Taaskasutusega tegelev Kuusakoski Recycling kutsub enne Tartusse sissesõitu arutlema selle üle, mis saab siis, kui vanametall ette jääb. Ühtlasi mõtisklema vanametalli uue elu üle.
Enamasti jääb vanametall ette küll neile, kes seda spetsiaalselt otsivad.
Nii on parkidest kadunud skulptuure, majaseintelt mälestustahvleid, rongide tagant raudteerööpaid, postide otsast elektriliine. Oleneb, mida keegi vanametalliks suvatseb pidada – tänapäeva postmodernistlikus maailmas on väärtushinnangud teadagi suhtelised.    
Pildil üritust reklaamivale keskealisele daamile on ette jäänud kummaline asjandus, mis ühest küljest meenutab tuuleveskitega võidelnud romantilise rüütli don Quijote kübarat, teisalt aga tundmatut lendavat objekti ehk ufot. Tundub, et mõlemal juhul on tegu vääris­esemega, mis põimib omal kombel kokku nii nostalgiahõnguliselt kultuuriajaloolise kui futuristliku kõrgtehnoloogilise aspekti. Nii teadaoleva olnu kui ka tundmatu oodatu. (Kuigi ufod on tõenäoliselt vanemad kui kirjanik Cervantese poolt põhjalikult kirjeldatud don ­Quijote, tahaks neist tulevikus täpsemalt teada – senine informatsioon on ju suuresti oletuslik.) 
Keskealine daam paistab oma leiu üle olevat uhke ja õnnelik. Meie ei või teada, kas daam kavatseb oma leidu kasutada peakattena või sellega ette võtta kosmosereisi, kuid tema enese valgustunud pilgust kiirgab teadlikkust. Loodamegi, et daam kasutab ettejäänut nutikalt ja loominguliselt ega tõtta seda esimesel võimalusel ümbersulatamiseks kokkuostupunkti viima. Vanametalli uus elu on meie kõikide kätes!
Marko Mägi