Igatahes põhilise ütleb Christgau oma kirjutise lõpupoole ja sellestsamast olin ma juba isegi esimeste Rock-Summerite aegu mõelnud ja kirjutanud. Milline oli selle festivali äri-idee? Millise argumendiga Makarov ja teised siis Läände kosja tulid? Olukorras, kus siin polnud raha, tuli muusikutele valuutaks pakkuda midagi hoopis muud. Nimelt publikut. Publikut, kes oli aastaid ihaldanud, kuid nälginud. Kes oma unistustes küpsenud, elatunud katkenditest ja kuulujuttudest. Nüüd lubati sellel seltskonnal koguneda, reageerida, karjuda, näha näost näkku neid, keda ta siiani oli pelgalt sümbolitena mõistnud. Kes tahab, võib siit leida tolle vana hea kultuuriimperialistliku skeemi. Ühel pool täissöönud ja enesega rahul popkultuur, keda enam ammu suurt miski ei suuda erutada ning teisal kaltsudes ja alatoidetud tarbijakild arengumaalt. Ja vahest paistab siit midagi meile vääritutki. Sest kuidas iganes me ka ei püüaks iseend ja oma Rock-Summerit subjektina esitada – me oleme ikka ainult objektid, ikka ainult mingi turistlik kurioosum.

Aga ma ei taha sugugi öelda, et Rock-Summer oleks midagi võltsilt ja küüniliselt teinud. See oli meie seisukohalt vägagi arukas diil. Rock-kultuur on ju oma mütoloogias väärtustanud seda “autentset”, tahumata, tsivilisatsioonist, olmest rikkumata reaktsiooni ja nüüd talle siis lihtsalt pakuti seda. Ja kui kokku võtta, siis kes sellest kultuuride kohtumisest võitis? Just, indiaanlased, kes peeglikillud ja klaashelmed koju viisid. Meie siin, ma arvan.