Kui salapiirituseäri suunati siseministeeriumist
Vaatamata üha süvenevale majanduskriisile Eestis 1930. aastate algul läks ühel äril siin väga hästi. See oli salapiiritus. Sealt tulev suur raha meelitas nagu kärbseid meepoti ligi ka erakondi ja poliitikuid. Peagi tuligi ilmsiks, et niidid tolle musta äri juurest viisid koguni siseministri juurde välja.
Piiritusekuningas suruti nurka
1930. aastal oli piiritusekuningas Eduard Krönström ehk Kolga krahv endale allutanud salapiirituseäri tervel Soome lahel. Konkurendid ei saanud talle vastu ei üksi ega hulgakesi. Siis astus Kolga krahvi vastu välja munade ekspordiga tegelev põllumajanduslik osaühisus Ovo, mille jõud oli nii suur, et ta suutis Krönströmi seljatada. Aga siin polnud küsimus ei suuremas rahas ega ka paremates laevades. Ovo jõud oli hoopis võimsas seljataguses.
1930. aasta novembris saatis siseminister Ado Anderkopp Krönströmi ja kümmekond tema meest kaitseseisukorra piirkonnast ehk Tallinnast ja rannaaladelt välja. Kusjuures teisi salapiiritusevedajaid ei puudutatud. Krönström kaebas otsuse edasi riigikohtusse, kuid märtsis 1931 jäeti see rahuldamata.
Selge see, et väljasaatmine pani Krönströmi äridele põntsu. Siis aga toimus hämmastav pööre. Krönströmi konkurendid ehk trust Arnold Erikuga eesotsas tegi Kolga krahvile ettepaneku: "Kui sa lepid, siis saad sisse, kui ei, siis mitte." Ehk kui ta annab konkurentidele osa oma ärist, saab loa kaitseseisukorra piirkonda tagasi asuda.
Krönström andiski järele. 24. aprillil 1931 sõlmiti Tapal Ovo ja Krönströmi vahel leping, millega salapiirituseturg ära jagati. "Giesleri (ehk Krönströmi) käsutuses on järgmised laevad, missugustega kohustub tema välispiiritusega mitte kaubitseda Soome lahes ja Balti merel mitte ida pool 21. meridiaani Greenwichi järele: "Hullam", "Tabor", "Angela" ja "Elba"," ütles lepingu üheksas paragrahv.
Niisamuti kohustus Krönström Ovolt ostma 250 000 liitrit piiritust hinnaga 3,5 Soome marka liitri eest. See näitab, kui suure rahaga selles äris arveldati. Tapa lepingu valgustkartvaim punkt oli aga paragrahv 14, mis näitas, kes Ovo taga tegelikult seisid. "Ovo astub samme valitsusvõimude ees, et Eduard Krönströmile ajutine luba antakse kaitse piirkonda tulemiseks. Kui Ovo ei peaks viie päeva jooksul seda luba mitte saama muretseda, tühistatakse käesolev leping, kusjuures Ovo Gieslerile saadud panga tõenduse tagasi annab."
Krönström maksis Ovole käsirahana 10 000 Eesti krooni, mis praeguses vääringus võiks olla miljon, ja asjad hakkasid liikuma. Küll mitte viie päeva pärast, ent juba 13. mail tühistas kohtu- ja siseminister Jaan Hünerson Krönströmi väljasaatmise. Piiritusekuningal olid taas vabad käed tegutsemiseks.
Siiski ei olnud ta täiesti vaba oma äris - 15. augustil sõlmisid Ovo ja Krönström uue lepingu, mille järgi võis viimane müüa 30,7 protsenti Soome veetavast piiritusest.
Konkurendist vabaneti ministri abil
Krönströmil kulus vaid paar nädalat ja piiritus oli müüdud. Septembri algul jäid tema laevad tegevusetult Soome lahe lainetel loksuma, kuna trust ei suutnud oma rohkem kui kaks korda suuremat osa kaugeltki nii kiiresti realiseerida.
Kolga krahv saatis siis Hullami Danzigisse piirituse järele - Eestist ta Ovo kontrolli tõttu uut piiritust osta ei saanud. Sellega oli ta lepingut rikkunud ja see tähendas ühtlasi tagatise - 100 000-le Soome margale antud blankoveksli kaotamist. Mängus oli aga hoopis suurem raha ning Krönström ohverdas kõhklematult.
Ovo ei jäänud toimuvat niisama lihtsalt pealt vaatama. Ja ennäe imet. 10. septembril tühistas siseminister Hünerson oma varasema otsuse ja Krönströmil keelati taas kaitseseisukorra piirkonnas viibimine ära. Enamgi veel, ta võeti nüüd vahi alla ja Danzigist saabunud Hullam arestiti ühes piirituselastiga ning toimetati Tallinna piirivalve ja tolli käsutusse.
Pärast neid sündmusi hakati rääkima huvitavast ahelast. Nimelt olevat Ovo vahendaja merel tegutseva trusti ja poliitiliste ringkondade vahel. Oktoobris 1931 küsis Päevaleht, kes seisab Ovo taga, ning andis ka vastuse. "Kellega on Ovo kõrgemal pool ühenduses? Väidetakse, et Ovo piiritusetulud lähevad mitte nii palju üksikutele isikutele ja tegelastele, vaid palju suuremal määral ühele suurele parempoolsele poliitilisele parteile, kes piirituse alal saadud summad tarvitavat kihutustööks eelolevatel riigikogu valimistel." Mõeldud oli Põllumeeste Kogusid, Konstantin Pätsi erakonda.
Siseminister Hünersoni põhjendused oma vastukäivate otsuste kohta olid pehmelt öeldes lapsikud. "Kui hiljem Krönström arusaamisele tuli, et välismaa piiritusega kauplemine kodumaa riigimajanduse huvidele vastu käib ning majanduslikku depressiooni süvendab ja lubas, et tema ei kauple ei isiklikult ega ka oma esindajate, usaldusmeeste või teenijate kaudu või muul kaudsel teel välispiiritusega ja lubas toetada kõigi oma käes olevate abinõudega võitlust salapiirituse ja alkoholiliste jookide sissetungimise vastu Eestisse, siis k.a. 13. mail lubasin Krönströmil oma asjade korraldamiseks ajutiselt Tallinnas viibida," selgitas minister.
Aga oh häda, inimene ei tahtnud ennast kuidagi parandada ega riigi majandust õõnestava pahega võidelda. "Tema tegevuse jälgimisel leidis piirivalve, et Krönström endiselt hakkab tegutsema salapiirituse sisseveoga Eestisse. Ja minule esitatud andmete põhjal tühistasin 10. septembril s.a. oma otsuse, millega Krönströmil ajutiselt kaitseseisukorra piirkonnas lubasin olla."
Polpol ajakirjanduse kallal
Pärast seda, kui Päevaleht oli oktoobri algul 1931 skandaalse loo avalikkuse ette toonud, vahistas poliitiline politsei piirituselaeva Hullam 18aastase madruse Arnold Keskküla. Teda kuulati korduvalt üle kuni järgmise päevani. "Ülekuulamisi toimetati öö kestes sagedasti, kokku kuus-seitse korda, ülekuulamisel teatati mulle, et teised on juba tunnistanud ja mina tunnistagu samuti, et olen Päevalehe toimetusele raha maksnud," rääkis Keskküla. "Piinama nad ei hakka - öeldi mulle -, kuid sel puhul, kui ma nende tunnistusi omaks ei võta, peavad nad mind seni kinni, kuni kirjutan alla seletusele, mis nende poolt oli juba ette valmis kirjutatud." Keskküla keeldus ja pärast 20tunnist kinnipidamist ta vabastati. Hünersoni väitel oli tegemist kõigest "sõbraliku jutuajamisega".
Mehed, kellele taheti altkäemaksu võtmist inkrimineerida, olid Päevalehe toimetuse liikmed Evald Jalak ja Oskar Lõvi. Sest siseminister Hünerson oli Riigikogu kõnetoolist maha öelnud, et neile ajakirjanikele maksti altkäemaksu, et artikkel ilmuks. Riigikogus põhjustas Hünersoni käitumine tormi. Oskar Kask nimetas salapiirituselugu korruptsiooniks riigielus. Hünerson seevastu ründas Päevalehte, millel riigikogulased aga süüd ei näinud.
Otto Strandman oma avalduses ütles: "Päevalehe telefonid seisavad kellegi kontrolli all. Iga kõnet kuulatakse pealt, eriti aga kaugekõnesid ja ühendusi teatavate isikutega." Rudolf Penno tõstatas Tapa lepingu küsimuse ja avalikustas Riigikogu ees fakti, et piirivalve teenistuses olev laev Tugev sai palka Ovo käest. Hünerson eitas seda kohe, kuid Penno avalikustas siis Ovo poolt makstud summasid sendi täpsusega. Veelgi enam, Riigikogule sai teatavaks, et "munaväljaveo ühisus Ovo kaupleb ainult piiritusega, annab toetusi, jagab Soome lahte ja korraldab salapiiritusevedu".
Pärast Hünersoni segaseid vastuseid jäi Riigikogus lõpuks kõlama seisukoht: "Meie ei tea enam, kus Ovo lõpeb ja siseministeerium algab." Põhjust oli küllaga. Nädal hiljem selgus, et minister oli Riigikogu ees Ovo kohta vassinud.
Kuna Riigikogus Päevalehe aadressil öeldud ränkade sõnade eest kedagi vastutusele võtta ei saanud, siis saatsid Jalak ja Lõvi Hünersonile avaliku kirja, kus kutsusid ministrit oma süüdistust kordama "kohal ja viisil, et meil oleks võimalus Teid õiguslikus kohtus võtta vastutusele laimamise eest". Seda ei juhtunud. Poliitiline politsei aga eitas, justkui kuulanuks nad Keskküla üle altkäemaksu loos. Keskküla kuulati 13. oktoobril üle hoopis "sihilike valeteadete levitamise asjas ametasutuste tegevuse kohta". Niisamuti eitati Päevalehe telefonide pealtkuulamist.
Siseminister Hünerson, kes vihkas Päevalehte ihust ja hingest, vandus kättemaksu. See ei jäänud tulemata. Ajalehe vastutav toimetaja Leopold Kenn kaevati laimamise eest kohtusse.
Skandaalne tõde kohtus
Aasta pärast tuliseid vaidlusi Riigikogus oli salapiirituse teema taas haripunktis. Oktoobris 1932 oli Tallinna-Haapsalu rahukohtus arutusel Jaan Hünersoni kaebus Päevalehe vastu. Ootamatult aga paljastas see protsess hoopis salapiiritusevedajate ja riigivõimu tiheda koostöö. Päevavalgele tulid ka Krönströmi konkurendi, trusti (kelle seljataga seisis Ovo) juhi Arnold Eriku sidemed Hünersoniga.
Tunnistajana astus kohtu ette Keskküla, kelle vahepealsed ütlused olid põhjustanud segadust. Nimelt väitis mees tähtsamate asjade kohtu-uurijale, et "lugu poliitilises politseis ülekuulamisel polnud nõnda, kuidas ta oli avaldanud Päevalehe toimetuses. 20 tunni asemel oli teda üle kuulatud ainult kuus tundi ega ole peetudki nõnda siis ööd otsa söömata-joomata kinni". Miks Keskküla oma esialgsest seletusest taganes?
Vastates küsimustele, rääkis Keskküla nüüd kohtu ees kogu loo algusest lõpuni. Kui piirivalve tõi piirituselaeva Hullam neutraalvetest Tallinna, siis arvas Krönström, et siin on trusti ja Eriku käsi mängus. Ja andis Keskkülale ülesande hakata Erikut jälgima, eriti aga tema võimalikke sidemeid siseministriga.
Ühel päeval otsis piiritusekuningas Erik Keskküla ise üles - ilmselt sai mees aru, kust tuul puhub. Erik tegi Keskkülale otsekohese ettepaneku tema teenistusse astuda. "Erik küsis ka kohe, kas Krönström on mõnele ajakirjanikule tasu maksnud, et lehtedes kirjutatakse Krönströmi poolt." Saanud Keskkülalt eitava vastuse, tegi Erik noormehele ahvatleva ettepaneku. Selle kohaselt pidi Keskküla minema Krönströmi juurde ja soovitama tal näiteks Päevalehe ajakirjanikele Lõvile ja Jalakale meelehead anda. Nõustumise korral pidi Keskküla raha ise üle andma ja hiljem esinema tunnistajana. Juudatöö eest lubas Erik kohe maksta 1000 krooni ja lisaks sellele oodanuks Keskküla 150kroonine kuupalk.
Provokatsioon kukkus läbi
Keskküla jäi ettepanekuga nõusse ja sõitiski Krönströmi jutule, kes aga pikemalt mõtlemata keeldus ajakirjanikele meelehea maksmisest. Erikul oli aga kohe uus plaan. Ta andis Keskküla kätte sada krooni ja käskis kutsuda Lõvi kuhugi hotelli. Raha üleandmise ajal pidi Erik koos ühe poliitilise politsei ametnikuga seda kõrvaltoast pealt kuulama. Kui eelnevalt märgistatud rahatähed üle antud, siis oleks Lõvi kava kohaselt hotellist lahkumisel arreteeritud. Paraku Lõvi ei ilmunud kohtumisele.
Erik oli ebaõnnestumise üle väga vihane ja teatas siis Keskkülale, et teda kutsutakse järgmisel päeval poliitilisse politseisse ülekuulamisele, kus ta peab ütlema, et on Krönströmi poolt andnud Päevalehe ajakirjanikele altkäemaksu. Nüüd küsis Päevalehe kaitsja advokaat Reisik Keskkülalt: "Kas Erik ütles ka, et teil ei pruugi midagi karta?"
Keskküla: "Erik ütles, et mul ei pruugi midagi valetamisel karta, sest tema seljataga seisab kohtu- ja siseminister Hünerson."
Reisik: "Tunnistaja, kas teate ka midagi Eriku ja siseminister Hünersoni kokkusaamistest?"
Vastus oli ootamatu. Keskküla seletas, et ühel õhtul, kui ta oli Eriku pool, öelnud too veidi enne kella 11, et nüüd peab noormees lahkuma, sest kell 11 tuleb siia siseminister Hünerson. Keskküla nägigi ära minnes, kuidas maja ees peatus ministri ametiauto.
Kõik asjaolud ära kuulanud, läks kohus nõu pidama. Siis langetati otsus. Vormilistel põhjustel ei leitud siiski olevat võimalik kaebealust, Päevalehe vastutavat toimetajat Kenni õigeks mõista. Talle määrati ebaõigete teadete levitamise eest poliitilise politsei tegevuse kohta 50 krooni trahvi.
Kui uskuda ajalehe Vaba Maa ülevaadet protsessist, oli see nii must lugu, et ebameeldiv oli olla kõigil kohalolijail. "Kohtusaalis on piinlik nende paljastuste puhul, mida Keskküla teinud. Mitte ainult prokuröril ja kohtunikel, vaid isegi kaitsjal on halb kuulata Keskküla seletust, kuigi see seletus on kasuks kaitsjale ja kaebealusele. Kuid igal lihtsal pealtkuulajalgi on piinlik, et Eesti minister segatud sellistesse kombinatsioonidesse."
Endist siseministrit Jaan Hünersoni piirituseloos vastutusele ei võetud. Vägagi tänapäevaselt kõlas Postimehe kommentaar loole: "Mujal maailmas oleks sel puhul ministri küsimus hoopis kergesti lahendatav - minister ei oleks enam minister, ei nüüd ega edaspidi." Siiski, Hünerson pani nädalapäevad enne kohtuistungit haridus- ja sotsiaalministri ameti maha ega kuulunud ka edaspidi enam ühegi valitsuse koosseisu.
