meditsiinialase karjääriga Ursula von der Leyen (47) samas seitsme lapse ema.
Riigi asi on märgata ja toetada neid inimeste otsuseid suunavaid hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis on soodsad kogu ühiskonnale nii praegu kui pikemaks ajaks ette.
Eesti inimeste häälestus on õnneks küllalt tervemõistuslik, naised valdavalt ei vastanda lapsi ja tööalast edasiliikumist, vaid soovivad mõlemat. Vanemahüvitise esmaste mõjude vaatlus näitabki, et sünnitamine on Eestis suhteliselt rohkem kasvanud haritumate ja edukamate naiste hulgas, kes Euroopas juurdunud emantsipatsioonimudeli järgi pigem väldivad pereelu ja lapsi. Sama kontingent ilmutab ka suuremat huvi töö- ja pereelu ühitamise paindlike võimaluste vastu."
Merit Kopli, Postimehe peatoimetaja:
Vaevalt et sellele küsimusele on ühest ja õiget vastust. Kõigepealt sõltub see muidugi inimesest endast. Paljud valivad eelkõige lapsed, mõni ilmselt ka ainult karjääri. Ja tegelikult sõltub ju ka sellest, mida karjääriks pidada. Kui lihtsalt tublit töötegemist, siis seda saab küllap teha samal ajal laste saamise ja kasvatamisega. Ja muidugi sõltub valdkonnast, milles tööd ja karjääri tehakse. Näiteks küllap on ikka äärmiselt raske arendada korraga tippsportlase karjääri ja nii-öelda emakarjääri. Teisalt jälle on pigem harva võimalik selline olukord, kus ema tegeleb täielikult vaid lastega ja tööl üldse ei käi ehk siis selles mõttes karjääri ei tee.
Aga mis siin targutada, minu enda meelest on parem ja targem siiski lapsed enne. Karjääri teha, kui on tahtmist, jõuab ka hiljem. Muidugi jõuab ka lapsi hiljem saada, aga tõenäosus neist loobuda või lõpuks siiski ilma jääda on ilmselt suurem. Kusjuures – kui mõista karjääri enam-vähem täieliku tööle pühendumisena – lapsed ei pea ju täisealiseks saama, alustada võib ka varem.
Kuid võib-olla ei peakski just naisi sellise dilemma ette seadma – karjäär või lapsed. Ma küll ei välistaks, et tublis ja toredas perekonnas pühendab mees end rohkem (kuigi mitte ainult) lastele ja naine siis ronigu sel karjääriredelil."
Ingrid Tähismaa, Kroonika peatoimetaja:
"Anda selget suunist, et enne lapsed, siis karjäär, või vastupidi, on väga raske. See, missuguses järjestuses elus asjad lähevad, sõltub sageli meist mitteolenevatest asjaoludest. Mina otsustasin juba 7. klassis, et pärast keskkooli lähen ülikooli, saan diplomi, abiellun, ja alles siis tulevad lapsed. Täpselt nii ongi läinud. Karjääri pole ma kunagi planeerinud – mis on pakutud, selle olen tänuga vastu võtnud, sest saan teha tööd, milleks mul on kutsumus. Läksin mõlema lapse kõrvalt täiskohaga tööle tagasi, kui nad olid kaheksakuused. Oleksin viivitanud tööleminekuga vähemasti laste aastaseks saamiseni, paraku võimalust polnud.
Kui praegu kümneaastane poeg oli pooleaastane, kaotas abikaasa töö ja mul tuli pere toimetulekuks n-ö dzoti ette viskuda. Teise poja saamise ajal oli kaelas majalaen ja kui ikka iga kuu kindlal kuupäeval läheb sinu pangaarvelt maha kopsakas laenusumma, pole suurt valikut.
Ma pole saanud nautida emapalga hüvesid ega ka Tallinna linna määratud sünnitoetusi. Ja sellest hoolimata olen rahul, et nii on läinud. Need on päeva kõige õnnelikumad hetked, kui vaatan oma vahvaid poegi – tunnen siirast heameelt, et saan nendega koos kasvada ja areneda. Samas peavad töisel emal olema ka tavalisest tublimad – iseseisvamad, arusaajamad, abivalmimad – lapsed. Ise tuleb õppida, osata endale kergemat süüa teha, tuba korras hoida, ema kodustes töödes aidata jne. Lapsed on elu mõte ja mis tahes särav karjäär või vinge eneseteostus ei kaalu lastetuks jäämist üles."
Philippe Jourdan, roomakatoliku kiriku piiskop:
"See on iga abielupaari vastutus otsustada, kuidas ta loob ja kasvatab oma perekonda, ja ta vist ei lähtu otsuse langetamisel riigi demograafilisest olukorrast. Ta lähtub pigem oma isiklikest prioriteetidest, mida abiellumise otsus väljendab. Kui laps – ja abikaasade armastus – on see kõige suurem väärtus, mille nimel abiellutakse, on päris loomulik, et laps tuleb esimesena abielupaari eluloos, enne teisi "eesmärke" (korter, auto, karjäär jne). Ja see tähendab ka, et ühiskond peaks andma inimestele võimaluse arendada oma karjääri ükskõik millises vanuses."
Piret Järvis, popartist:
"Eks nad ole mõlemad toredad asjad – nii karjääritegemine kui ka lastesaamine. Paraku on tihtilugu tõesti nii, et kõike head ühekorraga ei saa.
Tänapäeva maailmas, kus abiellumine pole enam moes, lahutuste hulk on suur ja üleüldse tekivad ja purunevad suhted kiirema tempoga kui kunagi varem, on vägagi mõistetav, miks noored naised muretsevad veelgi rohkem oma tuleviku pärast. Üsna suur on tõenäosus, et ei saa loota mitte kellelegi teisele peale iseenda, ja kui tahad väärikat ja mõnusat elu elada, siis tuleb ise endale jalad alla saada ja ise kõigega toime tulla. Maailm on viimase paarikümne aasta jooksul nii palju muutunud, et Albrighti näide võiks ideaalsel juhul küll toimida, kuid kui paljudel tänapäeva 20–25aastastest noortest on tegelikkuses seljatagune piisavalt kindlustatud ja kui paljud on selleks ajaks üleüldse sarved maha jõudnud joosta? Mina arvan, et see protsent on väike. Väga väike. Olen ise praegu 22aastane ja vaadates oma eakaaslasi, on tõesti vähe neid, kellel on juba laps, kes planeeriksid last või kes on üleüldse suhtes või abielus. Tõde on see, et sellised "ettevõtmised" nõuavad siiski raha.
Kui endast rääkida, siis pole ma lihtsalt veel valmis loobuma sellest elust, mida praegu elan. Minu hing ihkab veel ringi reisida, maailma näha, inimesi kohata. Seega asi polegi niivõrd ainult rahas ja karjääritegemises, vaid hoopiski ehk selles, et tänapäeval, mil võimalusi ja valikuid on rohkem, pole noored enam vaimselt valmis nii varakult pereeluga alustama. Ehk on see lihtsalt paratamatus, millega peaks leppima, et kõigepealt tahavad inimesed oma elu elada ning alles veidi hiljem hakata elama kellegi teise jaoks."
Katrin Streimann, Eesti Naise peatoimetaja:
"Minu teada läheb lapse saamiseks endiselt vaja kaht inimest: naist ja meest. Mina küsiksin hoopis Eesti mehelt: mitu last sul on? Mitmest sa hoolid ja mitme eest hoolitsed?
Kahjuks valitseb Eestis siiamaani seisukoht, et naine sünnitagu niipalju lapsi, kui ta ise suudab üles kasvatada. See suhtumine taastoodab end iga päev, kuigi mehed ei käi juba ammu mammuteid küttimas ega lange Vabadussõjas. Kui mees lahkub pere juurest, siis paneb ta pahatihti ukse selja taga kinni ja alustab püstipäi uut elu, unustades isegi laste sünnipäevad. Sellisel taustal on mul isegi veidi kohatu küsida: miks nii palju andekaid naisi leiab endale mehe välismaalt ja sünnitab oma lapsed võõrsil? Kõik algab kindlustundest. Emapalk lubab olla aasta kodus ja pühenduda lapsele. Ent aastane laps ei koli omaette ega alusta iseseisvat elu. Siis peab noor ema valima, kas töö või laps. Kui on tugev tagala – mõistev abikaasa, vanaemad, hoidjad – , siis saadakse hakkama ja võib loota, et ilmavalgust näeb ka teine laps. Aga küsimus on ju kolmandas ja neljandas lapses. Loodus on seadnud naise lastesaamisele bioloogilised piirid. Nii et väga palju sõltub teisest osapoolest – mehest. Kui palju tema toetab oma laste ema ja tunnustab naise karjääri. Ning kui suure osa kodusest koormast ta enda kanda võtab."
Maret Maripuu, poliitik:
"Ma leian, et on vale inimestele väga täpselt ette kirjutada, millal nad midagi oma elus tegema peavad. Inimesed ja nende saatused on erinevad ja ühele sobib üks variant, teisele teine. Kas söandaksite inimesele ette kirjutada, millal peab ta armastuse leidma? Ometi just seda lapsesaamine tavaliselt ju eeldab!
Küll aga saab ühiskond naisi julgustada, et nad sünnitamist majanduslikel põhjustel või karjääri pärast liiga kaugele ei lükkaks, ja seda saab teha nii vanemahüvitise kaudu kui ka töö- ja pereelu ühitamise võimaluste abil. Väga kõrge keskmine sünnitusiga tähendab ühtlasi aeglasemat iivet ja seab ohtu põlvkondadevahelised sidemed – vanavanemad ei pruugi siis lihtsalt enam elus olla."
Kaur Kender, kirjanik:
"Arvan, et tegu on pseudoprobleemiga. Tuleb vaadata suurt pilti. Inimkond ei ole ju väljasuremisohus. Pigem vastupidi. Seepärast ei maksa süütunnet tunda ei neil, kes sünnitavad, ega neil, kes karjääri teevad.
Mis puutub aga sakslaste või eestlaste kestmisse... mina ei tea, kas ühe rahvuse ülim idee saab ikka olla raha eest sigimine ja tõutunnuste (milleks on näiteks keel) igavene edasikandmine. Selline eesmärk sobib lehmakarjale.
Ma usun, et jõud, mis otsustavad mõne rahvuse või keele kestmise või kadumise, ei ole äraostetavad tuhande või paari tuhande euro eest kuus. Need jõud on töös. Ja oma isiklikud otsused tuleb teha igaühel endal. Aga neis otsustes ei tohi mingil juhul mõelda rahvuse, riigi või keele huvidele. Ainsad, kelle huvide peale tuleb mõelda, on lapsed."
Die Zeit näitab eeskuju
Sarnaselt Eestiga käib ka Saksamaal äge vaidlus, miks sünnib riigis nii vähe lapsi. Eriti vähe sünnitavad kõrgharidusega sakslannad. 35. eluaastaks on neist ilma lasteta tervelt 62 protsenti. Üheks päästvaks õlekõrreks peavad Saksa poliitikud Eesti eeskujul emapalga kehtestamist.
Nädalaleht Die Zeit esitas märtsi algul naistele julge ülekutse: "Enne lapsed, siis karjäär!"
Die Zeit toob sakslannadele eeskujuks USA endise naisvälisministri Madeleine Albrighti eduloo. Albright abiellus 22aastaselt. 26aastaselt sai ta maha kaksikutega ja peagi ka kolmanda lapsega. Oma doktoritöö kaitses ta 39aastaselt, kui kaksikud olid juba 13. Washingtonis asuva Georgetowni ülikooli rahvusvaheliste suhete professoriks sai Albright 45aastaselt. Seejärel, 56aastaselt, tõusis proua USA esindajaks ÜROs. Ning ligi 60aastaselt sai temast esimene naisvälisminister Ameerika Ühendriikide ajaloos.
"See tõestab, et ka naine võib saada kõik, aga pigem üksteise järel kui korraga," järeldab Die Zeit.
Tarmo Vahter
