Kassi maja

Ene Läkk lubati esimese ajakirjanikuna maailmakuulsa supermodelli Carmen Kassi koju.

“Raha võib mul olla, aga ma ei viitsi seda kulutada luksusesemetele,” ütles Carmen Kass, kui tellis oma Tallinna majja sisekujundust. Kass soovis, et tema kodu tuleks hubane ja mugav, mitte mingil juhul külm ega kargelt minimalistlik.
Rohkem kui kaks kevadet tagasi nägi Carmeni ema, Koidu Põder, kõvasti vaeva, et leida neile Tallinnas sobivat maja. Elamu pidi olema kohandatav kahele perele. Viimaks leidis ta Kloostrimetsa ääres, 80ndail projekteeritud maja. “Mulle meeldis see koht,” ütleb Koidu.
Carmen palus sisekujundust tegema oma kauaaegse sõbra, moefotograaf Toomas Volkmanni, kes pole küll seda tööd palju teinud, aga keda asjatundjad soovitasid kui värvi- ja detailitundlikku kunstnikku. Toomas kutsus endale appi noore sisearhitekti Kätlin Ölluki Koko arhitektuuribüroost, kellega tal on varemgi koostöö sujunud. Postmodernistliku elamu ümberehitamine loogiliselt ja funktsionaalselt töötavaks ruumiks kujunes sisearhitektidele tõeliseks katsumuseks.
“Kahjuks ei saanud me funkimisega päris lõpuni minna, sest 80ndate mõtlemine on selle maja arhitektuuris nii tugevalt sees,” selgitab Volkmann.
Kaks aastat tagasi alustati ja aastapäevad tagasi oli peaaegu kõik valmis. Mõni üksik pisiasi on lõpetamata tänaseni.

Tõuseme teisele korrusele Kassi elamist vaatama.
Esmamulje on rabav. Olin ennast häälestanud erilisele luksusele ja efektsetele üllatustele. Peetakse ju Carmen Kassi üheks Eesti rikkaimaks naiseks. Minu ees on aga pealtnäha lihtne, ent väga mõnus elamine. Meenub, et mõni aasta tagasi tundis Carmen Kass oma modellitöös kõige rohkem puudust just kodust ja kodutundest. Siia see kodutunne nüüd loodud on. Ei midagi üleliigset, ent kõik vajalik on mahutatud küllalt väiksele pinnale.
Kõigepealt hakkab silma intarsiatehnikas malelaud.
Küsin imestades, kas Carmen mängib siis malet?
“Väga palju,” teab Kätlin Ölluk rääkida.
“Isegi Garri Kasparov kutsus ta turneele,” kinnitab Carmeni ema.
Ka Kanada meesteajakiri AskMen.com imetleb supermodell Carmen Kassi, kes oskab mängida malet. Nende meelest on lausa ime, et üks maailma ilusamaid naisi naudib sellist intellektuaalset strateegiamängu.
Malelaua keskel on malendite kast, mille kaanel intarsiast maleruudustik. Kui kasti ruuduline kaas keerata allapidi, saab lauast tavaline, spoonitud diivanilaud.

Peale malelaua hakkab järgmisena silma elutoa päikesekollane toon, taamal terashall magamistuba. “Kogu maja värviküllus on Toomase välja mõeldud. Kui tulime lagedale ideega, et magamistoa seinad võiksid olla terashallid, hoidsid kõik kahe käega pead kinni,” meenutab Kätlin. Nüüd on magamistoa metallikhallidele seintele kontrastiks erkroheline voodikate ja tindisinised padjad.
Elutoa kollasesse pidid tulema helesinine sohva ja tugitool. Kuna see idee tundus algselt liiga võõras olevat, telliti siiski valge. Nüüd on Carmen lubanud valge katte helesinise vastu välja vahetada.
Kollasele kontrastiks on seinale riputatud Toomas Volkmanni tehtud värvirikkad fotod lihavatest tulpidest.
Carmeni ema on uhke, et kogu maja tammepuust mööbel, vannitoa pähklimööbel ja tema enda linnusilmavahtrast (näeb välja nagu karjala kask) kapid on valmistatud Eestis. Kätlini ja Toomase disaini järgi on mööbel lastud teha Mööbli-Valloks kutsutud meistril, kogu pehme mööbel on Tiina Mangi firmalt. Maja vaibad on tellitud tekstiilikunstnik Anni Laigolt, keda sisearhitektid kutsuvad hellitlevalt Vaiba-Anniks.
Mööbel on äärmiselt funktsionaalne. Kätlin ja Toomas on pühendanud hulgaliselt mõttetööd just teadlikule ruumikasutusele mööbli sees. Kõikvõimalikud sahtlisüsteemid teevad asjade kättesaamise äärmiselt mugavaks. Koidu demonstreerib meile, kuidas kapiust avades sõidavad sahtlid välja.
Köögimööbel on tellitud spetsiaalselt perenaise mõõdu järgi, et tal oleks mugav vaaritada. Vannitoa valamukapid on aga väikestel jalgadel, et nende ees ei peaks seisma nagu baleriin, varbad väljapoole.Trepialune pind on kasutatud ära esikukappideks, mille uksed moodustavad tammepaneelidest seina. “Kui sul on ikka nii konkreetne ruum nagu see siin, siis ei ole võimalik kasutada poest ostetud mööblit,” on Volkmann veendunud.

Sisearhitektuuriga kõvasti vaeva näinud Toomas ja Kätlin räägivad, et tegid kogu teise korruse “puhtaks” – enne olnud siin väiksed ja pimedad toad. Nemad võtsid osa mittekandvaid ja mittevajalikke seinu maha, osa asendasid piimja klaasiga. Magamistuppa, vannituppa ja garderoobi tegid katusaknad ning elutoa kahest väiksest aknast sai suur, peaaegu seinast seina ja laest põrandani nn prantsuse rõdu.
“Elutoa üks sein sai tervenisti maha võetud ja Koidu elas kaks kuud ilma aknata. Tuul vihises mööda maja ringi,” naerab Kätlin.
“Idee oli selles, et muuta 80ndate maja funktsionaalsemaks, et asi läheks kuidagi loogilisemaks ja et ruumi tuleks piisavalt valgust,” selgitab ümbertegemise mõtet Toomas. Kätlin lisab, et nende valgusprojektiga sai toodud hommikupäike magamistuppa, lõuna- ning õhtupäike elutuppa. “Ka talvel on siin piisavalt valge.”

Keset elutuba on lahtise tulega kamin.
“Siin oli korstnajalg, mille klaasiga südamik avanes vaid ühele poole. Meie tahtsime lahtist tuld, mis paistaks mitmesse külge. Seetõttu sai kamin täitsa ümber tehtud,” räägib Katrin.
“Kui elu- ja magamistoa vahel olev klaasist lükandsein on kinni ja kamin põleb, tekib klaasipinnale romantiline peegeldus,” on Koidu tulemusega väga rahul.
“Ja kui lükanduks on eest ära, saab kaminatuld nautida otse voodist. Kui aga lükanduks on ees, kumab hõrk tuli sellest läbi,” lisab Toomas.
Selline klaassein tekitab pisut idamaist hõngu ja sobib kokku väga omapärase, bambusroogu meenutava põrandaga. Tegelikult on tegu tamme hästi peenikestest lamellidest parkettpõrandaga.
Elutoast võtab suure osa enda alla Estonia klaverivabriku kingitus Carmen Kassile, kui ajakiri Vogue ja telekanal VH-1 valisid ta aasta 2000 modelliks. Tiibklaver on eksootilisest ja väga hinnalisest bubengapuust (näeb välja peaaegu nagu karjala kask, aga “mullid” on selgemalt välja joonistunud).
Uurin Koidult, kas Carmen oskab klaverit mängida.
“Natukese. Kunagi ta veidi õppis Paide muusikakoolis.”

Elutoast ühele poole jääb magamistuba ja vannituba, teisele poole aga garderoob. See on väike ruum, mille katusealusesse on tehtud kapid ja sahtlid ning mille ees käivad kumava klaasiga uksed lahti nagu lõõtsmoonik. Ruumile annavad valgust kaks katusakent ja garderoobi suurendavad maast laeni peegelseinad. Ühe klaasukse taga on aga üllatus – selle taga on väike kabinet. Sinna mahub vaid arvutilaud, tool, katusealused riiulid ja väike sohva. Seda ruumi kasutab Carmen ka külalistetoaks.
Arvuti meenutab mulle üht naljakat kirjutist välisajakirjandusest, kus imestati Kassi teise eripära üle (peale male). Ja selleks peetakse tema arvutihullust. Samas lisatakse irooniliselt, et teadagi milline on teiste supermodellide suhe arvutisse.
Maja esimene korrus on Kassi ema, proua Põdra päralt. Seal on ka suur köök, kust pääseb terrassile ja aeda.
“Kujutage ette, kui Toomas pakkus mulle välja selle köögi rohelise,” ei taha Koidu meenutadagi.
“Ma mõtlesin vist kuu või rohkem… kuidas roheline mõjuma hakkab…
Kui aga kardinad ette pandi, helistasin kohe tütar Viktoriale, et tulgu ja vaadaku, nii ilusad olid.”

Keldrikorrusel on suurepärane saunakompleks. Keldrisse viiva trepikäsipuu asemel on klaas.
“Siia oli hästi raske piiret leida,” selgitab Kätlin.
“Kui trepi siksakk välja joonistub, on väga dekoratiivne,” on Toomas veendunud.
“Mitu inimest on sellest klaasist läbi jooksnud?” arutleb Kätlin.
“Mitte keegi peale minu,” kurdab Koidu. “Kui klaas ette pandi, ei pannud ma tähelegi. Lõin ennast ära, pärast oli niuke muhk peas,” ja näitab meile kui suur oli muhk tema peas.
Varsti saabub Eestisse Hollywoodi filmigrupp, kes hakkab siin väntama filmi kahe FBI agendi armastusloost. Ühte agenti mängib Carmen Kass. Kas mõned kaadrid võetakse ka nende majast, Koidu Põder veel ei tea.