Keskerakonnast lahkunute valikud: lahustuda, loobuda või parteisse naasta
Ennustus pidas paika, ajalooline kogemus samuti — pärast paarikuist käärimist ja ühe siseopositsionääri, Kalle Laaneti erakonnast väljaarvamist pani grupp Keskerakonna teenelisi poliitikuid seljad kokku ja otsustas eile kollektiivselt parteist lahkuda. Riigikogu akna alla tekkis seega koos kolm nädalat varem välja visatud Kalle Laanetiga viieliikmeline saadikurühm ning Keskerakonna fraktsioon kahanes 21 liikmeni.
Asjaosaliste kommentaarid, selgitused, õigustused ja süüdistused olid ennustatavad ja tüüpilised. Miks pereheitmine aset leidis ning mida arvavad sellest erakonda jäänud, on nii parteis kui ka meedias viimaste nädalate jooksul põhjalikult läbi arutatud.
Oluliselt keerulisem küsimus tekib aga nüüd, kui lahkumisetendus on antud ja tuleb kuidagiviisi edasi tööd teha. See tähendab, et Kalle Laanetil, Siiri Oviiril, Vilja Savisaar-Toomastil, Ain Seppikul, Toomas Varekil, Inara Luigasel, Lembit Kaljuveel, Deniss Boroditšil ja Rainer Vakral on põhimõtteliselt ees kolm võimalust.
Lahustuda poliitmaastikule
Eilse lahkumisega said mitmed Keskerakonna poliitikud varasemast oluliselt kuulsamaks ning oluline mõttekoht on see, kuidas seda kuulsust poliitiliselt kõige efektiivsemalt ära kasutada — siin on tähtis vaadata seniseid häältesaake riigikogu, kohalike omavalitsuste, aga ka europarlamendi valimistel (viimastel polnud suletud nimekirjade tõttu seda võimalik küll individuaalselt esile tuua). Kõige lihtsam on lahkunutel astuda pärast teatud harjumisperioodi mõnda teise erakonda, kus nad saavad kõige paremini kaasa lüüa.
Head näited pole kaugel — Sven Mikser, 2004. aasta lahkumise üks staaridest, juhib praeguseks Eesti kõige populaarsemat, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Varalahkunud Peeter Kreitzberg oli samuti sotside ridades väga tugev tegija. Praegu on nüüdsetel lahkujatel kindlasti liiga vara hakata teiste erakondadega läbirääkimisi pidama, aga näiteks eelmisel korral läks mööda umbes aasta. Siis hakkasid end sotsiaalliberaalideks kutsunud nn aknaalused end poliitiliste erakondadega taas siduma.
Ka meediast on läbi käinud juba jutud sellest, kuidas nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid on mässajate jutul käinud ning tõenäosus on suur, et pikki aastaid opositsioonipinki nühkinud parlamendiliikmed tahaksid ka mõnel korral oma nimele saada sellist eelnõu, mis päriselt riigikogus läbi läheb.
Võimalus loobuda
See võimalus on mõeldud eelkõige neile, kel pole ehk isegi väga palju soovi enam sisepoliitikas kaasa lüüa. 64-aastane Toomas Varek on olnud näiteks juba tööl kõiksugustes ametites, linnapeast siseministri ja parlamendi esimeheni. Siiri Oviiril on samuti läbi käidud kõikvõimalikud täitevvõimu ja esindusorganite pingid ning ei pea nad ju muretsema oma sissetulekute või eneseteostuse võimaluste pärast.
Ka teistel, noorematel kolleegidel, on tegelikult võimalik end riikliku poliitika räpasusest puhtaks pesta ja teostada ennast edaspidi igasugustel muudel ametikohtadel, kartmata partei märgistust — nad on Keskerakonna poliitika pooldajad ja samal ajal Savisaare ning autoritaarse juhtimisstiili vastased. Võit-võit-situatsioon ükskõik millise omavalitsuse, riigifirma, sihtasutuse või ka telesaate juhtimiseks.
Naasmine Keskerakonda
Kolmas ja väga suure riskiga võimalus on oodata Edgar Savisaare lahkumist, seejärel aga astuda uuesti Keskerakonda. Sisuliselt on kõige jõulisema käigu Keskerakonna sisetüli juures teinud Jüri Ratas, kes otsustas jääda ning võidelda edasi oma põhimõtete eest. Kuigi paljud tema võitluskaaslased on nüüd läinud, hellitavad lahkujad siiski lootust, et ühel hetkel Savisaar loobub ja tema asemele tõuseb Ratas.
Kui see juhtub lähema aasta jooksul, ehk siis enne valmistumist kohalikeks valimisteks 2013. aasta sügisel, on tõenäosus suur, et siseopositsionäärid tulevad tagasi. Kui aga peaks minema kauem, leiavad mässajad endale kindlasti uued väljakutsed mõnes teises erakonnas või kusagil mujal. Keegi ju ei eelda, et kui Savisaar praegu lahkuks, otsustaks 2004. aastal juhtimist kritiseerinud Sven Mikser loobuda sotsiaaldemokraatide vedamisest ning minna tagasi „koduerakonda”.
RAHA
Vähemalt 30 000 eurot aastas on parteil vähem
Erakonnast lahkunute tõttu jääb partei ilma ka tuntavast rahasummast, olgugi et riigi eraldatav summa ei vähene.
Valitsus eraldab igal aastal erakondade tegevuse toetamiseks umbkaudu kuus miljonit eurot, mis jagatakse parlamendierakondadele proportsionaalselt — lisaks siis ka üle ühe protsendi saanud teistele erakondadele veidi. See aga määratakse valimistulemuste põhjal ega muutu, kui parteiliige erakonda vahetada otsustab.
Esinduskogusse valitud liikmed maksavad erakonna kassasse 7% oma kuupalgast liikmemaksuks. Viie riigikogu liikme (kuluhüvitisega) palka arvestades kaotab erakond nüüd 14 196 eurot aastas.
Seitse protsenti maksavad erakonnale ka europarlamendi saadikud Siiri Oviir ja Vilja Savisaar-Toomast. Hinnanguliselt kulub sellele 700 eurot kuus. Nii jääb aastaga kahe peale erakonna kassasse laekumata 16 800 eurot.
Kui palju Ain Seppiku ja Toomas Vareki panus parteikassasse on, pole teada. Kuid raha arvestamise juures tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et lahkunud tõid endaga kaasa ka hunniku annetusi, mis nimekate keskerakondlaste puudumisel jätavad partei eelarvesse veelgi suurema augu.
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees
Keskerakonna fraktsiooni juht Kadri Simson on juba teinud eurosaadikutele üleskutse lahkuda Euroopa Parlamendist. Mida peaksid nad teie arvates tegema?
Muidugi on Kadri Simsonil nende tagasiastumist nõudes täielik õigus, aga ma arvan, et nad siiski jäävad priskele Euroopa palgale. Tähelepanuväärne on ka see rahvasaadik, kes astub välja Keskerakonnast Savisaare isikuomadustele viidates ja samas ei loobu siiski Savisaarest oma perekonnanimes.
See on lausa kolmas kord, kui Keskerakonna fraktsioon on kaotanud oluliselt inimesi. Miks see just Keskerakonna puhul niivõrd märgatavalt toimub?
Lahkunuid on olnud igas riigikogu koosseisus ja mitte ainult Keskerakonna fraktsioonist. See on igal juhul olnud valuline, kuid see on demokraatia.
Olete öelnud, et opositsioon peaks koos tööd tegema selle nimel, et valitsust vahetada, mitte sisimas nääklema. Nüüd aga on lahkunud poliitikud teile ette heitnud soovi „jääda isolatsiooni”. Kas siin pole vastuolu?
Lahkusid need, kelle meelest peaks Keskerakond riigis võimule trügimise elik sisuliselt enese heaolu parandamise nimel loobuma erakonna põhimõtetest. Keskerakonna enamuse arvates on meile aga võimu vaja selleks, et meie põhimõtteid ellu viia. Tallinnas oleme seda suutnud ja küllap suudame ka Eestis.
INTERVJUU
Vilja Savisaar-Toomast
europarlamendi saadik
Ütlesite, et viimase kahe aasta juhtimisviisi tõttu pole te võimelised oma valijate huve kaitsma. Kuidas on see juhtimisviis praegu erinev 2004. aastast või 1996. aastast, kus heideti ette sarnaseid muresid?
Viimase kahe aasta all mõtlen ma seda, kui üks teatud seltskond (keda mullusel kongressil esindas juhikandidaadina Jüri Ratas) püüdis rääkida erakonna sees teemal, et äkki ei ole mõistlik süüdistada alati teisi selles, et meil kehvasti läheb. Äkki tuleks peeglisse vaadata. Erinevad inimesed püüdsid Edgar Savisaarega ka rääkida, kuid asjad läksid vastupidi — lõppes igasugune diskussioon.
2004. aastal oli natuke teine olukord. Paljudel inimestel oli ehk veidi harjumatu jääda äkitsi opositsiooni.
Erakonna esimees heitis teile ette, et rahvasaadik „astub välja Keskerakonnast Savisaare isikuomadustele viidates ja samas ei loobu siiski Savisaarest oma perekonnanimes”. Mida te selle peale kostate?
Ma olen väga suure osa oma elust ja karjäärist teinud selle nimega. Ma ei tegelenud selle mõttega, et too nimi võiks kunagi muutuda probleemiks. Ka kõik teised taolised süüdistused, et lahkujad on suutnud endale positsioonid hankida erakonna nimega, on ju tegelikult valed — meie töö on hoidnud erakonna ja Savisaare populaarsust samuti kõrgel.
