Kuidas põrge alla tuleb
Sügisest napsab Tallinn endale Tartust ühe andeka näitleja, NO-teatrisse kolib Tambet Tuisk (29), kes seni viis aastat Vanemuise lavalaudu kulutas. Tuisuga ei ole praegu lihtne intervjuu aega kokku leppida, Tallinnas on viimased etendused, uues Kadrioru korteris käib remont, alanud on NO suvetüki “Seitse samuraid” proovid. Nii kohtumegi öösel, ööklubis. Etendus lõppeb hilja, seekord läks ka natuke kauem. Hoolimata raskesisulisest etendusest ja hilisest tunnist, kinnitab Tuisk, et ta ei ole sugugi väsinud. “Täitsa mõnus on,” ütleb. Ja itsitab vaikselt pea kogu intervjuu ajal, öeldes, et peab ennast ise kinniseks ja vaikseks inimeseks. Mitte just morbiidseks aga…
Vanemuisest ära tulema moosis teda NO99 lavastaja Tiit Ojasoo, kelle lavastuses “Roberto Zucco” Tambet peaosa mängis ja mida ta siiamaani ise kõige rohkem meenutab. “Ei, ma ei tundnud veel, et Vanemuise aeg oleks kuidagi otsa saanud. Tiit kutsus ja ma vaatasin, et mul jääb seekord seal sügisesse vähe rolle,” selgitab ta. Mõte sai küpsemaks ka siis, kui ta oli ära näinud NO99 etenduse “Mõnikord on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki.” “Sellest tuli põrge alla,” ütleb ta.
Võib öelda, et perekond Tuisk, kus kasvas ka väike Tambet, oli võrkpallurite perekond. Ema mängis võrkpalli, isa mängis võrkpalli, vend mängis võrkpalli, nii polnud väikesel Tambetil kahtlustki, et tema hakkab ka võrkpalli mängima. Esimeses klassis oli ta sunnitud kergejõustikku tegema, kuna siis veel ei saanud pallitrenni minna. Aga ta tegi seda ainult võrkpalli nimel. Mängiski kuni keskkoolini ja oli täiesti valmis sportlaseks saama, kuid siis tõmbas üks tõsisem jalatrauma nendele mõtetele kriipsu peale. Ja eks oli juba teatrihuvi ka tekkinud. Kuidas tekib pühendunud sportlasel teatrihuvi, sellele Tuisk täpset vastust anda ei oska. “Noh, mul vanavanemad olid kunagi isetegevusteatrit teinud, äkki tuli kuidagi geenidega tagasi?” muheleb Tambet.
“Vahepeal tahtsin ma iillllgellt ajakirjanikuks saada,” naerab ta edasi, rõhutades sõna ‘ilgelt’. Teater siiski võitis. Hiljem ei ole ta sellele küll mõelnud, et justkui oleks vale ameti valinud. Kõhklusi on, ja tuska, et ei saa hakkama, aga see läheb mööda. “Isa ütles ka alguses, et miks sa selle ameti võtad, see ei toida. Aga elus ma olen ja ei saa öelda, et ei toidaks,” itsitab ta. Sporditegemine on teatritegemisele samuti vaid kasuks tulnud, trennis sai väga hästi selgeks, kui oluline on meeskonnatunnetus ja seda on muidugi ka laval vaja. “Väiksemate truppidega on parem laval olla, siis tuleb see õige põrge alla,” ütleb Tambet. ‘Põrge tuleb alla’ on ta lemmikväljend, seda kasutab ta õnnestunud rolli kohta, meeldivate linnade kohta, muusikakuulamise kohta. Ja nii edasi. Näiteks tuleb põrge alla, kui saalis on hea publik. Aga teatrisse õnneks inimesed tulevad teadlikult, sinna niisama keegi ära ei eksi. Põrge tuleb alla, kui vaadata David Bowie varaste kontsertide DVD-d. Ja põrge tuleb alla, kui pakutakse midagi uut, mis tundub hea väljakutsena.
Selle nädala lõpus on Tambet Prantsusmaal. “Üks lavastaja, keda ma ei tunne veel, pakkus sellist tükki, et kui ma teksti läbi lugesin, ei saanud ma sellest midagi aru. Ka ei saanud ma aru, kuidas seda mängima peaks hakkama. Need on monoloogid, mida esitab üks prantsuse näitleja ja siis mina. Tuleb sügisel draamafestivalile,” räägib Tuisk.
Tambet ei ole omal nahal järeleproovija, vaid usub, et asju saab mängida. “Kui ma peaksin laval narkomaani mängima, siis ma ei pea selleks nädal aega tongis ringi käima,” arvab ta, kuigi lisab, et eks ole lihtsam küll mängida asju, mida ise oled kogenud. “Ma arvan, et kõike pole vaja omal nahal järele proovida, teatris ei pea kõik olema päris,” arvab ta. NO uues suveetenduses “Seitse samuraid” on samuraimõõgad küll päris, ei ole fooliumist keeratud. “Me läheme trenni kõik, nende mõõkadega harjutama,” särab Tuisk.
Seda, et ta ise kunagi midagi lavastama hakkaks, ei tasu oodata. Lavastamine on tema jaoks liiga ilge amet. Ei sobi lihtsalt. Pakutud on, aga ei sobi. Tambet ei ole vastuvaidleja või üldse vaidleja tüüp. “Varem olin kõva kohaneja, nüüd veidi vähem, on tulnud mingid hirmud,” arvab ta.
Kooli ajal püüdis ta ka igas viletsamas asjas üles leida midagi head. “Näiteks, kui teised läksid halba etendust vaadates poole pealt ära, siis mina istusin alati lõpuni ja pärast rääkisin, et kahetsege nüüd, teine pool oli lõpp hea,” kihistab ta naerda. Tükiga töötamise ajal on oluline kõik läbi proovida, kui proovid, siis on kohe aru saada, kas töötab või ei. “Eks seda on ju aru saada, kui lavastaja hämama hakkab, mõtleb kohapeal midagi välja ja järgmises proovis on see juba ununenud.” Viimase, ja mitte väikese lihvi annab rollile lava ja kostüüm, eriti jalanõud. “Ma küsin alati kunstnikult, missugused jalanõud tulevad. Sest kui oled kõikides proovides mänginud tennistega ja laval pead jalga panema kõva tallaga säärsaapad, siis on hoopis teine teema,” avaldab Tuisk saladuse.
Üks asi, milles Tuisk ennast ebakindlalt tunneb, on reklaamidele peale lugemine ja raadios lugemine. “Ma lihtsalt ei saa sellega hakkama, ma oskan mängida siis, kui ma saan appi võtta käed ja jalad, kogu oma olemuse. Ma arvan, et mu hääleskaala on nii väike, et ma ei oska ainult häälega emotsioone edasi anda. Raadiot tehes on mul alati tunne, et pole hakkama saanud, ma ei oska lihtsalt nendele nuppudele vajutada,” kritiseerib ta ennast.
Teine asi, millega hakkama ei saa, on kõik see, mida tuleb oma kätega teha. Näiteks remont. Või grimm. “Ma tahan, et seda teeks inimene, kes seda oskab. Ja mina teen seda, mida mina oskan. Või ma vähemalt arvan, et oskan,” võtab ta jutu kokku ja raputab hajameelselt käbeda liigutusega süütamata sigaretilt tuhka.
