Kass ja koer

Barbi Pilvre arutleb, miks Carmen võttis koera ja mitte kassi.

Kassisõbrana oleks mul muidugi hea meel, kui Carmen Kass oleks võtnud kassi. Sellise pika­koivalise, aristok­raat­se, lühi- ja tihekarvalise nagu soobel, pika pee­ne koonu  ja targa igavikust vestva pilguga. Näiteks mõne tõupuhta siiami või havanna kassi. Miks mitte ka karvutu fantoomkassi, sellise ebamaise, pisut tontliku.

Kass oleks liibunud vastu Carmeni kõhna keha, and­nud oma pehme keha tulist soojust New Yorgi kõ­le­duses oma asja ajavale ük­si­ku­le tüdrukule. Löönud sõprust ilmutades suurt ja valju nurru. Tuletanud meelde, et keegi siin maailmas on alati soe ja sõbralik – oma loom.

Fotograafide armutud objektiivid oleksid seda täiuslikku erootilist kooslust kindlasti iharalt jälitanud. Koera ja naise kooslus pole erootiline, halvemal juhul porno. Koer aksessuaarina kuulub pigem võimukandjate ja juhtide juurde. Ükski juht ei poseeri kassiga, kui ta rahvale peale tahab minna.

Carmeni keha on täiuslik, ja pole mi­nu mõte – aga kirjutan sellele iga kell alla –, et iga kass on täiusliku kehaga loom. Selliseid proportsioone looduses rohkem pole.

Ma ei tea, kui paljud maailmas üldse tea­vad, et Carmen kannab selle toreda looma, paljude lemmiku  järgi saadud perekonna­ni­me. Võib olla otsides kinnitust oma fuck-off-ima­gole Carmen koera võttiski. Et mitte liig­selt tulla vastu inimestele – sest Kass, kes võ­tab kassi, on ju liiga meinstriim. Liiga lame Vogue’i või Elle’i kaanel.

Siin ta siis on, see kõhn väike koer. Ikka omaniku nägu, nagu iga loom, mille inimene võtab. Suurus selline, et lihtne kaasas kanda, mahub lennukis kandekotis kõrvalistmele ega pea pagasina reisima nagu mõni suuremat kasvu loom, näiteks bernhardiin. Pea­­aegu karvutu – hea, ei tekita kodus hü­giee­ni­probleemi ega allergiat.

Loodetavasti jätab Carmen nüüd ka ahelsuitsetamise maha – koera nina on sadu kordi tundlikum kui inimese oma ja vaene loom lihtsalt lämbuks tossus, kui Carmen nii nagu varem edasi suitsetaks. Loom sunnib ini­mest muidu ka tervislikumalt elama – näi­teks looduses jalutama.

Üks mõni aeg tagasi esile kerkinud ja loo­detavasti kadunud moeröögatus oli koeri lä­bipaistvas kotis kaasas kanda. Selliseid loomi liikus ka Tallinnas trendiinimestega kaasas, kuuldavasti isegi reividel. Küllap rappusid vae­sed koerad siis trummi- ja bassirütmis pe­re­naistega kaasa ja kõigil oli tore.

Ükskord suhtlesin maakleriga, kes esitles kor­­tereid, koer kilekotis kaasas, tutt peas. Kah­ju, et meil agressiivseid loomakaitsjaid po­­le, kes inimestelt halvasti peetud ja väär­koheldud loomi ära kisuks.

Carmeni loom õnneks nii väike ei ole, et cat-walk’il aksessuaarina esineda.

Carmen ja tema koer inspireerib siinseid modellihakatisi kindlasti looma võtma. Vae­sed Eesti lapsevanemad, kes edaspidi pu­be­ka­te loomade eest hoolitsema peavad, sest tu­leb meeles pidada – Carmen on juba suur tüd­ruk, kes elab iseseisvat elu ja teenib raha. Ainult selline inimene on küps vastutusrik­kaks sammuks – võtta koer.