Mu inglise keel polnud küll sorav, aga raamat jäi väga hästi meelde. Lastele ju ikka meeldib võlukunsti temaatika. Ta on kirjutatud nii, et isegi kui maagia välja jätta, on see ikkagi põnev – kirev koolielu, kedagi noritakse, tekivad sõpruskonnad.

Ja kui seal räägitakse omavanustest lastest, tunned nendega mingit samastumist. Hermione oli selline nohiklik tegelane ja ka mulle polnud see võõras, et inimesed vaatavad koolis, miks sa nii palju loed.

Teise raamatu leidsin samast raamatukogu riiulist. Kui aga tulid kolmas ja neljas osa, pidin juba esimesel päeval need endale hankima ja läbi lugema.

“Harry Potter” on nii populaarne raamat, et on olemas inimesed, kes trükivad terve raamatu sisse ja panevad selle internetti üles. Seitsmes raamat ilmus netis välja isegi enne, kui see müüki läks. Fännid tahavad seda lihtsalt lugeda võimalikult ruttu, et kogemata kuskilt midagi teada ei saaks.

Kui tuli uus raamat, hoiatasin alati ema ette, et ma nüüd loen päev otsa. Ja istusingi arvuti taga ja lugesin ja lugesin ja lugesin. Ema küsis iga paari tunni tagant, et noh, kuidas on. Siis hõikas vahepeal: “Söök on valmis, tule sööma.” Sõin viis minutit ja läksin edasi lugema. Kui raamatu lõppu jõudsin, olin ikka väga väsinud. Aga väga hea tunne oli teada, mis ikkagi juhtus. Paar päeva hiljem hakkasin korralikult raamatut lugema ja siis sain juba detailidele keskenduda. Paratamatult, kui selle järjest läbi loed, läheb üht-teist kaotsi. Rowlingul on sõnamängu ja väikseid nalju suht palju.

Koju olen ma ostnud eestikeelsed tõlked, mis on väga humoorikad. Tasub lugeda! 18. sünnipäevaks sain juba mitu Harry Potteri raamatut, sest sõbrad ei leppinud omavahel kokku, mida kinkida!

2004. aastal liitusin HP Clubi foorumiga. Siis hakkas kolmas film välja tulema ja viies raamat oli just tulnud. Meil ikka oli asju, mida arutada – mõistatasime, kes on segavereline prints, kas Snape on halb või hea, kas Harry sureb ära. Sai isegi teha testi, et mis majja sa kuulud – mina olin Slytherinis.

Ma arvan, et “Harry Potteri” lugemine teeb inimesed paremaks. On ju väga tore, kui inimestel on usku, et asjad lähevad lõpuks ikkagi hästi, isegi kui kõik tundub väga lootusetu. Ma olen natuke positiivsemalt hakanud inimestesse suhtuma. Inimesed teevad rasketes olukordades küsitavaid asju, aga see ei pruugi neid kohe olemuselt halvaks teha. Rasked ajad võivad inimestes välja tuua ka head küljed.

Foorumi liikmetega hakkasime tegema fännikokkutulekuid ja saime headeks sõpradeks. Mõnede vahel hakkas susisema ka midagi enamat. Kui meil olid esimesed suhted ja suudlused, oli nii ka “Potteris”. Filmide näitlejad on ju meiega samavanused. Kui viiendas raamatus oli tegelastel maailmavalu ja puberteet, olid ka endal samasugused eksistentsiaalsed probleemid. Ka minul oli üks sama ebameeldiv õpetaja nagu Harrylgi. Kui tuli välja seitsmes raamat, lõppes neil kool ja ka mina lõpetasin keskkooli. Me saime samal ajal täiskasvanuks ja me pidime samal ajal otsustama, mida oma eluga edasi teha.

Kui Emma Watson läks ülikooli, õppisid juba ka meie foorumi pundist paljud Tartu ülikoolis. Ühest neist sai esimesel kursusel ühikas minu toakaaslane ja Tartu Potteri-fännid käisid mõnikord meie juures pannkooke tegemas. Foorumi liikme kaudu leidsin ma endale poole kohaga töökoha telesubtiitrite tõlkijana. Nii et Harry Potteri fännamisel on olnud ka mõjud päriselule!

Ükski teine raamat pole minus tekitanud nii suurt põnevust. Ju siis temas on seda erilisust, mis tekitab sõltuvust.

Nüüdseks olen kõiki raamatuid lugenud viis kuni kümme korda. Mõnda rohkem, mõnda vähem. Nüüd, kui uus film tuli, lugesin jälle raamatud läbi, et meelde tuletada, mis juhtus. Vanad filmid vaatasin ka üle. Kuna nad tegid viimase filmi kaheks osaks, oli huvitav mõelda, et mida nad välja jätavad ja mis sisse jääb.

Muidugi on kahju, et see kõik on nüüd lõppemas. Aga ma olen õnnelik, et sain nautida Harry Potteri kõrgaega.”

Maris Sander