31.05.2007, 00:00
Ken Saan on Eesti kuulsaim teletegija
Prantslaste ARTE kanal esitles Eesti telemaastiku staaridena veel Peeter Võsa ja Ärapanijaid.
Eesti telemaastiku keskne tegija on Ken Saan ja
originaalsemaid saateid “ESTO TV”, kunagine sekkuv ja skandaalne
sari Eesti tegelikkusest. Vähemalt selline on sõltumatute
dokumentalistide Claire Chognot’ ja Marc Aderghali Arte France’ile
sarjas “Toutes Les Teles du Monde” (“Kogu maailma
televisioonid”) valminud kuvand Eesti telepildist.
Režissöörid said esmainfo Eesti telemaastikust maailmarändur ja kõrtsi Levist Väljas pidajalt Madis Kaasikult, kellega kohtusid juhuslikult Iraanis, mitte ametlikest kanalitest. Kahe dokumentalisti sõltumatu tootjafirma tuli Eestisse tegema filmi n-ö uue riigi televisioonist. Nende eelmine sama sarja lugu rääkis Pakistani telest. Madis Kaasik – kes muide televiisorit ise ei vaata, kuid kinnitab, et “võimatu on telest mitte midagi teada” – viis nad kokku Eesti telejaamade võtmeisikutega, nagu Tiiu Simm, Olle Mirme jt.
Peale Ken Saani – kes saab sõna kui lühikest aega tegutsenud Pimp TV looja, sarja “Bollywood” produtsent ja põhiliselt intellektuaalset rämehuumorit ja sotsiaalkriitikat hindavale vaatajale korda läinud “ESTO TV” üks tegijatest, kerkivad prantslaste filmis veel esile Peeter Võsa ja tema “Politseikroonika”. Kaadris on asotsiaalid, kelle eluolul kaamera pikalt mõnuleb, ja tavalised inimesed, kes politseisaateid vaatavad, saades sealt oma arust kõige paremini teada, mis tegelikult toimub. Saame ülevaate alkoholireklaamist teles ja sellest, kui palju
juhtub õnnetusi – mis omakorda tingib krimiuudiste populaarsuse.
Ka “Ärapanija” tiim Peeter Oja ja Mart Juur jõuavad rahvusvahelisele üldsusele seletada, mis asja nende saade ajab: et tegemist on enesepuhastusega.
Vaid riivamisi tutvustatakse Eesti televaatajate lemmiku “Pealtnägija” tegijaid Vahur Kersnat ja Mihkel Kärmast: tähelepanu väärib nende materjal pubekate pidudest presidendilossis Arnold Rüütli ajal. Ka film algab tutvustusega, et Eesti on maa, kus presidendilossis peeti selliseid pidusid!
Mis Eesti üldse on ja millest siin mõeldakse ja räägitakse, milline on eestlaste identiteet, seletab teiste kaadrite vahele meediaekspert Ilmar Raag, taustaks KUMU moodsad välisvaated ja interjöör.
Filmis ei jää puudutamata vene küsimus ning kaadris on ka Tõnismäe Pronkssõdur, kuigi filmis kasutatud materjal on filmitud enne pronksikriisi. Vene inimesed tunnistavad kaamera ees – taustaks Balti jaama tagune turg –, et telest vaatavad nad ORT-d, Pervõi Baltiiski Kanali ja teisi Vene kanaleid. Eestlastegi seas populaarse “Subboteja” tegijad Aleksander Zukermann ja Mihhail Vladislavlev nendivad kahetsedes, omal üliemotsionaalsel moel, et pronksmehe taha on haakunud palju ristuvaid huvisid, et tegemist pole lihtsalt kujuga. Vene küsimuse kaudu tutvustatakse ka ETV rahvaseriaali “Õnne 13”, kus peategelane Johannes peab maha terava vaidluse venelasest töömehega, kes eesti keelt ei oska.
Pilk kaugelt Euroopa südamest Eesti telemaastikule võib kohalike reitingute ja edetabelitega harjunule paista kummastav, umbes nagu lõbustaks see veider, veel elusolev rahvakild prantslaste arvates end vaid ESTO-liku võllahuumori ja hea maitse piiril liikuvate krimisaadetega. Nii ei kajastugi näiteks edumeelne ETV-24 portaal ja uudissaadetest pälvib tähelepanu vaid infot ja lõbu miksiv “Reporter”.
Saate tegijate lähtepunkt on igale meediatöötajale tegelikult tuttav: ainult ebaharilik on huvitav. Ken Saani ja ESTO originaalsuses vaevalt et keegi julgeb kahelda. Saan ise kommenteerib oma edu nii: “Eesti mõistes tegelen ebatavaliste asjadega, teen seda, mis on põnev. Ei lähe reitingute pärast lööma.”
Režissöörid said esmainfo Eesti telemaastikust maailmarändur ja kõrtsi Levist Väljas pidajalt Madis Kaasikult, kellega kohtusid juhuslikult Iraanis, mitte ametlikest kanalitest. Kahe dokumentalisti sõltumatu tootjafirma tuli Eestisse tegema filmi n-ö uue riigi televisioonist. Nende eelmine sama sarja lugu rääkis Pakistani telest. Madis Kaasik – kes muide televiisorit ise ei vaata, kuid kinnitab, et “võimatu on telest mitte midagi teada” – viis nad kokku Eesti telejaamade võtmeisikutega, nagu Tiiu Simm, Olle Mirme jt.
Peale Ken Saani – kes saab sõna kui lühikest aega tegutsenud Pimp TV looja, sarja “Bollywood” produtsent ja põhiliselt intellektuaalset rämehuumorit ja sotsiaalkriitikat hindavale vaatajale korda läinud “ESTO TV” üks tegijatest, kerkivad prantslaste filmis veel esile Peeter Võsa ja tema “Politseikroonika”. Kaadris on asotsiaalid, kelle eluolul kaamera pikalt mõnuleb, ja tavalised inimesed, kes politseisaateid vaatavad, saades sealt oma arust kõige paremini teada, mis tegelikult toimub. Saame ülevaate alkoholireklaamist teles ja sellest, kui palju
juhtub õnnetusi – mis omakorda tingib krimiuudiste populaarsuse.
Ka “Ärapanija” tiim Peeter Oja ja Mart Juur jõuavad rahvusvahelisele üldsusele seletada, mis asja nende saade ajab: et tegemist on enesepuhastusega.
Vaid riivamisi tutvustatakse Eesti televaatajate lemmiku “Pealtnägija” tegijaid Vahur Kersnat ja Mihkel Kärmast: tähelepanu väärib nende materjal pubekate pidudest presidendilossis Arnold Rüütli ajal. Ka film algab tutvustusega, et Eesti on maa, kus presidendilossis peeti selliseid pidusid!
Mis Eesti üldse on ja millest siin mõeldakse ja räägitakse, milline on eestlaste identiteet, seletab teiste kaadrite vahele meediaekspert Ilmar Raag, taustaks KUMU moodsad välisvaated ja interjöör.
Filmis ei jää puudutamata vene küsimus ning kaadris on ka Tõnismäe Pronkssõdur, kuigi filmis kasutatud materjal on filmitud enne pronksikriisi. Vene inimesed tunnistavad kaamera ees – taustaks Balti jaama tagune turg –, et telest vaatavad nad ORT-d, Pervõi Baltiiski Kanali ja teisi Vene kanaleid. Eestlastegi seas populaarse “Subboteja” tegijad Aleksander Zukermann ja Mihhail Vladislavlev nendivad kahetsedes, omal üliemotsionaalsel moel, et pronksmehe taha on haakunud palju ristuvaid huvisid, et tegemist pole lihtsalt kujuga. Vene küsimuse kaudu tutvustatakse ka ETV rahvaseriaali “Õnne 13”, kus peategelane Johannes peab maha terava vaidluse venelasest töömehega, kes eesti keelt ei oska.
Pilk kaugelt Euroopa südamest Eesti telemaastikule võib kohalike reitingute ja edetabelitega harjunule paista kummastav, umbes nagu lõbustaks see veider, veel elusolev rahvakild prantslaste arvates end vaid ESTO-liku võllahuumori ja hea maitse piiril liikuvate krimisaadetega. Nii ei kajastugi näiteks edumeelne ETV-24 portaal ja uudissaadetest pälvib tähelepanu vaid infot ja lõbu miksiv “Reporter”.
Saate tegijate lähtepunkt on igale meediatöötajale tegelikult tuttav: ainult ebaharilik on huvitav. Ken Saani ja ESTO originaalsuses vaevalt et keegi julgeb kahelda. Saan ise kommenteerib oma edu nii: “Eesti mõistes tegelen ebatavaliste asjadega, teen seda, mis on põnev. Ei lähe reitingute pärast lööma.”