Kohtumispaik Rock Summer
Alles umbes aasta eest leidsin võrgust ühe naljaka pealkirjaga artikli – “Laululava Dreams”. Hoopis vähem naljakas oli see, et tolle loo oli 1990. aastal Ameerika juhtiva kultuuri-weekly “Village Voice” tarbeks kirjutanud Robert Christgau ise – ehk kuulsaim tänaseni elusolev sealtmaa rockikriitik. Ega see teab mis pikk lugu olnudki. Lihtsalt ülevaade pressikonverentsist, kus too 90. aasta (lõpuks ära jäänud) festival välja kuulutati. Christgau oli teada saanud, et Tallinn oli Nõukogude hipiliikumise keskus 60ndatel ja et Eesti ametlik kultuur on kaua olnud vennasvabariikidega võrreldes kõige rockisõbralikum. Ja siis Jüri Makarov – Christgau kirjelduses "kõige järgi otsustades karismaatiline dünamo", kes küll viisaprobleemide tõttu pidi tol pressikonverentsil piirduma telefoniühendusega, kuid kel hääle järgi otsustades ometi “tuli silmades põles”. Hea küll, kui tahate lähemalt teada, minge lugege http://robertchristgau.com/xg/music/rbestoni-90.php&nbs p;.
Igatahes põhilise ütleb Christgau oma kirjutise lõpupoole ja sellestsamast olin ma juba isegi esimeste Rock-Summerite aegu mõelnud ja kirjutanud. Milline oli selle festivali äri-idee? Millise argumendiga Makarov ja teised siis Läände kosja tulid? Olukorras, kus siin polnud raha, tuli muusikutele valuutaks pakkuda midagi hoopis muud. Nimelt publikut. Publikut, kes oli aastaid ihaldanud, kuid nälginud. Kes oma unistustes küpsenud, elatunud katkenditest ja kuulujuttudest. Nüüd lubati sellel seltskonnal koguneda, reageerida, karjuda, näha näost näkku neid, keda ta siiani oli pelgalt sümbolitena mõistnud. Kes tahab, võib siit leida tolle vana hea kultuuriimperialistliku skeemi. Ühel pool täissöönud ja enesega rahul popkultuur, keda enam ammu suurt miski ei suuda erutada ning teisal kaltsudes ja alatoidetud tarbijakild arengumaalt. Ja vahest paistab siit midagi meile vääritutki. Sest kuidas iganes me ka ei püüaks iseend ja oma Rock-Summerit subjektina esitada – me oleme ikka ainult objektid, ikka ainult mingi turistlik kurioosum.
