09.05.2008, 00:00
Kastreeritud ajakirjandus
Kunstnik Olga Temnikova võrdles märtsikuu jooksul eestikeelset ja venekeelset Postimeest, tulemused on rabavad.
Eesti riik kavatseb lähiaastatel integratsioonile eraldada ligikaudu
miljard krooni. See teeb 159 miljonit krooni aastas ajavahemikus
2008–2013, nagu on arvutanud venekeelne Postimees (18. märts 2008)
– raha minevat vene ja eesti koolide õpetajate ja direktorite
koolitamisele, koolide ja lasteaedade liitmisele keelekümblusprogrammiga
ning Eesti kodakondsuse taotlejatele mõeldud tasuta eesti keele
kursustele, samuti päästjate, politseinike ja töötute eesti
keele õppele.
Kõlab nagu vana tuttav lugu.
Mäletan, kuidas mu isa, kes 90ndatel vene koolis õpetas, läbis
edukalt C-kategooria keeleeksami lausa kaks korda järjest, ent
eksamiruumist väljudes edukalt ka unustas kõik, mis ta
õppinud oli...
Integratsiooni toetamine hariduses on
ilmtingimata vajalik. Peaprobleem on aga hoopis see, et kohalikel eestlastel ja
venelastel ei ole omavahel millestki rääkida! Milleks õppida
keelt, kui sa seda ei kasuta? Nii jõuame kirjutava meedia rollini kahe
keelkonna vahelises infovahetuses.
Kui kohalik venekeelne press
kirjutab sellest, mis “müüb” venelastele, ja eestikeelne
sellest, mis “müüb” eestlastele, tähendab see
mõlemale eraldi edukat äriprojekti, aga ühist infovälja
ei teki kunagi.
Käesolev artikkel koosneb Postimehe, mis
positsioneerib ennast kakskeelse väljaandena, ühe kuu numbrite
võrdlevast analüüsist. Võrdlesin eesti- ja venekeelses
Postimehes rubriikide olemasolu, sisu, artiklite valikut, vahel ka pealkirju.
Venekeelne Postimees ilmub viis korda nädalas, seega tema vanema vennaga
võrreldes üks kord vähem. Keskmiselt on iga päev vaja
teha 32 eestikeelsest leheküljest 16 venelastele. Toimetajal ei
jää muud üle kui subjektiivsete valikutega “visandada oma
lugeja portree”. Sellele hübriidsele visandile, mis poolenisti
toimetaja autoportree, poolenisti karikatuur ühiskonnast, venekeelne
Postimees uudiseid vahendabki.
Vaatame seda “kerge
käega” skitseeritud pilti lähemalt. Uudised jõuavad vene
lugejateni keskmiselt kaks päeva hiljem. Kui hommikused lehed toovad eesti
lugejani peamiselt eelmise päeva uudiseid, siis venekeelse Postimehe
lugejad saavad parimal juhul üleeilseid (sic!) uudiseid, halvimal juhul
leidub ka selliseid, mis hilinevad kolm, viis või isegi kakskümmend
päeva! Hea näide on 10. märtsi Postimees, kus venekeelses
väljaandes esineb õiguskantslerina Allar Jõks, samas kui
eestikeelses ajalehes on selles rollis juba Indrek Teder.
Proportsioonid ja struktuur
Millised rubriigid annavad
tooni venekeelses väljaandes (jättes kõrvale peamised otse
eesti keelest tõlgitud siseuudised ja välissõnumid)? Need on
“Ilm”, “Kasu” ja “Tervis”. Eestikeelses
lehes kirjutatakse seevastu rohkem kultuurist, Venemaast (tihtipeale
arvamusrubriigis) ja karjäärivõimalustest. Kontrast on
üsna selge. Vene publikule müüakse lehte hoopis teiste
rõhuasetustega, just kui ei elakski need kaks sihtgruppi ühes ja
samas riigis. Isegi kui toimetus jõuab tõlkida päeva
peamised artiklid teise keelde ja ajalehtede tuum võib olla sarnane, on
lõpuks ikkagi tegemist nagu teadliku meediatööga kahele eri
auditooriumile.
Kui rääkida kaanepersoonidest ja
olulisematest tsitaatidest ajalehe esiküljel, siis kattusid need eesti- ja
venekeelses Postimehes terve kuu jooksul ainult korra. Täpselt sama
olukord on rubriikides “Päeva pluss” ja “Päeva
miinus”. Venelaste “miinuste” seas domineerisid krimiuudised
ja avariid. Eestlaste “mi
inused” on seevastu pikitud rahvusvaheliste uudistega, mis ilmselt peaks
näitama eesti lugeja laiemat silmaringi. Eestikeelses väljaandes
esinev võimalus anda toimetusele SMSiga vihje venekeelses versioonis
puudub.
Rubriik “Kõva sõna” venekeelses
lehes balansseeris aga lausa mõttetuse ääre peal. Oma
tühjuse poolest võiks neid tsitaate võrrelda omaaegse
Pionerskaja Pravda ajupesu tasemega.
Ja veel üks väike,
aga tähtis detail – kõik venekeelsed tsitaadid on
võetud eestikeelse Postimehe paber- või internetilehest. Eesti
lugejatel on võimalik selles rubriigis siiski jälgida ka seda, mida
avaldatakse teistes väljaannetes.
Lugude sisu seisukohast
paistab venekeelses lehes silma toimetajate enesetsensuur. Tundlikumad teemad
vene publiku jaoks on kas välja jäetud või pehmemaks,
üldistatumaks kirjutatud. Nii juhtus näiteks uudistega Venemaa
presidendivalimistest, kuna eestikeelses lehes irvitasid päris mitmed
autorid valimistulemuste ettearvatavuse üle.
Vabadussamba
poleemika oli kuuajalise võrdlusperioodi ajal venekeelses lehes edasi
antud umbes viiendiku ulatuses. Kui eestikeelses lehes arutati, kas
integratsioon on eesti keele jaoks kahjulik või mitte, ilmus vene keeles
sellest diskussioonist ainult üks kokkuvõttev artikkel. Kuu jooksul
ei ilmunud vene keeles ühtegi linna- või riigiajaloo teemalist
artiklit. Vene kultuuriuudised aga kattuvad üliharva eestikeelses lehes
ilmuvaga. Peamiselt ilmuvad seal venelaste kirjutatud artiklid spetsiaalselt
vene publiku jaoks. Näiteks ülevaateartikkel Eesti teatri
aastaauhindade nominentidest rääkis ainult vene taustaga
kultuuritegelastest.
Eestikeelset lavastust käsitleti korra
– ühe etenduse puhul Nukuteatris –, aga vaid sellepärast,
et lavastaja on tuntud venelane (Jevgeni Ibragimov – Toim).
Maksimaalselt integreeritud kultuurikajastuse pälvis märtsis
mõlemas ajaleheversioonis vaid uudis Jõhvi balletifestivalist
– kuigi karta on, et tänu sellele, et üritusest võttis
osa Vene kollase pressi diiva ja pop-baleriin Anastassia
Volotškova.
Ärimaailma suhtumist peegeldab see,
et töökuulutusi venekeelses lehes praktiliselt ei ilmu. Ka reklaam on
mõlemas väljaandes enamasti erinev. Erandi moodustavad ehk vaid
pangareklaamid, ja suuremad toidupoeketid, nagu Säästumarket ja
Selver, edastavad alati oma reklaamkampaaniaid mõlemas keeles. Isegi
tooted on samad.
Kahepoolne ummik
Ka
teistpidi vaadates näeme kummalisi valikuid. Viiest venekeelses Postimehes
ilmunud Aleksei Günteri reportaažist Afganistanis tõlgiti eesti
keelde ainult üks. Ja seda olukorras, kus ajaleht oma toimetaja ilmselt
just reportaažide kirjutamise eesmärgil väliskomandeeringusse saatis.
Kas olukord Afganistanis ei huvitaks kohalikke eestlasi?
Või
teine näide: artikkel noore fotokunstniku Dmitri Gerassimovi
isiknäitusest, mille kuraatoriks oli Hanno Soans (ja seda projekti saab
otseselt võtta tema panusena eesti ja vene kunstipubliku
omavahelisse integratsiooni), ei tekitanud mingit huvi eestipoolses
toimetuses.
Kas ei huvita, ei teata, lihtsalt ei tõlgita?
Teisalt leidis ajakirjanike Raigo Pajula ja Igor Taro artikliteseeria
“Reis Peterburist Moskvasse” 100 protsenti kajastamist
mõlemas väljaandes.
Tõsi, vene keeles peamiselt
päevase hilinemisega ja mitmed pealkirjad olid naljakalt
tõlgitud.
Ühe vene lugeja täpsustav tagasiside
kirjade rubriigis, kus viidati paljudele artiklis esinenud ebatäpsustele,
ilmus aga ainult venekeelses versioonis...
Päeval, kui venekeelses lehes justkui ei ole ruumi
tähtsate sündmuste kajastamisele (nagu president Toomas Hendrik
Ilvese kõne europarlamendis või uudised naaberriikidest), saab
sama leht lubada erakorralist ilmaennustuse lehekülge! Siis, kui eesti
lugejad arutlevad vabadussamba üle, saab venekeelsest rubriigist
“Kasu” teada, milises olukorras on viisakas naisel kätt
suudelda. Ajal, kui eesti lugeja kiristab hambaid riigikogu palkade üle,
loevad venelased hiina restoranist Koplis.
Allkirjakampaania
riigikogulaste palgatõusu vastu korraldati siiski mõlemas lehes.
Leht trükkis ära spetsiaalselt kujundatud stopp-märgiga kupongi,
see paluti välja lõigata, kirjutada sellele oma nimi ja allkiri,
margistada ja saata toimetusse. Eesti keeles ilmus see kupong viis korda ning
12. märtsil juba koos ülevaatega kampaania tulemustest. Venekeelne
variant stopp-märgiga kupongist ilmus esimest korda aga... selsamal 12.
märtsil! Ajab naerma, eks?
Teine ja viimane kord ilmus see
kupong venekeelses Postimehes 18. märtsil – samal päeval, kui
eestikeelne toimetus valmistas 19. märtsi numbrisse ette lugu sellest, et
interneti- ja postikampaania tulemused on antud üle riigikogu esimehele
Ene Ergmale. Ei tea, kes keegi üldse mõtles selle
“strateegia” absurdsuse peale?
Õnneks oli
kampaania dubleeritud internetis, nii et võrguühendusega varustatud
venelased ei olnud nii apolitiseeritud olukorras. Muide, mida siis pakuti
venekeelsele auditooriumile ajavahemikus 4.–12. märts?
Võimalust kuni 8. märtsini tasulise kuulutusega õnnitleda
oma naisi rahvusvahelise naistepäeva puhul!
Tagajärjed ja ettepanekud
Tundub, et
venekeelse Postimehe toimetus reageeris algusaegadel kõvasti üle
oma konkurentide tagasiside peale, mis väitis, et väljaanne on puhas
eestikeelse Postimehe koopia ja seega ei ole sel meediaturul piisavalt
lisaväärtust. Praegusest võrdlusest saaks aga järeldada,
et eesti- ja venekeelne kirjutav press kui ühiskonna mikromudel ei ole
isekeskis integreerunud. Paberlehe ja internetiväljaande toimetus jaguneb
vene ja eesti keelkondade vahel. Toimetused ei suhtle piisavalt omavahel, info
ei liigu ühiskonna infoallika enda sees.
Võib arvata,
et samades tingimustes töötavad ka teised Eesti meediakanalid, mille
kollektiiv on mitmerahvuseline, kaasa arvatud rahvusringhääling.
Meediatöötajad ei tunneta oma vastutust integratsiooniprotsessis.
Venelased aga endiselt ei tunne huvi eestlase maailma vastu ja vastupidi.
Integratsiooniraha läheb aga aina mitmesugustesse
“keelekümbluste” programmidesse...
Kuidas annaks
olukorda parandada? Ideaalis oleks tore, kui värsked päevauudised
saaks otsekohe vene keelde tõlgitud. Äkki võtta paar
tõlki juurde, et vabaneda vene keeles ilmuvate uudiste
arhailisusest? Vähemalt tunneksid nn mitte-eestlastest lugejad ennast
rohkem Euroopa kodanikena, selmet lugeda lehest mahedat Euraasia
fusion’it. Ja kui eestikeelsed kirjutajad teaksid, et nende arvamus
jõuab otse, toimetaja poolt lahjendamata kohaliku vene publikuni,
äkki lisaks see vastutust ja piiraks leimi?
Kas kunagi tuleb
aeg, kui vähemalt üks kohalik venekeelne päevaleht ei meenuta
oma vanamoodsuse ja tuhmuse tõttu lehte Ve?ernij Tallinn kusagilt 1984.
aastast? Äkki tekib siis selle tulevikuväljaande lugejatel
võimalus siseneda 21. sajandi Euroopasse? Vene keeles kirjutajad
võiksid tasapisi süstemaatiliselt tegeleda “giididena”
eesti ajaleheauditooriumi jaoks ja vastupidi. Võiks olla ju lausa eraldi
ametnik, kes näiteks rahvustikuministeeriumi töötajana te
geleks team building’uga ja meenutaks ajalehetöötajatele
olulisi integratsiooniprioriteete?
Võib-olla poleks ka
venekeelsed subtiitrid ETVs nii paha mõte? Ja kui venekeelsed subtiitrid
võivad eesti rahvuslasi liialt häirida, siis võiks teha ju
hoopis eraldi sagedusega kanali, mis hakkaks subtiitritega ETV kanalit üle
kandma?