Kohus: “Teata lõhkeainest”–kampaania pole seaduslik
“Lõhkematerjalidest teatamise kampaania oli üliedukas,” kõlas reibas uudis märtsi lõpus. “Päästeameti, kapo ja prokuratuuri ühiskampaania eesmärgiks oli anda inimestele võimalus vabaneda nende valduses olevast lõhkematerjalist karistust kartmata. Üleskutse õnnestumist märgivad kogused, mis kampaania käigus koguti: ligi 60 kilogrammi lõhkeainet, 4845 padrunit, 472 signaalraketti, 1446 süütekapslit, 43 detonaatorit, 9 mürsku, 9 käsigranaati ning 1 jalaväemiin.”
Tänuväärne algatus sündis mõni aasta tagasi, vähendamaks tsiviilkäibes olevate lõhkeainete ja -seadeldistega seotud ohte. Paraku võib tänavune, ühtekokku kolmas kampaania jääda sel kujul viimaseks, sest 14. aprillil kuulutas Riigikohus, et Kapol, Päästeametil ega prokuratuuril pole õigust garanteerida lõhkeaine loovutajatele karistusest pääsemist! Niisugune lubadus ei tulene seadusest, vaid on riigiasutuste omavoli: kui palju head kampaaniast ka ei sünni, politsei ja prokuratuur ei tohi loobuda kuriteofakti menetlemisest ja süüdistamisest, leidis kohus.
Millest lumepall veerema hakkas? 2008. aasta veebruaris, kui esimene “Teata lõhkeainest”-kampaania oli just alanud, leiti Raplamaalt, kaitseliitlase Eduard Jakobsoni (58) majapidamisest paarkümmend kilo lõhkeaineid, üle saja detonaatori, mitukümmend miini ja granaati ja veel kõikvõimalikku keelatud träni.
Miks mees selle koju tassis, pole teada ja pole ka hetkel oluline. Kui kapo ametnik uksele koputas ja Jakobsonile läbiotsimismäärust tutvustas, nõustus mees pikemalt mõtlemata keelatud kraami välja andma. Kohtus väitis ta koguni, et ütles juba varem, talle helistanud ja läbiotsimisest teatanud ametnikule, et soovib põrgulikust kollektsioonist vabaneda. Viidates sellele telefonikõnele, mille toimumist küll keegi ei kinnitanud, nõudis Jakobson kõigilt kohtuastmetelt enda õigeksmõistmist, väites, et ka tema vastab teavitamiskampaania tingimustele. Prokuratuur ning kolm kohtuastet ei nõustunud: nad leidsid, et Jakobson jäi hiljaks – kui läbiotsijad juba ukse taga, ei saa vabatahtlikust teatamisest enam juttu olla.
Kaitsja: riik valetas?
Ent ühe mehe süü küsimusest kasvas välja palju suurem ja põhimõttelisem vaidlus – kas prokuratuur ja kaitsepolitsei ülepea tohivad kampaaniat reklaamides lubada karistusest pääsemist? Kust selline õigus võeti? Prokurör Indrek Kalda ütles ringkonnakohtu küsimusele vastates: kui Jakobson oleks keelatud esemetest tõepoolest vabatahtlikult teatanud, poleks kriminaalmenetlust alustatud! Kohus leidis, et see olnuks ebaseaduslik lahendus: “Sellist pädevust ei ole seadus prokuratuurile andnud.” Ringkonnakohus märkis ka, et “uurimisasutus ja prokuratuur saavad anda vaid lubadusi, mille täitmiseks on neil seaduslik alus ning volitus”; et “prokuratuurile antud süüdistusmonopol eeldab kriminaalmenetluse toimetamise ning süüdistuse esitamise kohustust” ning et uurimisasutused ei tohi unustada – õigust mõistab ainult kohus!
Jakobsoni kaitsja, advokaat Tõnu Meidra kirjutas Riigikohtule: “Kampaania korraldajad on andnud õiguslikult siduvaid lubadusi. Eesti elanikel, sh E. Jakobsonil ei olnud vähimatki põhjust lubadustes kahelda. Täitevvõim peab avalikult väljaöeldud lubadusi järgima isegi siis, kui nende õiguslik alus on kaheldav. Riik ei saa olla sõnamurdlik. Sellelaadsete kampaaniate käigus on jäetud paljude suhtes kriminaalasi alustamata. Kõik isikud on seaduse ees võrdsed.”
Ent Riigikohus koosseisus Hannes Kiris, Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe jättis varasemad otsused jõusse. Nad nõustusid ringkonnakohtu kriitikaga kapo ja prokuratuuri aadressil, kinnitasid, et “lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole kriminaalmenetlust välistav asjaolu, mis võimaldaks lõhkematerjali väljaandja suhtes jätta menetluse alustamata”, ning lisasid, et kuigi lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania suurendab ühiskondlikku julgeolekut ja on seetõttu eesmärgilt heakskiidetav, võib kriminaalmenetluse põhimõtetele erandeid teha üksnes seaduse alusel ehk Riigikogu koosseisu häälteenamuse najal: “Kuidas motiveerida isikuid nende valduses olevaid üldohtlikke esemeid riigile vabatahtlikult loovutama, on seadusandja otsustada.”
Prokuratuur: seadus lubab sellist kampaaniat
Riigi peaprokurör Norman Aas nõustub, et praegu puudub seadustes otsene viide selliste kampaaniate kohta. “Vaatamata sellele oleme seisukohal, et Eesti seadused võimaldavad selliseid kampaaniaid ellu viia. Seejuures tuleb vaadelda iga juhtumit eraldi: menetluse võib jätta alustamata, kui puudub tahtlus või kui kuritegu on aegunud. Eraldi tuleb hinnata, kuidas lõhkeaine soetati. Samuti võib uurimise lõpetada otstarbekuse kaalutlustel.”
Puändina viitas Aas “Karistusseadustiku” kommenteeritud väljaandele, kus leheküljel 1041 seisab: “Politsei vabatahtlik teavitamine lõhkeaine leidmisest on õigusvastasust välistav asjaolu.” Kommentaari autor on ei keegi muu kui Priit Pikamäe – sama mees, kes nüüd riigikohtunikuna risti vastupidisele seisukohale asus.
Kapo: Lõhkeainete kõrvaldamine jätkub
Vanemkomissar Andres Kahar: “Küsimusele, miks kaitsepolitseiamet korraldab kampaaniat “Teata lõhkematerjalist” ja selles osaleb, leiab vastuse E. Jakobsoni süüasja Riigikohtu lahendi punktist 10: “Kriminaalkolleegium leiab, et nii lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania kui ka mõni muu ettevõtmine üldist turvalisust ohustavate esemete (näiteks tulirelvade ja laskemoona) käibest kõrvaldamiseks vaid suurendavad ühiskondlikku julgeolekut [–].”
Kuna ebaseaduslikud lõhkematerjalid, tulirelvad ja laskemoon kujutavad endast ühiskonnale suurt ohtu, kavatseme me ka edaspidi jätkata jõupingutusi nende käibelt kõrvaldamiseks. Loodame seejuures meediaväljaannete jätkuvale abile.
Mis puutub kampaania õiguslikku alusesse, siis jagame Riigikohtu seisukohti. Käesoleva aasta kampaaniat korraldades olime loomulikult teadlikud ringkonnakohtu seisukohtadest ning faktist, et otsus oli edasi kaevatud ja veel mitte lõplik. Koos Riigiprokuratuuriga olukorda analüüsides jõudsime järeldusele, et iga teavitamisjuhtu eraldi käsitledes võimaldavad ka kehtivad seadused lõhkematerjalide loovutamise kampaaniat ellu viia.
Võimalikud ettepanekud seaduse muutmiseks sünnivad kõigi vastava valdkonnaga tegelevate asutuste omavahelises koostöös ja esitatakse Riigikogule mitte ajakirjanduse vahendusel, vaid vabariigi valitsuse poolt, seaduses ettenähtud korras.”
