Riigireformi ja haldusreformi eesmärk on jõukohane riik. Kuna tööealine rahvastik väheneb, on jõukohase riigi pidamiseks oluline riigieelarvest palka saavate inimeste arvu vähendamine.

Igati mõistlik on soov osutada senisest kvaliteetsemaidki teenuseid vähema hulga töötajatega. Paraku on nii, et kui kasutame lihtsaid mudeleid, saame vale tulemuse. Näiteks kui kirjutame riigihalduse ministri kabinetist või mõnest muust tähtsast kohast ette vähendamise üldised arvud. Kusagil töötavad „vähendatud koosseisud“ end surnuks, et siiski osutada ülivajalikke teenuseid. Kusagil aga pakutakse endiselt midagi, mida tegelikult tarvis ei pruugi minna ja õigupoolest pole väga vaja olnudki.

Riigi ülesannete kaardistamine on tänamatu töö, aga riigireformi eestvedajad sellega siiski tegelevad. Järgnema peaks analüüs, millised tegevusi (enam) ei vajata. Sisend sellesse analüüsi saab aga tulla ainult iga valdkonna ekspertidelt endilt. Kui nemad ei taha muudatusi, siis nad lihtsalt ei tunnista üles, et nende telefonid ­eriti ei helise ja et nende töötulemuste kasutajaid napib. Mis viib meid tagasi olukorda, kus oskame vaid kärpekvoote kehtestada.

Ning kui me lõpuks teame, mida riik peab tegema ja kuidas seda võimalikult sirgjooneliselt teha, lõpetame kõik muud tegevused lihtsalt ära.

Et nii ei juhtuks, võiksime proovida teisest otsast – kirjeldame, milliseid teenuseid meie riigis vajatakse. Ikka tõesti väga hädasti, mitte „natuke ikka on tarvis“. Otsustame, millisel tasandil neid pakutakse. Anname sellest avaliku arutelu jaoks teada. Arutelu käigus ilmneb ilmselt mõndagi vajalikku, mis on meil ununenud. Lisame needki tegevused.

Siis kontrollime, et meie vajalike teenuste osutamise protsessis poleks mõttetuid kordusi. Kuulsin just lugu, kuidas ühe lapse kasvamise jooksul on paberite arv ortopeediliste tallatugede soodustusega saamiseks kasvanud ühelt kolmele, kusjuures viimase paberi hankimine eeldab ortopeedi aja raiskamist iga kord, kui lapse kinganumber muutub. Varem sai hakkama käiguga perearsti juurde, nüüd kasvas ortopeedile tahtjate arv nende inimeste võrra, kes tahavad temalt ainult üht paberit.

Ning kui me lõpuks teame, mida riik peab tegema ja kuidas seda võimalikult sirgjooneliselt teha, lõpetame kõik muud tegevused lihtsalt ära.

Liiga lihtne, et olla võimalik? Tegevuskavana kindlasti. Aga põhimõttena siiski kasutatav, kui valitsus tahaks kokku leppida, et iga minister omas valdkonnas niimoodi püüab tegutseda. Kui kord kokku lepitud, siis kes paremini, kes halvemini, kes rohkem ja kes vähem huvigruppide poolt tümitatuna, aga küllap liigutaksid ikkagi kõik. No vähemalt tagaks niisugune kokkuleppe selle, et keegi enam olukorda edasi ei halvendaks ega looks oma haldusalas uusi mittevajaliku tegevuse pesasid. Muuseumrestoranide ametnikud-kokad jääksid palkamata, mis omakorda aitaks töömoraali hoida seal, kus tõesti avalike teenuste sisulise reformiga tegeleda tahetakse.

Ilma vastava poliitilise kokkuleppe ja sisulise poliitilise eestvedamiseta jääme ikka selle juurde, et tugevad juhid, nagu Marek Helm ja Elmar Vaher, teevad oma ära. Teistsugused juhid jäävad aga hätta ja tervikpilt on hullem kui enne. Mõistlikul moel saab vajalikke teenuseid võimalikult lihtsalt ja vähese personaliga pakkuda ainult siis, kui see eesmärk tõesti on kogu valitsuse lipukirjaks, mitte delegeeritud riigihalduse ministrile ja tema töörühmadele.