Kerttu Rakke
"Mu poeg küsis, et no millest sa siis räägid, kui kuulis, et lähen rääkima oma päevast. Et kas sellest, kuidas sa oma asjade peale karjud.
Aga tegelikult ju asjadega ongi nii, et kui mingi asi on kadunud, siis pead kurjalt selle asja nime välja ütlema – ega ta muidu ennast kätte ei anna. Siis ta hakkab ennast alles välja ajama. Muidu otsid samast kohast kolm korda ja vaatad talle nii-öelda otsa, aga ikka ei näe. Ma kahtlustan, et sel hetkel seda asja tegelikult ei olegi. Nagu Castaneda kirjutab. Et reaalsus ongi just selline, nagu parajasti tundub või usud.
Viimased aastad, kui olen kirjutanud seda seepi, olen ärganud tavaliselt üles kella kümnest, et telekast eelmise õhtu kordust vaadata. Sest õhtuti ma seda tavaliselt vaatama ei jõua, pole aega. Seebiga on ju nii, et istun kodus ja kirjutan üksinda teksti, aga elustavad seda hoopis teised inimesed, eemal ja sõltumatult. Ja nii ongi, et see, mis on ekraanil, pole alati see, mida tahaksid seal näha. Aga see ongi kollektiivne töö ja sellega tuleb leppida. Algul nutsin, hiljem läks asi lõdvemaks.
Et olla kursis, mida kujutavad välismaised igapäevaseebid, vaatan aeg-ajalt ka “Vapraid ja ilusaid”. Ladina-Ameerika seepe ma, vabandage väljenduse eest, vaadata ei suuda.
Mu enda kirjutatud “Kodu keset linna” lõppes nüüd kevadel ära, aga mul on telemaailmast paar uut pakkumist, millest on avalikkuse ees veel vara konkreetsemalt rääkida. Osa ajast läheb praegu telealaste proovitöödega tegelemisele.
Teine asi on see, et ma ei ole ju ühtki raamatut kirjutanud tegelikult neli aastat. Hea meelega kirjutaks ka midagi selles mõttes. Ma võin ju oma kolumne kirjutada, aga tunnen, et ilukirjanduslikus värgis saan öelda paljusid selliseid asju, mida mujal öelda ei saa. Kui sa midagi telekast näed, siis see on sulle nagu puust ja punaseks ette tehtud, aga kui sa loed, siis on sulle fantaasia jaoks ruumi. Kolumnis ja seebis ei saa panna mingisuguseid tüüpe eriti imelikku situatsiooni. Loogika peab seal olema.
Kui hommikust edasi rääkida, siis kindel pauk on vann. Ja vahepeal ma teen kohvi, aga suure tõenäosusega ma seda ei tee. Tavaliselt on päev täis kohtumisi – sõpradega ja niisama. Aga on ka inimesi, kes tahavad mingisugust asjalikku juttu rääkida. Siis pärast vanni lähengi linna ja esimese asjana võtan kuskil mingi latte. Siis hakkab maailm toimima. Kui ma linna peale ei lähe, siis jah ma teen kodus oma kohvi. Aga kohviga on ka sihuke jama, et kui ei joo pidevalt kodus kohvi, siis – ma võin kihla vedada, et tervet pakki kohvi piisavalt ruttu ära ei joo ja siis tuleb sinna juurde sihuke vana kohvi hais… Ja dai pohh siis ma seda üldse joon!
Tavaliselt on niiviisi, et ma ise väga ikka ei helista inimestele, et saame kokku. Õnneks või kahjuks olen ma piisavalt huvitav oma sõprade ja viimasel ajal just vanade sõprade jaoks. Õudselt palju on välja ilmunud vanu sõbrannasid Võru päevilt. Et päris põnev on. Ikka on vaja kokku saada ja paar tundi läheb küll selle peale ära. Ja siis ma tavaliselt sebin selle, et saaks lapsele mingi kõhutäie. See tuleb õhtul kuue-kaheksa paiku.
Kui ma ise viitsin midagi teha, siis
ma teen kodus. Kuna mu köök on ikka veel poolik, siis kogu aeg ma
kodus ei tee. Seal on õhugrill ja fritüür, mis keedab, praeb
ja küpsetab, aga rohkem seal praegu midagi pole. Talvel on se e
pärisahi, nii et siis saab teha malmpannis kartuleid ja kruubiputru.
Probleem on aga selles, et mu laps sööb liha ja mina ei
söö. Tuleb kombineerida. Teinekord teen mingit pläusti ja tema
saab siis kanakoiva sinna kõrvale. Nagu järeltuleva põlvega
on – kunagi ei tohi reeta, mida sa sinna toidu sisse paned. Kui ta teab,
et seal sees on soja, siis ta kindlasti ei maitse seda. Aga mõnikord
kutsun poja välja sööma või ostan
TV 3 kohvikust
midagi kaasa.
Tihtipeale ma ei võta näiteks telefoni vastu. Asi ei ole alati selles, et ma teen tööd. Mõnikord ma lihtsalt ei taha telefoni vastu võtta. Ei taha ühtki võõrast häält. Asi ei ole kelleski teises inimeses, asi on minus. Ma lihtsalt ei taha suhelda. Ja kindlasti ei võta ma telefoni, kui ma vaatan Poirot’d või komissar Rexi. Üksinda kodus olla on väga mõnus. Ma olen nii palju üksinda elanud, et ma täiesti kaifin seda. Seda on mulle vaja. Et ma olen näiteks ööpäeva üksinda. Ega ma ei teegi midagi hullu, kui ma üksinda olen. Mõnikord ma ei teegi siis midagi – lihtsalt vahin lakke. Aga olen üksinda ja naudin seda. Aitab nagu jupid kokku panna.
2004 jaanuarist ma enam kellast kellani reklaamibüroos tööl ei käi. Aga tean, et juba põhimõtteliselt peaks ennast ajama kodust välja. Vanasti mulle meeldis läpakaga kirjutada kohvik Moskvas. Mõnus muusika ja nii edasi. Aga keegi idioot tuli millalgi selle peale, et hävitas seinakontaktid, nii et kui aku tühjaks saab, siis sa ei saa seal enam olla. Mul on vana aku ka, ei pea rohkem vastu kui pool tundi. Aga võõrad inimesed mind kirjutamise juures absoluutselt ei sega. Veelgi parem on kirjutada kohvikus kusagil välismaal – siis ei sega keel ka. Väljas peab käima. Kas või paariks tunniks. Sa lihtsalt sunnid ennast minema. See õudselt distsiplineerib. Muidu avastad õhtul, et jooksed ikka T-särgis ja dressides mööda elamist ringi. Võib-olla on veel hambadki pesemata. Laiskleksin nii suure mõnuga, aga püüan seda vältida. Ma ei tohi lubada endale logelemist, sest pean ju ka kõhutäie eest hoolitsema.
Aga kui on just kiire kirjutamise töö aeg, tuleb sageli mingi muu mõte – et oleks vaja õmmelda uusi köögikardinaid või teha suurpuhastust. Kohutavalt on vaja midagi muud teha. Tean, et alateadlik soov põgeneda töö eest on paljudel.
Aga kui rääkida öödest. Siis öösel ma klubides eriti ei roki. Klubides ei jaksa ju üle muusika suhelda. Põhilised on ikka korteripeod. Kui on.”
