Kuidas J. P. Morgan sai veel rikkamaks
Raske on ette kujutada, milline võim oli John Piermont Morganil 1907. aastal finantsasjades. Mitte keegi tänapäeval – ei Bill Gates, Jack Welch, Sandy Weill ega ka mitte Alan Greenspan – ei oma sellist. Morgan oli 70aastane, pika ja eduka karjääri lõpusirgel. Ta seisis U. S. Steeli, General Electricu ja mitmete teiste ettevõtete ja kontsernide ülesehitamise juures ning võib öelda, et ta aitas kogu riigi välja vähemalt kahest ülemaalisest majanduskriisist. USA 1907. a finantskriisist väljaupitamise käigus tegi Morgan tehingu, mis oli väärt peaaegu miljard dollarit (ja seda tollases vääringus!).
Morgani mõju oli nii suur, et kui aktsiaturg ja majandus suvel raskesse olukorda sattusid, soovitati tal oma Euroopa-reisi mitte lühendada, et uudised kriisist maailmas levima ei hakkaks. Samuti osales ta oktoobris kolmenädalasel piiskoppide konverentsil, kuid ei lahkunud sealt enne lõppu, et vältida paanikat.
Paanikat ära hoida ei olnud siiski võimalik. See algas vasetootja United Copper Company (UCC) aktsiate ülesostmise katsest. Kui ülevõtmine ebaõnnestus, kukkus aktsiate hind järsult. Pank, mis kasutas tehingu tagatisena F. Augustus Heinze – ühe UCC asutaja ning suuromaniku – UCC aktsiaid, oli sunnitud koos kahe tema arveid haldava maaklerifirmaga tegevuse lõpetama. United Copperi langev hind ning panga ja maaklerifirmade sulgemine vallandasid doominoefekti: ohtu sattusid ka teised pankrotistunud ettevõtetest sõltuvad firmad ja pangad; aktsiate hinnad langesid väga lühikese aja jooksul nelja aasta madalaimale tasemele; teised pangad, kontsernid ja maaklerifirmad, mis kasutasid kukkunud hindadega aktsiaid tagatisena, olid kokkuvarisemise äärel; samal ajal nõudsid hoiustajad suurenevat hävingut kartes oma hoiuseid välja kogustes, mis ületasid finantsasutuste käsutuses olevad reservid.
Pärast seda, kui president Andrew Jackson 1830. aastatel USA Keskpanga sulges, polnud valitsusel enam keskpanka ega mingeid vahendeid (peale raha paigutamise kitsikuses finantsasutustesse hoiustajatele väljamaksmiseks), et finantsasutusi olukorra parandamiseks toetada. J. P. Morgan pidi koos väikese eliitpankurite ja töösturite grupiga ülesande lahendama. Töötades kahe nädala vältel iga päev ja ka enamiku öödest, sai Morgan, kes sel ajal elas peamiselt sigaritest, kokku raha, millega taastada usaldus riigi juhtivate finantsasutuste vastu.
Ettevõtet Knickerbocker Trust Company, mis Heinze spekulatsioonidele kaasa aitas, peeti päästmatuks ja see läks pankrotti. Märkimisväärne osa Knickerbockeri aktsiatest kuulus aga ettevõttele Trust Company of America ning Morgan ja tema grupp tegid kindlaks, et sellel oli küllaldaselt tagatisi 10 miljoni dollari suuruse käendusfondi moodustamiseks.
Börs päästeti 10 minutiga
Iga päev pidid Morgan ja tema grupp langetama kiireid otsuseid suurte finantsasutuste saatuse suhtes. New Yorgi väärtpaberite börsil polnud enda ja oma liikmete tehingute rahastamiseks küllalt vahendeid ning 24. oktoobri kauplemispäeval oldi sulgemise äärel. Morgan ja tema grupp muretsesid kümne minutiga 25 miljonit dollarit, et börsikrahhi ära hoida. Järgmisel nädalal organiseeris grupp sündikaadi, et ära hoida New Yorgi linna maksujõetuks muutumist, ostes 30 miljoni dollari eest linna võlakirju. 4. novembriks pandi kokku 25 miljoni dollari suurune kommertspankade päästmise fond, et varustada kapitaliga pankasid, millele hoiustajad survet avaldasid.
Need sammud peatasid kriisi leviku ning hoiustajate ning börsimaaklerite usaldus pankade vastu kasvas uuesti. Hinnad aktsiaturul hakkasid lõpuks kerkima, mis alandas survet kõigile ettevõtetele, mis aktsiaid tagatisena kasutasid. Paanika ja Morgani reageering viisid seadusmuudatusteni, mis kulmineerusid Föderaalse Reservsüsteemi loomisega 1913. aastal.
Kuid kriisi lõpupoole tekkis olukord, mis nõudis Morganilt (ja U. S. Steelilt) ka isiklikku majanduslikku panust. See tõi kaasa ränga kriitikalaine, kuid U. S Steelile ka suure ja ootamatu rahasumma. Maaklerifirma Moore & Schley oli aktsiahindade languse tõttu tehtud finantsspekulatsioonides kaotanud suuri summasid ning oli nüüd maksejõuetuse äärel. Kartes, et Moore & Schley sulgemine kutsub esile veel ühe ahelreaktsiooni, püüdis Morgan välja töötada plaani, mis asendaks ettevõtte kehvad varad headega.
Juhuslikult oli firma põhivara enamusosalus ettevõttes Tennessee Coal, Iron & Railroad Co. TCI oli üks vähestest järelejäänud U. S Steeli konkurentidest, firma kontrolli all olid ka suured maagivarud ja raudteeosakud. TCI aktsiate müük vabaturul ei tulnud kõne allagi, sest see oli Dow Jonesi algkomponent: hinnad langenuksid siis järsult ja seejärel läinuks madalseisu kogu turg.
Kui Morgan oleks ostnud Moore & Schley osaluse TCIs, hoidnuks see ära edasise riiklikul tasandil kriisi, aga muidugi langenuks kokku ka U. S. Steeli huvidega. U. S. Steel asuski korraldama TCI aktsiate ostu 30 miljoni dollari eest oma kõrgelt hinnatud kuldvõlakirjades. Kuna ost pidi kahtlemata tekitama monopolidevastast kriitikat, saatis Morgan kaks U. S. Steeli esindajat kõnealuseks tehinguks president Theodore Rooseveltilt luba saama.
Roosevelt andis järele
Võttes arvesse paksu verd kahe mehe vahel – Roosevelt oli tuntud oma monopolidevastaste seisukohtade poolest ja oli varem süüdistanud Morganit mitmetes tollastes majandusprobleemides – teeb Rooseveltile au, et ta tunnustas Morgani teeneid, sest too oli riigi majanduse kord juba päästnud ja püüdis seda kõnealuse ostuga uuesti teha. Roosevelt nõustus tehingut monopolidevastasel alusel mitte vaidlustama. (Kui Roosevelt ekspresidendina 1909. aastal safarile sõitis, kommenteeris Morgan Roosevelti toonasest vastutulekust hoolimata: “Ma loodan, et esimene lõvi, kellega ta kohtub, täidab oma kohust.”)
TCI aktsia hind langes järsult ja kui keegi teine polnud valmis nende eest rohkem maksma, napsas Morgan tehingu U. S. Steelile. See oli ühele osapoolele niivõrd kasulik, et Kongressis arutati tehingu denonsseerimist lausa kahel korral – aastatel 1909 ja 1911. Hoolimata paljude tunnistajate, sealhulgas Roosevelti ja Schley ütlustest, et Morgani tehing oli ainus viis katastroofi vältida, ei tahtnud seadusandlik kogu kuidagi loobuda võimalusest üldsuse poolehoidu võita ja mõned isegi väitsid, et Morgan ise põhjustas paanika, et siis TCId omandades rikastuda.
U. S. Steelile oli see igatahes väga kasulik tehing. Firma ostis 30 miljoni dollari eest vara, mille väärtust hinnati varsti pärast seda 90 miljoni ja 2 miljardi vahemikku. Legendaarne majandusanalüütik John Moody hindas TCI väärtuse ühele miljardile dollarile.
Mis õigesti läks:
