Kuidas kontrollida eetika valvekoera?

Mida teha, kui ajaleht lugejale liiga teeb? Äsja aastaseks saanud Pressinõukogu on seni lahendanud 28 lugejate kaebust.;Küsimustele vastab ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgani aseesimees Tiit Hennoste.

Mis on pressinõukogu?

Meedia üks olulisi ülesandeid on olnud ühiskonna eetika eest seismine. Oleks jabur, kui seda saaks teha ebaeetiliselt. Kui meedia tahab olla eetika valvekoer, siis peab ta ise olema eetiline, oma eetikat valvama. Selleks Pressinõukogu ongi.
Pressinõukogu on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ. See tähendab seda, et ajalehed, nüüdsest ka ajakirjad ja portaalide ajakirjanduslik osa tunnustavad seda oma eetikavalvurina.  See tähendab ka, et nad võtavad endale kohustuse suhelda meiega ja avaldada nende jaoks negatiivseid otsuseid. Teine Eestis tegustev ajakirjanduseetika organ Avaliku Sõna Nõukogu ei ole eneseregulatsiooniorgan, vaid sõltumatu analüüsikeskus. See on põhimõtteline vahe, mida oleks kasulik teada.
Kas me saame ajalehte, mis oma vigu parandab ja eksimuste puhul vabandab, usaldada?

Meil on selles osas olnud mitmeid vaidlusi. Kas see näitab ajalehte nõrgana või tugevana? Niiöelda “valget” lehte näitab see üldiselt tugevana. Sopalehe puhul on asi kahtlasem, kuna temasse on suhtumine üldiselt selline, et ta valetab. Kui ta siis ka iga päev teatab, et valetasime jah, siis saavad lugejad oma eelarvamusele ainult uut toitu.

Päevaleht on katsetanud mahukate veaparanduste ja vabandustega.

Minu arvates on väga tervitatav, kui kõik lehed võtaksid asja kätte. Siis saaks neid juhtumeid ka rohkem kommenteerida. Praegu on Pressinõukogu põhiprobleem selles, et tal on väga vähe väljundit, ainult kaasused ja nende lahendamine netis ja pisikesed vabadnused neis lehtedes, kes on negatiivse otsuse saanud. Tegelikult on minu arvates olulisem see, et nõukogu suudaks inimesed eetikaküsimustest enam kõnelema panna. Arutama, vaidlema, kasvõi enam kaebama.
Kas ma võin näiteks mõne kliendilehe kaevata Pressinõukokku? Või mõne parteilehe?

Miks ka mitte, aga nad ei ole vist Ajalehtede Liidu liikmed. Nii et, küsimus on, kas nad seda arutamist aktsepteerivad. Menetluse põhimõtteline reegel on see, et kõigepealt küsitakse “kaebealuselt” tema seisukohta kaebuse suhtes ja lastakse tal ära tuua oma põhjendused. Kui ajaleht ei tunnusta eneseregulatsiooni organit, siis ta ei vasta sellele küsimusele. Siis muutub  arutamine mu meelest üsna jaburaks, kuna arutamisel ei saa arvesse võtta teise poole motiive ja otsuseid tuleb teha tagaselja.

Kas Pressinõukogul on autoriteeti ajalehtede seas? Väljaspool meediamaailma?

Ajalehtede jaoks on ta autoriteetne organ. Nad vastavad küsimustele täie tõsidusega, mitte ei püüa lolli nalja teha.

Väljaspool meediaringkondi on mu arust autoriteeti üksjagu nende inimsete seas, kes tema olemasolust teavad. Seda näitab juba see, et inimesed kaebusi esitavad. Osa ajavad küll Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu segamini, aga see pole tähtis. Mõned kaebavad mõlemasse, igaks juhuks. Üks veidi kurioosne lugu oli, kus inimene sai Pressinõukogus ajalehte tauniva otsuse ja lubas seepeale ajalehe kaevata kohtusse. See näitab mu aurst isegi natuke ülepakutud autoriteeti.
See on ikka eetikaorgan, mitte juriidiline organ, me ei tee kohtuotsuseid.

Probleemid, mille pärast ajakirjanduse peale tigedaks läinud inimene kaebab pressinõukogusse või kohtusse, on tihti täpselt ühesugused. Kusmaalt see piir läheb? Kas see on inimliku kurjuse küsimus?

Eks ta ole võibolla kurjuse küsimus ka, aga kohtusse kipuvad kaebama eelkõige poliitikud. Tavaline inimene ei kaeba lihtsalt sellepärast, et tal ei ole eriti soovi kohtuvankrite rataste vahel ekselda. Ja ärimeestel pole ka enamasti soovi aega ega raha raisata.

Miks poliitikutel see soov on?

Ma ei ole ühegi käest küsinud. Noh, küllap parteidel on piisavalt raha, et maksta kohtukulusid. Aga ma olen 100% veendunud, et kumbki pool sellest teravaks aetud vastasseisust ei võida. Mitmed ajalehe töötajad ei saa pikka aega keskenduda oma põhitegevusele vaid peavad mõtlema oma kaitsekõnedele. Ja ega ka poliitik midagi ei võida. Kui ta prostessi kaotab, siis pole tal sest vist mingit rõõmu. Kui ta võidab, teeb ta ajakirjanduse ainult tigedaks, see üritab pärast kas või alateadlikult tagasi teha. Kasulikum oleks ühel teha poliitikat ja teisel ajakirjandust, mitte istuda advokaatide kontorites ja mõelda välja uusi nõkse. Pean silmas muidugi eetilist poliitikat ja eetilist ajalehte.
Aga eelkõige on mul selline kuri kahtlus, et poliitikuid ei huvita eriti eetiline hukkamõist, mida meie saame eksimise eest ajakirjandusele jagada. Poliitikute käitumisest paistab liiga tihti läbi pigem soov ajakirjandusele kätte maksta, ära teha. Ja teiselt poolt, kui pressinõukogu ütleb, et leht on rikkunud head ajakirnandustava, siis see ei ole seesama asi kui ütelda, et poliitik on süütu kõiges selles, mida tema kohta öeldi. Aga just enese süütuks kuulutamist soovivad need, kes kohtusse lähevad.
Nii et taustal on tegelikult ka kohtu ja pressinõukogu erinevad eesmärgid. Meie eesmärk on teha ajakirjandust paremaks. Ja me usume, et kui ajakirjanduse vigadele tähelepanu juhtida, siis ajakirjandus muutub eetilisemaks. Ma ei ole kindel, et poliitikuid huvitab seesama asi. Kui mõelda sellele komprakogusele, mis nad pidevalt lehtedesse lekitavad.
Asja teine külg on aga selles, et lugejad, ei poliitikud ega tavalised inimesed, ei saa tihtipeale üldse aru, miks ajakirjandus käitub nii nagu ta käitub. Nad ei saa aru, et ajakirjadnuse funktsioneerimise ja ka eetikareeglid on mõnigi kord sellised, et see ei pruugi mitte igaühele meeldiada. Siin on kindlasti ka Pressinõukogu tegemata töö. Tegelikult peaks üks meie olulsi asju olema viia ajakirjanduse eetikareeglid võimalikult kõigi inimesteni.
Kas ei oleks parem, kui Ain Seppik oleks kaevanud Päevalehe ja Postimehe kohtu asemel Pressinõukogusse?

Ma arvan, et see oleks igal juhul mõistlik. Pressinõukogus sünniks debatt, oleks võimalik põhjendada, miks otsus on niisugune. Kohus ei hakka ajakirjanduslikke põhjendusi otsima, kohus leiab paragrahvi ja otsustab selle alusel, kes on õige, kes süüdi. Ja mitmed mu iksiklikud kogemused ütlevad, et kohtu teadmised ajakirjanduse olemusest on üsna kesised.

Kas võimalust Pressinõukokku pöörduda ei peaks rohkem reklaamima?

Ma arvan, et neid reklaame võiks rohkem olla, sest eetiliselt kahtlasi juhtumeid on palju rohkem, kui kaebuste põhjal võiks arvata. Teiseks, kui vaadata kaebuste statistikat, siis on näha, et mõne lehe peale kaevatakse rohkem, kui teise lehe peale. Siin olen ma sada protsenti kindel, et see, kelle peale kaevatakse, pole allpool teisi. Ta on lihtsalt puudutanud hellemaid teemasid. Või kirjutanud inimestest, kes on kaebamisaltimad kui teised.

Kuivõrd peaks lugeja ajakirjanduse eetikakoodeksi olemasolust informeeritud olema?

Lugeja peaks seda teadma.
Toon kõige lihtsama näite. Leht kirjutab loo ja lugeja leiab, et teda on mõnitatud. Veel hullem, seda on tehatud kolm korda järjest: pealkirjas, uudise juhtlõigus ja uudises ka. Lugejale tundub, et see on ekstra mõnitamine. Samal ajal on see kolmekordne kordamine lihtsalt vastavuses tavalise uudisloo tegemise põhimõtetega. Ajakirjanik ei saagi teistmoodi kirjutada, sest siis ta rikuks uudise tegemise põhireegleid.

Milliseid tüüpvigu ajakirjandus teeb?

Tegelikult igasuguseid. Aga kaks asja tuleks küll esile tõsta.
Esiteks, tavaline viga on see, et ajaleht ei toeta oma negatiivseid hinnanguid inimese kohta faktidega, vaid kasutab nt konkurendi arvamusi. Kõige rumalamad vead on sellised, kus saad lugu lugedes kuidagi alateadlikult aru, et ajaleht ajab nö õiget asja, aga ei ole suutnud end veel natukeseks kokku võtta, et väidetele korralikud argumendid taha otsida.
Ja teiseks, eesti ajakirjandus võimendab sõnadega üle, eriti pealkirjades. Eriti armastab ta inimesi juba ette süüdi mõista. Nii saab varguses kahtlustatavast varas jne. Kusjuures see ei ole meil kollase ajakirjanduse probleem, nagu mujal maailmas. Kõige jaburam, et selline sõnade teravdamine ei too lehele ühtki lugejat, kui mõnikord kohtu-uurijad välja arvata. Ma ei teagi, kas tegu on imeliku arusaamaga selle kohta, mis müüb või ei tea mõnikord toimetaja, mis kirjutaja teeb.
Muide, ajakirjanikul, eriti vene ajakirjanikul on tihti seisukoht, et me ajame õiget asja, kuidas saabki mind siis süüdistada. See on väga põhimõtteline küsimus. Ajakirjanik unustab ära, et Pressinõukogu ei tegele sellega, kas sa ajad õiget asja ühiskonnas või mitte, vaid sellega, kuidas asja aetakse. Ajakirjanik ei tohi unustada, et ta peab õiget asja ajama õigete vahenditega, ajakirjanduseetika piirides

Lisaks, kuigi pressinõukogu pole ühtki otsust sel teemal pidanud tegema, häirib mind väga tugevalt eesti pressi lastest kirjutamise viis. Kui oli enesetappude laine, kirjutati lastest nime ja näo ja detailidega, mida ei oleks pidanud avalikustama. Ajakirjandus ei saa aru, et lapsed on kaitsetud olendid ja kuuluvad eetiliselt hoopis teise kategooriasse, kui poliitikud.
Muide, on suur erinevus siiski vene ja eestikeelsete lehtede vahel. Kui vene leht Pressinõukokku kaevatakse, siis on tavaliselt näha, et ilmunu on täielik segu uudisest, arvamustest, katteta hüüatustest ja jumal teab millest. Eesti lehed on vaatamat kõigele palju selgemalt uudiseid ja arvamusi lahus pidavad.

Mis on kaebajate tüüpilised möödapanekud lisaks meedia toimimise mittetundmisele?

Inimesed ei tea, kas ja millal ja mis tingimustel peab inimese enese käest küsima luba või kommentaari. Ajakirjandus ei ole alati kohustatud inimese enese käest küsima mingeid andmeid, ei ole alati kohustatud saama inimese nõusolekut, et üht või teist fakti avalikustada.

Inimene on tihti veendunud, et temast võib avaldada ainult positiivset materjali.

    

Pressin?ukogu liikmed

Sulev Valner	esimees, ajalehe Maaleht peatoimetaja
Tiit Hennoste	aseesimees, Tartu Ülikooli ?ppej?ud
Erik Gamzejev	ajalehe P?hjarannik/Severnoje Poberežje tegevtoimetaja
Aleksander Glikman	advokaat
Urmas Klaas	ajalehe Postimees peatoimetaja
Mari Meel	Tehnikaülikooli majandusteaduskonna dotsent, ärieetika ?ppej?ud, kirjanik (Mari Saat)
Tiiu P?ld	kohtureporter, OÜ Filmimees stsenarist
Tarmu Tammerk	Ajalehtede Liidu tegevdirektor, ajalehe Postimees uus peatoimetaja
David Vseviov	Kunstiakadeemia humanitaarainete teaduskonna juhataja

Pressinõukogu: www.eall.ee/pressinoukogu/

Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks: www.eall.ee/eetikakoodeks

Kolm juhtumit Pressinõukogu töölaualt:

Eesti Ajakirjanike Liit vs Eesti Päevaleht

Eesti Ajakirjanike Liit 07.03.03

Eesti Päevaleht 25.01.03 Käes on juudileinapäev

Kaebaja väitel oli kirjutis rahvusvahelist vaenu külvav ning seetõttu soovis kaebaja kirjutise kohta ajakirjanduseetika koodeksist lähtuvat hinnangut.

Tagasi lükatud 04.03.03

Tegu hea maitse küsimusega: Pole tegu konkreetse isiku vastu suunatud kirjutisega ning lisaks on tegemist hea maitse küsimusega, mille osas hinnangut ajakirjanduseetika seisukohast anda ei saa.

Tiit Hennoste: Loo kirjutas Ivan Orav. Kui nii kirjutaks mõni ajakirjanik, oleks teine asi.
Tegemist on poolilukirjandusliku nähtusega, tegelasega, kes on kindlas rollis, kellel on oma iseloomujooned. Vaatamata sellele tekitas see lugu väga negatiivset reaktsiooni juudi kogukonnas. Kuid meie seisukoht oli, et seda ei saa ajakirjanduseetika järgi käsitleda, see jääb maitseotsustuseks.

Allan Alaküla vs Postimees

Allan Alaküla 02.05.03

Postimees 22.04.03 "Rollikonflikt Kuku raadios"

Kaebaja hinnangul on ajaleht rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit, kuna on ilma autori nõusolekuta toimetanud vastulauset ja on sellega jätnud välja kriitika toimetuse aadressil.

Pressinõukogu otsus 07.08.03

Õigeksmõistev: Vastulausega on õigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate ning seda sai kaebaja ka oma vastulausega teha. Pressinõukogu on arvamusel, et toimetusel on õigus vastulauset toimetada. Hinnangulisi kommentaare Postimees ei lisanud. Postimees jättis tekstist alles selle osa, milles sisaldus vastulauseline materjal.

Tiit Hennoste: Selle kaasuse probleem on palju põhimõttelisem kui üks lugu. Nimelt tuleb siin määratleda selgelt, mis on vastulause, kus on tema piirid. Kas vastulauses parandatakse originaalartikli vigu nagu eetikakoodeksis kirjas või võib panna vastulausesse ka muud kirja ja seejärel nõuda, et see avaldataks muutmata kujul. Meie otsustasime, et vastualuse on rangelt see parandav osa. Me tegime nii tuleviku peale mõeldes. Kui me otsustaks, et kõik, mis ma vastulause nime all lehele saadetavasse teksti kirja panen, on ka vastualuse, siis tekiks olukord, kus inimene võiks sundida ajalehte avaldama ükskõik mida, kirjutades sinna oma loosse muuseas sisse ka vigade paranduse.

Carmen Mikiver vs Kroonika

Carmen Mikiver 11.04.03

Kroonika 08.04.03 Abielu valus proovikivi

Kaebaja väitel on artikli puhul tegu isiklikku ellu tungimisega ja manipuleerimisega. Kuigi kirjutisest nähtub, nagu oleks intervjuu kaebajaga toimunud, seda kaebaja väitel siiski ei tehtud.

Pressinõukogu otsus 08.05.03

Hea tava rikkumine: Pressinõukogu leidis, et Kroonika ei kasutanud info hankimisel ausaid võtteid ja rikkus sellega ajakirjanduseetika koodeksit

Tiit Hennoste: See on kaasus, millest võiks leida moraali nii inimesed kui ajakirjandus. Tegu oli olukorraga, kus ajakirjanik helistas inimesele. See inimene ütles, et ta ei soovi intervjuud anda, kuid siiski kõneles pärast seda ajakirjanikuga just sellestsamast oma elust.
Esiteks, eetika ütleb, et kui inimene ei soovi, et tema juttu kasutatakse, siis peab ta seda ajakirjanikule ütlema. Sealjuures on reeglid avaliku elu tegelastele ja tavalistele inimestele erinevad. Avaliku elu tegelane peab seda tegema enne oma juttu.
Siin oli tegelikult probleemiks ka see, milliste sõnadega seda teha. Kas kasutada raneglt ajakirjanduslikke termineid või mitte. Viimane võimaldab asja muidugi ajakirjaniku poolelt enda kasuks väänata. Siiski leidsime, et ei saa nõuda ka avaliku elu tegelaselt, et ta teaks ja kasutaks rangelt ajakirjanduslikke termineid infost keeldumise kohta. Aga moraal inimestele, eriti avliku elu tegelastele võiks olla selline: kui tahate, et teie juttu ei käsitletaks intervjuuna, siis öelge, et ma ei räägi sellest ja pange toru hargile. Ja kõik.