Kodu galaktilise kiirtee all

Kaitsesin hiljuti mõnede metsa vääriselupaikade õigust edasisele eksistentsile koosolekul, kus kaaluti uue Tallinna-Tartu maantee parimat võimalikku asukohta. Mulle kangastus üks mees – pöidlaküüdiga reisija, kelle koduplaneedist ehitati läbi kiirtee. Kõik oli JOKK, sest ta võinuks õigel ajal esitada protesti X planeedi vastavasse ametkonda. Teoreetiline õigus on enda kaitseks välja astuda ka sammaldel, samblikel, seentel ja putukatel, kelle maja lammutab harvester, kelle kodumetsast ehitatakse läbi maantee või kelle “kõdulao” kõrvale püstitatakse elamukvartal.

Põhimõtteliselt saavad kõik justkui aru, et metsi on vaja kaitsta.

Tänane looduskaitse ei kaitse metsa kahjurite eest ega pea ideaaliks “korras” metsa.

Vastupidi – me räägime, et mets on nähtus maastikul, loodusmetsal ei ole “noorust” ega “küpsust”, puude eluaeg kestab seemnest kuni uuesti mullaks saamiseni. Kui kõik puud maha raiutakse ja minema veetakse, kaob surev ja kõdunev puu, paljude liikide elukeskkond.

Näiteks on haruldasi seeneliike, kes asustavad alles tavalisemate puidumädanike poolt “läbi näritud” tüvesid. Metsa põhiline ökoloogiline väärtus on tema järjepidevus – ruumiline ja ajaline side metsapõlvkondade vahel.

Võib ju mõelda, et milleks neid haruldusi või järjepidevust. Puitu tuleb, mustikaväljad ei kao kuhugi ja kukeseeni ning riisikaid leiab ohtralt ka noorematest metsadest. Tegelikult me ei tea, kui kaua neid mustikaid ja kukeseeni ja puitugi on, kui ühtki metsapõlvkonda enam päris vanaks ei lasta saada ja metsa kui porgandipõldu järjest koristatakse. Ei maksa unustada, et intensiivselt kasutatakse Eesti metsi alles sadakond aastat. Kuigi 20. sajandi alguse andmetel oli metsa vähem kui praegu, oli suur osa metsamaast püsimets, puid võeti niipalju kui vaja ja ainult seda, mida vaja. Ulatuslikke lageraieid tehti vaid paiguti. Metsaga pärandkooslused (puiskarjamaad, puisniidud, karjatatavad metsad) ei olnud tolleaegse arvestuse järgi metsad.

Nende kooslustega on seotud paljud tänapäeval haruldaseks jäänud liigid. Isegi vanad pargid säilitavad paljusid vanade puudega seotud haruldasi metsaliike.

Mida on tänasel metsamaastikul ära viidud vanade puude asemele pakkuda? Põhiliselt hall-lepikuid ja kaasikuid kinni kasvanud niitudel, kuusekultuure hüljatud põldudel. See ei ole mets kui ökosüsteem, selleks saaksid need puistud 200–300 aasta pärast juhul, kui neid ja kõrvalasuvaid järjepidevaid metsi vahepeal maha ei raiuta.

Eesti metsade kiiret maharaiumist vaadates tekib tunne, et pole me mingi metsarahvas, vaid siia asunud nomaadide rühm, kes seniajani võitleb alistamatu ja ähvardava laanega.

Metsade arengu seaduspärasustel põhinev mudel näitab, et Eesti metsakeskkonna ökoloogilise väärtuse säilitamiseks peaks maastikul olema ligi viiendik vana, mittemajandatud metsa. Metsanduse arengukavas seatud eesmärk kaitsta puutumatuna kümnendikku metsa kogupindalast on näiliselt täidetud, kuid need metsad pole enamikus ei vanad ega puutumatud ega esinda kaugeltki proportsionaalselt Eesti metsade mitmekesisust. Ümberkorraldused riigimetsa majandamise süsteemis kahandavad veelgi kohapealset huvitatust, kontrolli ja vastutust metsade säästlikul kasutamisel. Pidev surve raievanuste alandamiseks ja metsade võimalikuks täielikuks ärakasutamiseks ähvardab jagada metsad kahte leeri: tänased kaitsealade metsad ja puupõllud. Samas on teada, et me vajame juurde loodusmetsi Natura 2000 võrgustikku, sest mitmeid metsaelupaiku on Eestis veel liiga vähe kaitstud. Põhjuseks seegi, et paljud juba aastaid tagasi kaitsevääriliseks tunnistatud metsad on õigusliku poole korraldamatuse tõttu maha raiutud. Kuidas õnnestub meil vältida “suhkrutrahvi” kordumist Natura 2000 kaitsenõuete täitmatajätmise pärast, kui sobivaid metsi polegi võimalik juurde leida?

Tegelikult huvitab mind küsimus, kuhu kaob nende inimeste töö, kes kaitsevad metsa põlisloodust. Vaadates põgusalt tagasi möödunud 15 aastale, on meil selle aja sees otsitud põlismetsi vanametsade nime all, pandud kokku metsakaitsealade võrgustik, inventeeritud vääriselupaigad, kaardistatud Natura metsaelupaiku. Miks mulle siiski tundub, et need head algatused lõpevad “nagu alati”? Eestimaa Looduse Fondi kevadist märksõna – “metsa vääriselupaiku” registreeriti 2002. aastaks 8600, neist eramaal asub 2111. Miks on tänaseks päevaks olemas vaid 185 kaitselepingut eraomanikega (

http://www.elfond.ee/teemad/mets/vep

)? Kuidas sai juhtuda, et 2002-2005 raiuti nii era- kui ka riigimetsades maha keskmiselt kümme protsenti vääriselupaikadest? Mille jaoks neid siis üldse kaardistati, kulutati riigi ehk meie kõigi raha?

Mina olen Eesti metsade pärast mures. Ja ma olen mures enda ja kolleegide pärast, kes me oleme aastaid tegutsenud metsade looduskaitse rindel. Vahel tundub, et oleme needsamad seened ja samblikud, kellest harvester üle sõidab, kes galaktilisele kiirteele ette jäävad.

Lihtsalt on kurb või halenaljakaski, et kunagi sõidab see kiirtee üle ka neist, kes teda nii hoolega ehitavad.