05.07.2007, 00:00
Kõva nuhkimine Läänemere ääres
Juba aastapäevad enne Esimese maailmasõja puhkemist käis Venemaa ja Saksamaa vahel vilgas luuresõda. Sellesse oli;kaasatud ka Eesti.
Oli suvi 1913. Esimese maailmasõja puhkemiseni oli
jäänud aasta. Läänemeres asuvale Fehmarni saarele saabus
väikese reisiaurikuga võõras noormees. Tema napp
reisivarustus koosnes pisikesest kohvrist, kergest raamist ja mapist
joonistuspaberitega. Nii algas põnev luurelugu, mida kirjeldas 1930.
aastatel kirjamees Mihkel Aitsam.
Teel lähedalasuvasse Markelsdorfi külla tegi noormees tutvust kohaliku kaluriga. “Kurt Schmidt,” tutvustas ta ennast ning päris, kust võiks leida ulualust. Kurt jutustas kalurile, et ta on rikaste vanemate poeg, kes vastu nende tahtmist hakkas kunstnikuks. Rändas seejärel palju mööda ilma, kuni kopsud jäid haigeks. Ja nüüd saabuski ta siia saarele oma tervist parandama.
Lahke kalur juhatas Kurti külakõrtsi. End sisse seadnud, läks Kurt randa uitama ja maalimiseks sobivat kohta vaatama. Ühel päeval, kui noormees hoogsalt merd maalis, märkas ta kitsi karjatavat kena tütarlast. See oli Gret-he, tuletorni ülevaataja tütar. Noorte vahel tekkis kiiresti tutvus, õigemini Grethe armus Kurti kõrvuni. Muidugi kolis Kurt varsti tuletorni elama, kus oli palju rahulikum kui kõrtsis.
Ühel päeval sõitis Kurt ühes Gret-hega mandrile värve ostma. Tagasi tulles tantsis neiu nagu laps, sõit oli olnud imeline ja Kurt lausa külvas ta kingitustega üle. “Jää veel siia, kuniks suured mereväemanöövrid Kieli lahes on möödas,” palus Grethe. Ta jutustas Kurtile, et tema isa oli saanud salajasi korraldusi.
Oma loodetava väimehe ees ei teinud ülevaataja asjast mingit saladust. “Homme algavad suuremad sõjalaevastiku manöövrid Saksamaal,” rääkis ta Kurtile söögilauas. “Ma sõidan mootorpaadil neid vaatama, kas teie ei tuleks kaasa?” küsis ülevaataja.
“Ma kardan,” kohmas Kurt, “kui kuul tabab meid, mis siis saab?”
“Olge mureta, ma tean, kust saab manöövreid jälgida ilma hädaohuta.”
Järgmisel hommikul sõitiski väike mootorpaat saarelt merele, pardal ülevaataja, Grethe ja Kurt. Noormees aina värises kehast, jälgides samas tähelepanelikult Saksa merejõudude vägevust. Ta põlvedel oli joonistusmapp ning Kurt muudkui visandas ja visandas kavatsetava suurmaali “Merelahing Kieli kanali suus” tarvis. Hommikul pärast manöövreid ütles Kurt Grethele, et käib korraks külas ära. Kõrtsmikule on vaja mingi arve tasuda. Hommikust sai õhtu, kuid Kurt ei tulnud tagasi. Ta jäigi kadunuks.
Umbes nädal hiljem teeb Vene Baltimere laevastiku luureohvitser Ništšenko Tallinnas oma ülemustele salajase aruande, kuidas tal õnnestus jälgida Kieli lahes Saksa sõjalaevastiku manöövreid. Tallinna saabus ta Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu.
Kaubareisija Berliinis
Kevadel 1914 astus Ništšenko taas Saksamaa pinnale. Berliini saabus kaubareisija Venemaalt, kaasas hulk kaubaproove, millele otsis välisturgu. Mees oli ühtlasi huvitatud ka Saksa kaupadest, eriti metallitoodetest. Ta käis tehasest tehasesse, ent paraku keegi ei soovinud temaga lepinguid sõlmida – kõik metallitehased olid sõjavarustuse tellimustega üle koormatud.
Kaubareisija tegi kahetseva näo, ent sisimas oli ta rõõmus. Ülesanne oli edukalt täidetud.
Järgmisel päeval valmistus ärimees Berliinist lahkuma. Äkitselt ümbritses teda tänaval kolm erariides meest. “Tulge meiega kaasa! Aga tähelepanu äratamata.”
& ;ldq uo;Lubage, härrad, mul vabalt minna. Arvan, et siin pole sobiv koht naljategemiseks,” kostis kaubareisija vastu.
“Teie olete arreteeritud. Sammuge nii, et see skandaali ei tekita. Meie oleme sõjaväe luureosakonnast.”
Kaubareisija viidi kolme mehe vahel kaasa. Varsti istus ta Saksa armee vastuluureosakonnas.
“Teie dokumendid?”
Kaubareisija ulatas välispassi ja mitu Vene firmade volikirja.
“Kas see on tõesti teie välispass?” küsis ülekuulaja.
“Kelle oma see siis peab olema!?” sai ta vastuseks.
“Teie olete Vene salaluure ohvitser!!!”
Kaubareisija kehitas õlgu. Tema näos ei liikunud ükski lihas. “See amet on mulle hoopis tundmatu.”
Ülekuulaja noogutas ühele ametnikule. Too lahkus toast ning hetke pärast tagasi tulles pani lauale kaubareisija nina alla ühe foto. See kujutas Vene mereväeohvitseri mundris meest. Kui fotot näinuks Grethe, oleks ta kõhklematult ohvitseris ära tundnud oma läinudaastase suvitaja, maalikunstnik Kurt Schmidti.
“Teie olete Vene Baltimere laevastiku luureohvitser Ništšenko!” põrutas ülekuulaja. Vastupunnimisel polnud enam mõtet, kõik oli niigi selge. “Kaubareisija” kargas toolilt püsti, lõi kannad kokku ning teatas: “Seda olete hästi teinud!”
Ništšenkol oli õnne, erinevalt paljudest tabatud luurajatest teda ei hukatud. Mõned päevad varem oli Venemaal kinni võetud Saksa luuraja. Tema oligi see, tänu kellele Ništšenko sisse kukkus. Nimelt oli sakslane enne jõudnud omasid hoiatada, et Berliini saabub “kaubareisija”. Nüüd vahetati luurajad teineteise vastu välja. Sakslased said oma mehe tagasi ja venelased oma.
Spioonijaht Kõrveküla metsas
Peagi algaski sõda Venemaa ja Saksamaa vahel. Eestimaa kubermangu sandarmivalitsus sai ülesandeks hakata muuhulgas võitlema ka vaenlase spioonide vastu. 22. augustil 1914 saatis kubermangu sandarmivalitsuse ülema abi Viru- ja Järvamaal kõigile talle alluvatele luurepunktidele salajase hoiatuskirja:
“Sõjavägede staabi ja Petrogradi sõjaväeringkonna vastuluure büroo teatab, et saadud andmetel on Saksamaa saatnud Venemaale kuni 200 noort inimest, kes on riietatud õpilasteks ning kelle eriülesandeks on sildade ja tunnelite õhkulaskmine. Võtta tarvitusele abinõud mainitud kuritegelike isikute avastamiseks ja jälgimiseks nende saabumisel. Rittmeister Beloussov.” Eestis algas ajujaht spioonidele, mis vahel muutus lausa koomiliseks.
Nii teatati ühel päeval, et Aseri tsemendivabriku lähistel liiguvad ringi salapärased mehed. Kohalik elanik Jüri Koppelmann näinud neid oma silmaga. Ta läinud ühel varahommikul tööle. Korraga Märkas Jüri, et Kõrveküla juures metsaservas seisab kolme jala peal imelik masin ja selle ümber askeldab kaks tundmatut meest. Üks muudkui vahtis masina sisse. Kui Koppelmann lähemale läks, jooksid mehed metsa. Selge, Saksa spioonid!
Sandarmid korraldasid spioonide tabamiseks ulatusliku haarangu, aga ei midagi. Metsast ei saadud kedagi kätte. Rittmeister Beloussovi näole ilmus külm higi. “Kui need nüüd minema pääsevad...”
Salapärane lugu lahenes paari päeva pärast, kui Rakverre toodi vangidena kaks meest ja nende salapärane masin. Kõrvekülas tegutsenud Saksa spioonid olid kinni püütud! Juurdlusel aga selgus, et arvatavad salakuulajad olid hoopis ausad eestlased Oskar Kurvits ja Mihkel Eskel. Salap& amp; auml;rane masin osutus fotoaparaadiks, millega mehed olid teinud ülesvõtteid vaatepostkaartide valmistamiseks.
Telegraaf osutus koorelahutajaks
Kloostri mõisa Läänemaal paigutati sõja ajal rühm Vene sõdureid, kelle ülesandeks oli valvata, et kohalikud elanikud sakslaste heaks ei töötaks. Ühele sõdurile meeldis käia lähedal külas asuvas talus, kuna talle anti seal vahel koduõlut mekkida. Et aga soldati käigud muutusid üha sagedamaks, tüütas ta pererahva nii ära, et peremees viskas ta lõpuks majast välja.
Tulivihane venelane hakkas nüüd otsima võimalust, kuidas solvangu eest kätte maksta. Ühel õhtul talust mööda minnes kuulis soldat sealt kummalist undamist. Pikemalt mõtlemata jooksis ta tagasi mõisasse ja teatas ülemusele: “Külas asub telegraafi-masin, mille peal vaenlasele antakse salajasi teateid. Ise kuulsin, kuidas see töötab!”
Ohvitser alarmeeris kogu väeosa. Talu piirati ümber ning peremehelt nõuti masina väljaandmist. Peremees kehitas õlgu, et mis masin. Soldatid otsisid elamise põhajlikult läbi, aga ei leidnud midagi kahtlast. Nähes, et teda tahetakse sellele vaatamata kinni võtta, küsis peremees: “Aga millal see masin töötas!”
Soldat kutsuti ette. “Nu vot, kui perenaine lüpsis õhtul lehmi, siis see masin töötas. Tegi ikka uu-uu!” Peremees taipas kohe, millest juttu. Ta läks kambrisse ja hakkas koorelahutajat ringi ajama. Õue kostis undamist, mis muutus järjest kõvemaks. Soldati nägu kiskus naerule. “Nüüd tema, kurat, saadab jälle teateid!”
Ohvitser tormas kambrisse. Loodetud telegraafi asemel undas seal koorelahutaja. Ohvitser läks näost lillaks, ta kõndis vandudes tagasi õue ja virutas soldatile täie jõuga rusikahoobi näkku. Peremees vaatas toimuvat pealt ja hõõrus rõõmust käsi. Nüüd sai ta õllenorijast soldatist lõplikult lahti.
Et tõhustada luuret sakslaste vastu ja vältida taolisi rumalaid vahejuhtumeid, milles oma osa oli ka venelaste umbkeelsusel, hakati Vene salaluure agentideks värbama eestlasi. Tihti valdasid nood kolme keelt, lisaks emakeelele veel ka saksa ja vene keelt. Eestimaa sandarmivalitsuse salajases aktis nr 6 aastast 1914 on nimekiri peamiselt eestlastest agentidest, igaühe varjunimi ja tasu suurus.
Agentide seas oli erinevate elukutsete esindajaid – mööblikaupmees, äriteenija, postiametnik, kirjutaja, fotograaf, kellassepp jne. Ühtekokku on nimekirjas 20 nime, nende seas ka tuntud grafomaanist Viljandi luuletaja ja toimetaja Anton Suurkask. Ozerovi varjunime kandvat Suurkaske hindas Vene luure kõrgelt, temale maksti kõige heldemalt – 75 rubla kuus. Milliseid andmeid Suurkask ja teised agendid oma peremeestele hankisid, selle kohta kahjuks teated puuduvad.
Teel lähedalasuvasse Markelsdorfi külla tegi noormees tutvust kohaliku kaluriga. “Kurt Schmidt,” tutvustas ta ennast ning päris, kust võiks leida ulualust. Kurt jutustas kalurile, et ta on rikaste vanemate poeg, kes vastu nende tahtmist hakkas kunstnikuks. Rändas seejärel palju mööda ilma, kuni kopsud jäid haigeks. Ja nüüd saabuski ta siia saarele oma tervist parandama.
Lahke kalur juhatas Kurti külakõrtsi. End sisse seadnud, läks Kurt randa uitama ja maalimiseks sobivat kohta vaatama. Ühel päeval, kui noormees hoogsalt merd maalis, märkas ta kitsi karjatavat kena tütarlast. See oli Gret-he, tuletorni ülevaataja tütar. Noorte vahel tekkis kiiresti tutvus, õigemini Grethe armus Kurti kõrvuni. Muidugi kolis Kurt varsti tuletorni elama, kus oli palju rahulikum kui kõrtsis.
Ühel päeval sõitis Kurt ühes Gret-hega mandrile värve ostma. Tagasi tulles tantsis neiu nagu laps, sõit oli olnud imeline ja Kurt lausa külvas ta kingitustega üle. “Jää veel siia, kuniks suured mereväemanöövrid Kieli lahes on möödas,” palus Grethe. Ta jutustas Kurtile, et tema isa oli saanud salajasi korraldusi.
Oma loodetava väimehe ees ei teinud ülevaataja asjast mingit saladust. “Homme algavad suuremad sõjalaevastiku manöövrid Saksamaal,” rääkis ta Kurtile söögilauas. “Ma sõidan mootorpaadil neid vaatama, kas teie ei tuleks kaasa?” küsis ülevaataja.
“Ma kardan,” kohmas Kurt, “kui kuul tabab meid, mis siis saab?”
“Olge mureta, ma tean, kust saab manöövreid jälgida ilma hädaohuta.”
Järgmisel hommikul sõitiski väike mootorpaat saarelt merele, pardal ülevaataja, Grethe ja Kurt. Noormees aina värises kehast, jälgides samas tähelepanelikult Saksa merejõudude vägevust. Ta põlvedel oli joonistusmapp ning Kurt muudkui visandas ja visandas kavatsetava suurmaali “Merelahing Kieli kanali suus” tarvis. Hommikul pärast manöövreid ütles Kurt Grethele, et käib korraks külas ära. Kõrtsmikule on vaja mingi arve tasuda. Hommikust sai õhtu, kuid Kurt ei tulnud tagasi. Ta jäigi kadunuks.
Umbes nädal hiljem teeb Vene Baltimere laevastiku luureohvitser Ništšenko Tallinnas oma ülemustele salajase aruande, kuidas tal õnnestus jälgida Kieli lahes Saksa sõjalaevastiku manöövreid. Tallinna saabus ta Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu.
Kaubareisija Berliinis
Kevadel 1914 astus Ništšenko taas Saksamaa pinnale. Berliini saabus kaubareisija Venemaalt, kaasas hulk kaubaproove, millele otsis välisturgu. Mees oli ühtlasi huvitatud ka Saksa kaupadest, eriti metallitoodetest. Ta käis tehasest tehasesse, ent paraku keegi ei soovinud temaga lepinguid sõlmida – kõik metallitehased olid sõjavarustuse tellimustega üle koormatud.
Kaubareisija tegi kahetseva näo, ent sisimas oli ta rõõmus. Ülesanne oli edukalt täidetud.
Järgmisel päeval valmistus ärimees Berliinist lahkuma. Äkitselt ümbritses teda tänaval kolm erariides meest. “Tulge meiega kaasa! Aga tähelepanu äratamata.”
& ;ldq uo;Lubage, härrad, mul vabalt minna. Arvan, et siin pole sobiv koht naljategemiseks,” kostis kaubareisija vastu.
“Teie olete arreteeritud. Sammuge nii, et see skandaali ei tekita. Meie oleme sõjaväe luureosakonnast.”
Kaubareisija viidi kolme mehe vahel kaasa. Varsti istus ta Saksa armee vastuluureosakonnas.
“Teie dokumendid?”
Kaubareisija ulatas välispassi ja mitu Vene firmade volikirja.
“Kas see on tõesti teie välispass?” küsis ülekuulaja.
“Kelle oma see siis peab olema!?” sai ta vastuseks.
“Teie olete Vene salaluure ohvitser!!!”
Kaubareisija kehitas õlgu. Tema näos ei liikunud ükski lihas. “See amet on mulle hoopis tundmatu.”
Ülekuulaja noogutas ühele ametnikule. Too lahkus toast ning hetke pärast tagasi tulles pani lauale kaubareisija nina alla ühe foto. See kujutas Vene mereväeohvitseri mundris meest. Kui fotot näinuks Grethe, oleks ta kõhklematult ohvitseris ära tundnud oma läinudaastase suvitaja, maalikunstnik Kurt Schmidti.
“Teie olete Vene Baltimere laevastiku luureohvitser Ništšenko!” põrutas ülekuulaja. Vastupunnimisel polnud enam mõtet, kõik oli niigi selge. “Kaubareisija” kargas toolilt püsti, lõi kannad kokku ning teatas: “Seda olete hästi teinud!”
Ništšenkol oli õnne, erinevalt paljudest tabatud luurajatest teda ei hukatud. Mõned päevad varem oli Venemaal kinni võetud Saksa luuraja. Tema oligi see, tänu kellele Ništšenko sisse kukkus. Nimelt oli sakslane enne jõudnud omasid hoiatada, et Berliini saabub “kaubareisija”. Nüüd vahetati luurajad teineteise vastu välja. Sakslased said oma mehe tagasi ja venelased oma.
Spioonijaht Kõrveküla metsas
Peagi algaski sõda Venemaa ja Saksamaa vahel. Eestimaa kubermangu sandarmivalitsus sai ülesandeks hakata muuhulgas võitlema ka vaenlase spioonide vastu. 22. augustil 1914 saatis kubermangu sandarmivalitsuse ülema abi Viru- ja Järvamaal kõigile talle alluvatele luurepunktidele salajase hoiatuskirja:
“Sõjavägede staabi ja Petrogradi sõjaväeringkonna vastuluure büroo teatab, et saadud andmetel on Saksamaa saatnud Venemaale kuni 200 noort inimest, kes on riietatud õpilasteks ning kelle eriülesandeks on sildade ja tunnelite õhkulaskmine. Võtta tarvitusele abinõud mainitud kuritegelike isikute avastamiseks ja jälgimiseks nende saabumisel. Rittmeister Beloussov.” Eestis algas ajujaht spioonidele, mis vahel muutus lausa koomiliseks.
Nii teatati ühel päeval, et Aseri tsemendivabriku lähistel liiguvad ringi salapärased mehed. Kohalik elanik Jüri Koppelmann näinud neid oma silmaga. Ta läinud ühel varahommikul tööle. Korraga Märkas Jüri, et Kõrveküla juures metsaservas seisab kolme jala peal imelik masin ja selle ümber askeldab kaks tundmatut meest. Üks muudkui vahtis masina sisse. Kui Koppelmann lähemale läks, jooksid mehed metsa. Selge, Saksa spioonid!
Sandarmid korraldasid spioonide tabamiseks ulatusliku haarangu, aga ei midagi. Metsast ei saadud kedagi kätte. Rittmeister Beloussovi näole ilmus külm higi. “Kui need nüüd minema pääsevad...”
Salapärane lugu lahenes paari päeva pärast, kui Rakverre toodi vangidena kaks meest ja nende salapärane masin. Kõrvekülas tegutsenud Saksa spioonid olid kinni püütud! Juurdlusel aga selgus, et arvatavad salakuulajad olid hoopis ausad eestlased Oskar Kurvits ja Mihkel Eskel. Salap& amp; auml;rane masin osutus fotoaparaadiks, millega mehed olid teinud ülesvõtteid vaatepostkaartide valmistamiseks.
Telegraaf osutus koorelahutajaks
Kloostri mõisa Läänemaal paigutati sõja ajal rühm Vene sõdureid, kelle ülesandeks oli valvata, et kohalikud elanikud sakslaste heaks ei töötaks. Ühele sõdurile meeldis käia lähedal külas asuvas talus, kuna talle anti seal vahel koduõlut mekkida. Et aga soldati käigud muutusid üha sagedamaks, tüütas ta pererahva nii ära, et peremees viskas ta lõpuks majast välja.
Tulivihane venelane hakkas nüüd otsima võimalust, kuidas solvangu eest kätte maksta. Ühel õhtul talust mööda minnes kuulis soldat sealt kummalist undamist. Pikemalt mõtlemata jooksis ta tagasi mõisasse ja teatas ülemusele: “Külas asub telegraafi-masin, mille peal vaenlasele antakse salajasi teateid. Ise kuulsin, kuidas see töötab!”
Ohvitser alarmeeris kogu väeosa. Talu piirati ümber ning peremehelt nõuti masina väljaandmist. Peremees kehitas õlgu, et mis masin. Soldatid otsisid elamise põhajlikult läbi, aga ei leidnud midagi kahtlast. Nähes, et teda tahetakse sellele vaatamata kinni võtta, küsis peremees: “Aga millal see masin töötas!”
Soldat kutsuti ette. “Nu vot, kui perenaine lüpsis õhtul lehmi, siis see masin töötas. Tegi ikka uu-uu!” Peremees taipas kohe, millest juttu. Ta läks kambrisse ja hakkas koorelahutajat ringi ajama. Õue kostis undamist, mis muutus järjest kõvemaks. Soldati nägu kiskus naerule. “Nüüd tema, kurat, saadab jälle teateid!”
Ohvitser tormas kambrisse. Loodetud telegraafi asemel undas seal koorelahutaja. Ohvitser läks näost lillaks, ta kõndis vandudes tagasi õue ja virutas soldatile täie jõuga rusikahoobi näkku. Peremees vaatas toimuvat pealt ja hõõrus rõõmust käsi. Nüüd sai ta õllenorijast soldatist lõplikult lahti.
Et tõhustada luuret sakslaste vastu ja vältida taolisi rumalaid vahejuhtumeid, milles oma osa oli ka venelaste umbkeelsusel, hakati Vene salaluure agentideks värbama eestlasi. Tihti valdasid nood kolme keelt, lisaks emakeelele veel ka saksa ja vene keelt. Eestimaa sandarmivalitsuse salajases aktis nr 6 aastast 1914 on nimekiri peamiselt eestlastest agentidest, igaühe varjunimi ja tasu suurus.
Agentide seas oli erinevate elukutsete esindajaid – mööblikaupmees, äriteenija, postiametnik, kirjutaja, fotograaf, kellassepp jne. Ühtekokku on nimekirjas 20 nime, nende seas ka tuntud grafomaanist Viljandi luuletaja ja toimetaja Anton Suurkask. Ozerovi varjunime kandvat Suurkaske hindas Vene luure kõrgelt, temale maksti kõige heldemalt – 75 rubla kuus. Milliseid andmeid Suurkask ja teised agendid oma peremeestele hankisid, selle kohta kahjuks teated puuduvad.