Oli 28. juuli hommik 1937. Tallinna sadamas astusid aurik Aegna pardale päikesepruunid hallides sonimütsides mehed. See oli Eesti meeskond, kes sõitis laskmise 31. maailmameistrivõistlustele Helsingis.

Oma väljavaadetest Helsingis juttu tehes olid mehed kidakeelsed. Aga ootused olid kõrgel, sest eelmisel MMil Roomas 1935 rabasid eestlased vanu tegijaid mitme esikoha võiduga. Küll ennustasid norralased, et peakonkurents hargneb eestlaste ja soomlaste vahel. Ja nad ei eksinud.

Võitude sadu
Eesti pidu algas kuuendal võistluspäeval. Väikesekaliibrilisest püssist laskmises tuli põlvelt asendis maailmameistriks Eesti meeskond 1897 silmaga. Teisele kohale jäänud Šveitsi edestati 14 silmaga. Võit viidi koju ka individuaalarvestuses – Harald Kivioja tuli maailmameistriks 385 silmaga.

Vargsi loodeti head tulemust ka lamades asendist, ent siin ei läinud nii hästi – lepiti kolmanda kohaga. “Oleks tuul olnud veidi nõrgem ja kindlad lasud viinud ainult üheksatesse, ei oleks asi olnud veel halb. Torm aga oli nii tugev, et viis mõned lasud kaheksasse ja see rikkus kõik,” põhjendas ebaõnnestumist Gustav Lokotar.

Järgmine päev, 5. august, aga korvas selle. Eesti meeskond saavutas raskeimas asendis, püsti laskmises uue maailmarekordiga kindla esikoha. Sellega tuli Eesti ühtlasi ka üldvõitjaks väikekaliibrilisest püssist laskmises. Individuaalarvestuses viis pronksise auhinna koju Lokotar.
Võistluste kaheksandal päeval näitas Eesti taas, et püstiasendis on nendega raske võistelda.

Sõjaväepüssist laskmises pälvis esikoha Kristjan Vilberg. Eestil oli sellega kokku juba neli maailmameistri tiitlit.

Päev hiljem aga juhtus midagi niisugust, mis ületas kõik ootused. Võideti kuus maailmameistri tiitlit kaheksast, mis tol päeval välja anti. Koguvõit ja ühtlasi ihaldatud Argentiina karikas võistluste tähtsaimal alal, vabapüssist laskmises, oli Eesti päralt! Löödi ka aastast 1935 soomlastele kuulunud maailmarekordit ja seda koguni 38 silmaga. Lisaks tegi Eesti puhta töö kõigist asenditest eraldi, nii lamades, põlvelt kui ka püsti lastes edestati konkurente. Eriti hiilgas Elmar Kivistik, kes võitis kaks maailmameistri tiitlit – põlvelt lastes ning maailmarekordilise tulemusega ka kolme asendi üldarvestuses. Ükski teine Eesti laskur pole midagi sellist saavutanud. Tähtis osa Eesti triumfis vabapüssist laskmises oli kahtlemata ka suurepärastel relvadel. Need olid valmistatud meie oma relvatehases Arsenalis Tallinnas.

Arsenali püssid said nüüd kuulsaks ja neid müüdi edukalt välismaale. Veel laskmise MMil 1958 kasutasid nii mõnedki laskurid Arsenali relvi.

9. augusti õhtul 1937 anti Soome rahvusteatris võitjatele pidulikult üle auhinnad. Esimesena kutsuti välja eestlased – marssal Mannerheim isiklikult ulatas neile maailmameistrivõistluste peaauhinna Argentiina karika. See hõbedast rändauhind oli seni aastakümneid olnud šveitslaste valduses, nüüd aga reisis üle Soome lahe. Argentiina karikas oli väärtuslik ka rahaliselt – seda hinnati juba toona 88 000 kroonile. Võidetud auhindu tuli eestlastel koju tarida sõna otseses mõttes käruga – medaleid, karikaid ja muid auhindu oli rohkem kui 400. Lisaks veel elus ilves, kellest sai Tallinna Loomaaia esimene asukas.

Kogu Tallinn juubeldas
10. augustil 1937 oli Tallinna sadam varakult rahvast tulvil. Kui kaile sõitis kolm veoautot, kostis rahva hulgast: “Need o n auhindade äravedamiseks.” Ja kui suur ujuvkraana liikus aeglaselt muulist mööda, hõigati: “See tuleb seda Argentiina pokaali maale tõstma!” Siis aga ilmus nähtavale oodatud aurik Aegna, mida saatis torpeedopaat Sulev. “Tulevad!” käis rahvast kahin läbi.

Orkestri mürtsumise saatel astusid päevakangelased maale. Rahvas juubeldas. Võitjatele sirutati esimesed lillekimbud. Esimeste õnnitlejate seas olid ka maailmameistrite väikesed lapsed, kes ulatasid oma isadele lilli. Laskurmeeskond rivistati kaile üles ja kindral ­Nikolai Reek pidas tervituskõne.

“Kui palju sa õieti auhindu said?” päriti Kivistikult.

“Mitte ei tea. Ei jõudnud lugeda,” kostis mees vastu.

Argentiina karikas pakiti lahti ja asetati lahtisesse sõiduautosse. Algas triumfikäik läbi linna. Akendest pilluti lilli. Kostis lakkamatu käteplagin ja hurraatamine. Raekoja platsil haarati laskurid kätele ja pilluti üldise juubelduse saatel õhku. Oli tõeline pidupäev.

Eesti võidukat laskurmeeskonda ei ülistatud mitte ainult kodumaal. Ka Soomes jagus neile vaid kiidusõnu. “Miski ei aidanud. Eestlased olid meile lihtsalt liig kõvad vastased. Seletusi pole siin vaja, sest kui meie meeskond olekski pääsnud teda tabanud ebaõnnestumisist, poleks me siiski võitnud Eestit,” kirjutas ajaleht Uusi Suomi. Leht pidas eestlaste võidu võtmeks meeskonna ühtlast taset – nõrku lülisid neil polnudki.

Helsingin Sanomat lisas, et “meeskonnana Eesti avaldas kohe algusest peale muljet kohutavast kindlusest”. Sama ajaleht võttis meie meeste triumfi kokku tabavate sõnadega: “Otsustajaks ei saanud seekord mitte juhuslikkus, üks või kaks silma, vaid uue rahva otsustavalt parem oskus, mille ees vanad traditsioonidki ei maksa midagi.”

Helsingin Sanomatel oli õigus. Järgmisel laskmise MMil Luzernis juulis 1939 toodi Argentiina karikas šveitslaste suureks kurvastuseks taas Eestisse. Ja tiitlite ning medalite koguarvult tõusis Eesti laskemaailma tippu.