10.04.2009, 00:00
Kliimasoojenemise hüsteeria läheb kalliks maksma
Euroopa Liidu CO2-kaubanduse kokkulepe toob Eestis kaasa elektri hinna tõusu kaks-kolm korda.
Eesti kliima võiks olla sama soe kui Leedus või Rumeenias, sest
kaheksa kuud viletsat suusailma on väga ebameeldiv. Kuid
Lääne-Euroopas valitseb sügav usk, et tarbimine toob kaasa
erakordse kliimakatastroofi ning inimene suudab seda vältida siis, kui
sisuliselt hävitab tööstuse Euroopas ja USAs.
Kliima
muutub tõesti pidevalt. Aastatel 1000–1300 oli nii soe, et
Gröönimaal tegeldi põllumajandusega ja Islandil kasvasid
lehtpuumetsad. Seejärel läks külmaks. Perioodi 1550–1850
tuntakse väikse jääajana. Thamesi jõgi ja
Hollandi kanalid külmusid kinni ja üle Läänemere sai jalgsi
Rootsi minna. Ka aastatel 1950–1975 esines väike
külmenemistrend, mis põhjustas praeguse soojenemispaanika sarnast
maailma külmenemispaanikat. Samuti on elusloodus kõigi nende
muutustega kohanenud, isegi jääkarud 800 aastat tagasi.
Kliimas on palju muutujaid – võimsaimad on Milinkovitši
orbitaalsed tsüklid, mis põhjustavad iga 100 000 aasta,
41 000 aasta ja 23 000 aasta järel jääaegu, siis veel
11 aasta pikkused päikesetsüklid, siis Vaikse ja Atlandi ookeani
ostsillatsioonitsüklid (soojenemise piirkondade ja veekihtide vahetus)
ning mingi roll on ka kurikuulsatel kasvuhoonegaasidel. Olulisim
kasvuhooneefekti tekitav “gaas” on tegelikult veeaur, mille
mõju kasvuhooneefektis hinnatakse 40–70 protsendile ja mille kogus
ilmselgelt kasvab temperatuuri tõustes, kuna 75 protsenti planeedi
pinnast katab vesi.
Alles seejärel tuleb CO2, mille
mõju kasvuhooneefektis hinnatakse 10–25 protsendile. CO2 pole
mingi mürk. See on gaas, mida me välja hingame ja mida taimed
fotosünteesis kasutavad süsiniku saamiseks ja hapniku tootmiseks.
Enamiku CO2 tekitavad ookeanid ja taimede kõdunemine. Inimtekkeline on
vaid neli kuni kuus protsenti.
Andmed kinnitavad, et
aastatel 1970–1998 soojenes kliima teataval määral peamiselt
päikese aktiivsuse tõttu. Praegu paistab, et tsükkel
pöördub külmenemise suunas. Samuti võib täheldada,
et praegu kestev 12 000 aasta pikkune jääaja paus on pikem kui
varasemad ning pole võimatu tõsise jääaja algamine
lähematel sajanditel või aastatuhandel.
Ma ei tea, kui
paljud kliimaaktivistid ja Euroopa poliitikud on üldse lugenud ÜRO
Valitsustevahelise Kliimamuutuse paneeli (IPCC) viimast raportit (AR4). Sealt
võib leida huvitavaid väiteid. Näiteks leheküljel 135
seisab, et “CO2 emissioonide kasvud alates aastast 1750 on
inimtekkelised”.
See on võimas avaldus, sest mahukas
söe kasutamine algas pärast aurumasina ulatuslikku rakendamist 1790.
aastal. Alles aurumasinaga sai edukalt söekaevandustest vett välja
pumbata ning tekkis raudtee ja metallitööstuse suur nõudlus
kivisöe järele.
Samuti on IPCC hiljuti tunnistanud, et
üle poole temperatuuri mõõtmisjaamadest asuvad linnades, mis
kallutab tulemusi oluliselt soojenemise suunas. Samuti on teaduslikult
matemaatiliseks pettuseks tunnistatud M. Manni “hokikepp” ehk
graafik, mis näitas temperatuuri plahvatuslikku tõusu
lähikümnendeil. Niisiis IPCC pole kliimamuutuse teemal
lõpliku tõeni jõudnud.
Paraku usuvad
eurooplased CO2 põhjustatud kliimamuutusse ning poliitikud on oma rahva
teenrid. Ainsana maailmas kehtestas Euroopa CO2 piiramiseks
emissioonikaubanduse.
Euroopa emissioonid, kaks gigatonni
(Gt), moodustavad kogu maailma emissioonidest (870 Gt) 0,23 protsenti. Uuel
perioodil 2013–2018 peaks emissioonid vähenema veel 20 protsendi v&am
p;ot
ilde;rra.
Vaatame, mis see maksma läheb. Näiteks Saksamaa
maksab aastas kolm miljardit eurot toetusi tuule- ja päikeseelektrile.
Euroopas kokku ulatuvad need subsiidiumid 12 miljardi euroni.
Euroopas toodetakse ja tarbitakse aastas kolm miljonit tonni
biokütuseid, mis üldiselt on aktsiisist vabastatud. Lisandub iga
biokütuste tootmise hektari pealt makstav toetus 45 eurot.
Kokku olid biokütuste subsiidiumid Euroopa liidus umbes neli miljardit
eurot. Paraku on selgunud, et biokütused pole CO2-neutraalsed, samuti
tõstavad nad toidu hinda.
Peamine kulu on CO2 emissioonid.
Esialgu jagatakse emissiooniõigusi tööstustele tasuta ning
need, kes vajavad rohkem saasteõigusi, ostavad turuhinnaga neilt,
kes vajavad vähem.
Nädala kauplemismaht
on ligikaudu 15 miljonit tonni keskmiselt hinnaga 15 eurot tonn ehk
kogukulu 225 miljonit eurot nädalas ja 11,7 miljardit eurot aastas.
Uue kava kohaselt hakatakse 2013. aastast emissiooniõigusi
müüma turul. See kujutaks endast 30 miljardi euro suurust lisakulu
Euroopale. See ei arvesta täiendavaid kulusid emissioonide
kärpimiseks (nagu loobumine teatud tööstustest ja
elektritootmisvõimsustest).
Seega Euroopa arve olematu
probleemiga võitlemiseks on suurusjärgus 50 miljardit eurot aastas,
mille lõpuks maksavad kinni kõik elektri ja kaupade
tarbijad.
Praegune ELi emissioonikaubanduse kokkulepe
tähendab Eesti elektrihinna kahe-kolmekordistumist 2015. või 2020.
aastaks. 20 protsendi suurune emissioonikärbe ning CO2 kvoodi hinna
tõus üle 20 EUR/t tähendab rasket lööki Eesti ja
Euroopa majandusele.
See toob kaasa tuhandete
töökohtade liikumise Aasiasse, Venemaale ja mujale, kus pole
kliimahullust.
Läinud aasta detsembris fikseeriti Euroopa
nõukogus emissiooniskeem ajavahemikuks 2013–2018. Tänavu
detsembris koguneb Kopenhaagenis uus kliimakonverents, millele eelnevad
poliitilised läbirääkimised. On lootus, et majanduskriis jahutab
kliimahüsteeriat ning Kopenhaageni konverents ei anna tulemusi. Igal juhul
tuleb Euroopa Parlamendi saadikutel teha juba tänavu tõsist
tööd, et kliimateema endale ja teistele selgeks teha ning hea
õnne korral asi põhja lasta, et eurooplastel säiliksid
töökohad, elatustase ja tulevik.
Loo autor on
energeetikaspetsialist ja majandusmagister.