Kreeka – Euroopa vana ja haige mees
Kreeka kriis on avalikkuse luubi all kaks aastat, ehkki finatsanalüütikud on Kreekasse äärmiselt skeptiliselt suhtunud kogu 21. sajandi jooksul. Kriisi põhjusist arusaamiseks tuleb ette kujutada kreeklase mõttemaailma ja natuuri. Nimetagem lühidalt kollapsi peapõhjused.
1. Aastakümnetega juurdunud korruptsioon ning selle ajal kujunenud elektoraat.
2. Riigi võimetus tagada normaalne maksude laekumine.
3. Euro tõttu paisunud palgad – kümmekonna aastaga said töötavad kreeklased endale selliseid hüvesid, millest mujal võib enamasti vaid unistada.
4. Kreeklase mentaliteet. (Kui saksa ja prantsuse raha tõstab kreeklase vee peale, siis miks nad ei peaks seda uuesti tegema? Kreeklane ei pea kodanikuühiskonda miskiks ja aus asjaajamine riigiga on üldiselt halb toon.)
Legendid 13. ja 14. palgast vastavad tõele. Kõik töötavad kreeklased, nii riigi- kui ka erasektoris, saavad aastas 14 palka. Lisaks makstakse palgalisa õigel ajal töölejõudmise ja arvutikasutamise kohustuse eest. Kreeka riigiametnikud võivad peredega lennata tasuta ükskõik millisesse maailma sihtpunkti Olympic Airwaysi pardal. Suur osa riigiametnikke võib pensionile jääda juba neljakümneselt. Miks muidu näeme suhteliselt naksis 50aastasi mehi päise päeva ajal kohvikutes kaarte tagumas ja juttu puhumas.
Riik peaks müüma oma “afäärid”
Valitsuse omanduses on viimastel andmetel 74 ettevõtet, mille otstarve on suur küsimärk. Paljuski on tegu fassaadiga, mille varjus saavad tööd valitsejate soosikud, sugulased jne. Ettevõtted on eelarvelised ja toodavad suurt kahjumit.
Samuti kuulub vähemal või suuremal määral valitsusele kasiinosid, kihlveokontoreid, hotelle, paadisadamaid, suusakeskusi, puhke- ja messikeskusi jne. Privatiseerimata on ka post, sadamad, lennujaamad, vee-, gaasi- ja elektriettevõtted. Riigil on osalus transpordis, panganduses ja kindlustuses. Hinnanguliselt on riigi osalus Ateena börsil olevates ettevõtetes umbes üheksa miljardit eurot.
Eelnev kõlas peaaegu et lahendusena. Kuid see pole nii lihtne. Riiklik telekommunikatsiooniettevõte OTE müüs küll 10% aktsiatest Deutsche Telekomile (umbes 400 miljoni euro eest), samas võib seda tõlgendada näidisesinemisena. On selge, et valitsus peaks oma “afäärid” maha müüma. Samas on ilmne, et võlgade süstematiseerimise, kontrolli ja saneerimise vastu on Euroopa Keskpank, privatiseerimise vastu aga ametiühingud ja bürokraatia.
Pensionide ja palkade kärpimine avalikus sektoris algas juba enam kui aasta tagasi. Alguses tekitas see palju paksu verd, tänaseks on kodanikkond paratamatusega pigem leppinud – parem kärped kui töö kaotus. 13. ja 14. palk on riigiteenistujatel senimaani alles, aga küllap teeb aeg ka siin korrektiivi. Kreekas on ligi miljon töötut ehk 16% elanikest, koguni 42,4% neist on alla 25aastased.
2004–2011: hinnatõus kuni 100%
Kreekast on saanud kallis riik. Seda nii euroga kaasnenud hinnatõusu kui ka viimasel kahel aastal tõstetud maksude tõttu. Turism on märgatavalt vähenenud, odavam on osta puhkusereis Kanaaridele või Aafrikasse. Näiteks, miks peaks sakslane või hollandlane ostma Kreeka tavernis pudeli õlut 3 euroga või lambakoodi 12–15 euroga? Toidukorv väikses poes mõnel saarel maksab kindlasti 30% rohkem, kui Wolfgang maksab oma kärutäie eest Dresdenis. Kreeka on kahtlemata väga ilus, aga kui kärped on jõudnud turismiärisse, pole enam ressurssi, et koristada randu ja tagada puhkajaile mugavusi. Hoolimatus aga torkab kohe silma ja peletab turisti eemale.
Väike hinnavõrdlus. Olin 2004. aastal Ikaria saarel, Ateenas olid hinnad samad või pisut madalamadki. Öömaja eest lihtsas toas maksime 15 eurot (tänavu 25), rentisime nädalaks auto 130 euroga (praegu alates 160), laevapilet Ateenasse maksis 21 eurot (49). Sai maksis pagaris 50 senti (90), kilo juustu poes 4.50 (5–6), pool liitrit kohalikku veini 75 senti (1.40), pudel õlut 55 senti (1.00–1.20), liiter piima 1 euro (1.40–2.20), bensiiniliiter 1.30 (1.70), loomaliha poes 5–6 eurot (8-10), elekter oli samas hinnas meiega (nüüd 2,5 korda kallim).
Õnneks, kreeklase õnneks – sakslane armastab Kreekat liiga palju!
Valida pole kedagi
Tavaline, mitte eriti haritud kreeklane arvab Euroopa Liidust ja eurost väga halvasti. Kõik poliitilised jõud on oma margi täielikult täis teinud. Sotsialistid on võimul olnud aastakümneid ja keegi ei usu, et selle ajaga loodud korruptiivsest vähkkasvajast oleks võimalik muudmoodi lahti saada kui platsi puhtaks lükates. Aga kes lükkab? Valijal puudub mõjus alternatiiv.
Papandreou valitsust tabanud kriitika võtab üha tõsisemaid mõõtmeid. Kogu valitsuse energia kulub enda positsiooni hoidmisele ning Euroopale esinemisele ja tõestamisele. Valimislubadusi tuleb ju pidada – see loosung kõlab Kreeka kontekstis praegu eriti küüniliselt.
Ent kas tavaline kreeklane on süüdi selles majanduskaoses? Jällegi tuleb arvesse võtta kreeklase natuuri. Kala hakkab siiski mädanema peast. Valitseva kliki privileegidega kaasnes ka mammona jagamine rahvale, kui olid head ajad. Nüüd on peenike pihus ja loomulikult kannatab töölisklass kärbete tõttu kõige enam. Rikas on ammu oma varad vasakule kantinud. Üks leht kirjutas, et isegi õigeusu nunnad hoiavad oma raha välismaa pankades...
