Kuidas pritsimajast sai „litsimaja“*

Miljoneid väärt Tallinna ajaloolises tuletõrjemajas möllavad striptiisitarid ja saunad, pritsimeestele lähevad vaid maamaksu- ja remondiarved.

„Privaatstriptiis 50 eurot!“ kähistab tantsija, noor tumedate juustega naine, kel pole rinnahoidjatki seljas, kahele soome härrasmehele, viiekümnendates eluaastates sorgus olekuga vuntsikandjatele. Mehed, kes hetk tagasi, kui naine alles posti ümber tantsis, naist jõllitasid, pööravad nüüd pilgu ära. Nad ei näi tellivat privaatstriptiisi. Nad ei raatsi anda ka jootraha. Mehed on juba tellinud joogid – aga need on siin kallid, 20 eurot maksab klaas keskpärast veini, pudel 95 eurot. Sissepääs maksis 10 eurot.

Score klubi asub vanas pritsimajas. Sellel õhtul on siin naisi rohkem kui mehi – kõik riides viisil, mis palju fantaasia hooleks ei jäta. Pikk läbipaistev seelik ja killer-kontsad. Lühike seelik, mille alt paistab liiga palju välja. Ükski neist naistest ei istu siin niisama. Nad on tööl. Nende tööks on vestelda jooke tellivate klientidega. Teha postitantsu. Ja privaatstriptiisi (50 eurost, mida stripp maksab, ei saa tüdruk endale midagi, talle jääb vaid jootraha ja päevapalk).