Kibe(stunud) ajalugu
Ei saa küsimata jätta, miks ilmus see raamat just nüüd.
Eestis toimuvad teatavasti kogu aeg valimised. Selles mõttes ma ootasin seda küsimust. Aga mul oli alles nüüd aega raamatuga tegelda. Sain asja ette võtta, oli materiaalseid vahendeid ja võtsin palgata puhkust. Materjali olen kogunud alates 96. aastast, kui Luubis töötasin.
Oled sa tõepoolest veendunud, et Lennart Meri töötas KGB heaks teadlikult ja sihikindlalt?
Ma olen veendunud, et ta on rikkunud süümevannet. Kui me räägime seda, kas ta on töötanud agendina, siis see on juriidiline paikapanemine…
Kas samamoodi on see sinu versioonis Lennart Meri isa Georg Meri puhul?
Võib väita, et Lennart Meri isa Georg oli väga teenekas Nõukogude julgeoleku agent. Julgen isegi väita, et mitte tavaagent, vaid et ta oli KGB üks teenekamaid agente kogu Nõukogude Liidu mastaabis sel ajal.
Siit uuesti esimese küsimuse juurde tagasi – presidendivalimisteni on jäänud aasta, veel pole keegi konkreetselt teatanud, ent on olnud juttu, et Lennart Meri võib uuesti kandideerida. Kas sul oli kukla taga teadmine, et see raamat hoiaks selle ära?
Ma pean tunnistama kui ajakirjanik ja riigi kodanik, et ma ei tahaks, et Lennart Meri kandideeriks. Ma arvan, et tal ei ole selleks moraalset õigust. Aga samas ei ole keegi mulle öelnud, et võta, kirjuta raamat, et siis ta ei saa presidendiks. Seda pole mulle keegi öelnud. Aga ma isiklikult küll ei tahaks, jah.
Kes selle raamatu väljaandmist toetas?
Olen võtnud ühelt ettevõtjalt, kes ei ole muide Endel Siff, laenu. Ja olen talle öelnud, et ma kavatsen kirjutada sel teemal raamatu.
Kavatsed tagasi maksta?
Tiraaž ei kuulu mulle. Tulu läheb kõik laenu katteks laenuandjale.
Kas sa ei tahaks meile selle inimese nime öelda?
Ma ei saa seda teha. Kahjuks.
On see mõni tuntud Eesti ärimees?
Ta on jah Eestis tuntud inimene, aga rohkem ma ei saa öelda.
Oled palju kirjutanud Meride perekondlikest asjadest. Ajakirjanikena on meil tavaliselt sellistes küsimustes tõrge. Kirjutad ka Lennart ja Regina Meri abielust. Kas sa oled rääkinud näiteks Regina Meriga?
Rääkisin, aga ta keeldus intervjuust raamatu jaoks. Mis puudutab peret, siis… inimest ei saa vaadelda ümbritsevast kontekstist eraldi. Üks minu väide on, et Lennart Meri sai presidendiks tänu oma isale. Ilma isata ei oleks ta mitte keegi. Keskmine Eesti intelligent võibolla. Samamoodi on perekondlike suhetega. Torkisin perekonda, sest tahtsin tundma õppida tema iseloomu.
Oled sa Lennart Meri endaga suhelnud?
Väga põgusalt.
Mis olukorras?
Ajakirjanikuna olen näinud teda mööda vilksatamas. Olen kohanud teda vastuvõttudel.
Sa ei taotlenud temaga kohtumist selle raamatu jaoks?
Ei, ma ei taotlenud kokkusaamist.
Miks? Võimalus oleks ju olnud, kui oleksid talle käsikirjast mingit osa näidanud?
Mind häiris tema suhtumine mõnesse mu varem avaldatud loosse. On fakt, et mu ülemused on käinud tema jutul, kuid ta ei ole kunagi vaevunud minu poole pöörduma küsimustega, et miks ma nii arvan või nii kirjutan. Kui ta ei pidanud vajalikuks minuga suhelda, siis miks minagi peaksin? Seda enam, et tema vaated on kirjas tema teoses “Eestile elatud elu”. Olge lahke, lugege kõik. Teen reklaami.
Ma väidan, et ma ei oleks sellest jutuajamisest midagi rohkem teada saanud kui sellest raamatust – oleksin praegu veel vähem teadnud.
Sa illustreerid palju tänast Lennart Merit 50., 60., 70. aastatest pärit näidetega. Seigad on pärit inimese noorusest. Usud sa, et inimesed üldse ei muutu?
Jah, usun seda tõepoolest. Arvan, et tal on iseloomuomadusi, isiksuseomadusi, mis ajaga väga oluliselt ei muutu. Aga miks ma neid raamatus pildile toon – ma tahan rõhutada, et tal oli mõningaid selliseid nõrku külgi, mida ilmselt püüti ära kasutada. Julgeoleku poolt.
Armastus ilusate asjade vastu?
Just nimelt. Armastus raha vastu. Ta oli geneetiliselt ilmselt loodud selliseks inimeseks, kes ei olnud mõeldud elama Nõukogude Liidu vaestes tingimustes. Olen lugenud üsnagi palju teoreetilisi teadmisi sisaldavaid teoseid värbamisest ja luurestruktuuridest. Niimoodi õpitaksegi inimesi tundma, nende nõrkusi kasutades.
Kui paljud sinu allikatest palusid oma nime varjata?
Ma ei ütleks, et paljud. Suhe on ehk 20–80, või 25–75, suurem see ei saa olla. 75 protsenti olid nõus oma nimega välja tulema. Olen küsitlenud mõningaid julgeolekuohvitsere, kelle nime ma ei saa avaldada…
Kas me saame õigesti aru, et su allikate hulgas on neid, kes kuuluvad Meride perekonnaringi. Arnold Meri kindlasti, aga näib, et ka Hindrek Meri?
Ma ei kommenteeriks.
Huvitav episood on see, kus Jüri Liim väidab, et 6000 USA dollari eest pakuti talle müüa Lennart Meri KGB-toimikut. Kas sa usud teda?
Oskan vastata niimoodi, et selle kümne aasta jooksul, mil ma teda tunnen, ei ole ma teda valelt tabanud.
Oluline episood raamatus on VEKSA asejuhi Ülo Koiduga seotud lugu. Sinu raamatus on sees väide, et suure tõenäosusega ta mürgitati enne uputamist Lielupe jõkke 1996. Vihjad, et tema tapja oli kaitseväe eriüksus SOG ja konkreetsemalt ohvitser, kelle nimi on Indrek Holm. Kas oleme õigel teel?
Samamoodi nagu ma ei nimetanud raamatus nimesid, ei saa ma neid ka praegu nimetada. Aga tee üldjoontes on õige, jah.
Ülo Koidu surma käsitlev ahel viib raamatus välja Johannes Kerdini? Oled sa temaga sellest kõnelnud?
Johannes Kerdist võiks rääkida pikalt. Põhimõtteliselt jah – kui ajakirjanik, ma olen temaga kõnelnud, konkreetselt selle raamatu tarvis mitte.
Sul on arvamus või mulje, et ta on Ülo Koidu surmaga seotud?
Jah. Minu andmete põhjal on ta sellega seotud.
Kuidas on võimalik, et meie uurimisstruktuurid näiteks sedasama Ülo Koidu surma tähelepanelikumalt ei uurinud?
Seda on raske öelda. Ametnikud on inimesed. Neil on lapsed, pangalaenud jne. Kõik tahavad elada. Kui millegi uurimiseks puudub ülemuste huvi, siis seda politseistruktuurides ka ei uurita. Ma ei saa öelda, et selle juhtumi uurimine ära keelati, aga kui formaaljuriidiliselt oli võimalik uurimine lõpetada, siis seda ka tehti. Ma ei pea siin silmas ainult seda juhtumit või üldse tapmisi. Tihti tekib küsimus, miks mingit asja uuritakse, teisi mitte. Miks ei uuritud varem Ain Hanschmidti? Ma olen tegelnud temaga, eks ole, pikalt-laialt. Kõik need asjad olid teada viis-kümme aastat tagasi. Kõik, millega ta tegeles. Kõik need kuradi riiulifirmad, kõik need skeemid. Keegi pole uurinud… Ilmselt polnud huvi.
Miks see mõrv üldse vajalik oli?
Viitan raamatus sellele, et tol ajal toimus palju sündmusi, mis oleksid võinud Ülo Koidust teha ohtliku tunnistaja Lennart Meri vastu. Tõenäoliselt. Tsiteerin raamatus ka üht kirja, mis ilmus Õhtulehes aastal 96 (Edgar Savisaare kiri Lennart Merile – toim.). Juttu oli ühest Eestis elavast inimesest, kes teab Lennart Meri sidemetest ja kes oli ise seotud KGBga. Tol ajal ei saanud see olla keegi peale Ülo Koidu.
Mis sa arvad, kui tõenäoline on, et pärast selle raamatu ilmumist … kui suur see tiraaž oligi...
Tuhat eksemplari. Neist 900 läks müüki, 100 kingituseks.
...niisiis, kui tõenäoliseks pead, et keegi asjasse puutuvatest annab su kohtusse?
Hindan seda tõenäosust väikeseks sel lihtsal põhjusel, et nende väidete kohta on ikkagi võimalik leida kas kirjalikud tõendid või suulised tunnistused. Tahaks leida ühe väite, mille kohta keegi ütleb, et see pole nii…
Üks neist inimestest võiks olla Mart Laar, kelle kohta väidad, et ta šantažeeris Lennart Merit nelja ministri ametisse nimetamiseks. Kas sa suudad seda tõendada?
Ma suudan tuua kohtusse tunnistajad, kes seda tõendada saavad. Neist üks on näiteks ajakirjanik. Tema nimi on Aivar Jarne.
Teine kohtusse pöörduja võiks olla Johannes Kert, keda sa kaudselt süüdistad Ülo Koidu mõrva organiseerimises. Oled sa valmis ka seda väidet kohtus kaitsma?
Ma pean olema kõigeks valmis. Ja püüan olla. Sellest võiks muidugi pikalt rääkida, kuidas Johannes Kert mõjus Eesti kaitseväele ametis oldud aastate jooksul. Kaitseväe lõhenemisest. On palju inimesi, kes Johannes Kerdi ajal on kaitseväes teeninud ja kes võiksid sellest ajast jutustada.
Diplomaat Mark Sinisood süüdistad sa selles, et ta jättis Lennart Meri käsul Eestisse radioaktiivsed jäätmed ja “selle käsu hoolika ja eduka täitmise eest edutas Lennart Meri Mark Sinisoo hiljem välissaadiku tööle”. Kas sa väidad, et välisministeerium võttis välisteenistusse inimese Lennart Meri käsu peale?
Küsimus ei ole niivõrd välisministeeriumis, vaid selles, miks Sinisoo üldse sekkus neisse läbirääkimistesse. Need jäätmed ei olnud välisministeeriumi rida. Ei olnud siis, ei ole ka nüüd. Tema määramine emissariks oli pretsedenditu ja loogikavastane. Teda peeti küll mingil ajal tuumaasjanduse asjatundjaks, aga miks ei peetud asjatundjaks Endel Lippmaad näiteks?
Oled temaga rääkinud?
Ma olen Mark Sinisooga vestelnud, aga mitte selle raamatu valmimise käigus.
Sellel teemal?
Ei, sellel mitte.
Võib jääda mulje, et see raamat on nüüd revanš inimestele, kes on olnud kuidagi ühiskonnast kõrvale tõrjutud, nagu Jüri Liim, Aleksander Einseln, Arnold Meri ja võib-olla veel mõned? Kuidas sa pareeriksid sellist muljet?
Nendega olen tõepoolest suhelnud. Minu jaoks on nad allikad. Kuidas ma seda kommenteerin? Loomulikult ma küsin Arnold Merilt tema perekonna kohta. Samamoodi Jüri Liimilt. Mind aeg-ajalt häirib selline suhtumine Eesti ajakirjanduses, et on head allikad ja halvad allikad. Soovitatavad ja mitte nii väga. Mulle käib natuke närvidele see suhtumine. Nad on allikad ja kogu lugu.
Kes on need inimesed, keda sa oma raamatus kolm korda mainid kui inimesi, kes on suutnud endale hankida “vaate merele”?
Ma tegin siin üldistuse. Need on inimesed, kes on Lennart Merit toetanud ja valinud, ja siin tuleks meenutada iseseisvumisaegu. Neil teatud inimestel on läinud korda siin ühiskonnas hankida vaade merele. Mul endal on hinge kogunenud teatud tüdimus nende hinnaliste väärtuste osas, mis on siin ühiskonnas väga hinnatud. “Hinnalised väärtused” on jutumärkides niisiis.
Kus sa ise elad?
Ma elan ise ka mere ääres, jah, aga see pole hangitud oma rahaga... Mul on elus vedanud, aga ma rohkem ei konkretiseeriks.
Väga paljude jaoks teeb teksti tõsiseltvõetavamaks raamatu toimetaja Jaan Isotamme nimi. Kui palju ta parandas ja märkusi tegi?
Väga palju. Ta tegi korralikku tööd ja parandas väga palju detaile. Me tunneme aastast 93 ja oleme isegi teatavas mõttes sõbrad. Tehnilisi vigu on, aga mitte sisulisi. Faktivigu ma ei tea.
Kummalisel kombel kadus Peeter Oleski perekonnanimi küljenduses ära. Ta on seal kui inimene, kes on Lennart Merit kuidagi toetanud, aga on temas hiljem pettunud ja resigneerunud. See Peeter ei olnud väljamõeldud tegelane.
Kuidas tunned end pärast raamatu väljatulekut?
Olen üllatunud tähelepanust, ütlen päris siiralt. Ma arvasin, et teen oma tuhat eksemplari ära ja elan edasi. Tuleb välja, et mitte. Ma räägin tegelikult asju, mis on teada juba ammu. Inimeste omavahelistes suhtlemistes on see ammu jutuks olnud. Ma ei avastanud mingit Ameerikat.
Mida sa teed, kui kitsas koridoris tuleb vastu Lennart Meri?
Ma arvan, et see sõltub sellest, kas ta teretab mind või mitte. Inimese teretuse võtan alati vastu. Ega ma esimesena teda teretama ei hakka.
Virkko Lepassalu (33)
* Toimetaja ja ajakirjanik venekeelses ajalehes Vesti Dnja, mis kuulub Endel Siffile.
* Töötanud ka ajalehes Äripäev (2001-2004), ajakirjas Luup (1995–2000), ja ajalehes Rahva Hääl / Päevaleht (1989–1990).
* Kirjutanud artikleid valdavalt äri ja poliitika seostest ning korruptsioonist.
