02.01.2009, 00:00
Küll sa ostad
Kord New Yorki lennates lõime Liinaga aega surnuks Skymalli kataloogi
uurides. Skymallis on midagi imeliselt ameerikalikku: isegi kriisi ajal
müüakse seal peaaegu kõigile taskukohase hinnaga absoluutselt
tarbetuid asju. Nagu näiteks:
“Tõukejõul
töötavad” antigravitatsioonilised kingad (129.95$)
Koera
tualettboks (64.95$)
Vahukommikahur (24.95$, 49.95 eest aga on
võimalik omandada kahekordse, 15meetrise laskekaugusega mudel)
Ujumismask digitaalkaamerale (99.95$)
Ultrasonic prillipuhastaja
(69.95$)
Antibakteriaalne noateritaja (89.95$)
Ukseavasse kinnituv
nukuteatrikomplekt (69.95$)
Animatrooniline laulev ja kõnelev Elvis
(199.95$)
Ameeriklased on sellise kraamiga nii ära
harjunud, et ei näe selles midagi ebaharilikku.
Öeldakse,
et keskmine põhjaameeriklane saab ööpäevas rohkem kui
viis tuhat reklaamsõnumit, seega võiks arvata, et me oleme
Skymalli tüüpi totruste suhtes immuunsed.
Minu
suguvõsa paraku mitte.
Mõni aasta tagasi sain emalt
kingituseks Big Mouth Billy Bassi, mis kujutab endast seinale kinnitataval
puitplaadil kummist kala, millel on patareid sees. Kalal on liikumisandur, ja
kui keegi mööda läheb, hakkab ta siputama ja laulab Bobby
McFerrini tuntud hitti (19.99$). Esmakordsel kohtumisel tundub see nunnu ja
naljakas. Kolmanda korra järel tekib tahtmine pesapallikurikas
võtta ja ta laiaks lüüa.
Liinal on kombeks
Põhja-Ameerika ohjeldamatu tarbimiskultuuri teemal nalja heita ja ta
rääkis varemalt ikka, kui kergesti me laseme end õnge
tõmmata. Ta väitis, et eestlased on sääraste peibutuste
suhtes immuunsed. Hiljem tuli tal oma sõnad tagasi võtta.
Esimene asi, millega ta USAs elades orki lendas, oli postipakkumine
“12 CDs For a Penny”: 12 plaati hinnaga üks sent, kui ostad
järgmise kahe aasta jooksul veel kümme plaati
“klubihinnaga”. Liina töötas kataloogi läbi, valis
välja 12 plaati ja kinnitas oma sendi kleeplindiga ümbrikku. Kuue
nädala pärast olid CDd kohal – koos 25dollarilise arvega
“käitlus- ja postikulude” eest. Klubist välja astudes
tuli tal plaadid tagasi saata, mis maksis umbes kolm dollarit. Oli see vast
hinnaline käitlus.
Viimasel ajal olen ma märganud, et
Ameerika agressiivne müügikultuur hakkab ka Eestisse jõudma.
Protsess sai märkamatult alguse keelerindel: enne kui ma märgatagi
jõudsin, tekkis eesti keelde tegusõna
“šoppama”. Üsna varsti ilmusid Amway ja kodude
vallutamiseks välja õpetatud kaubareisijad.
Üks
firma nimega Lux käib inimestele tolmuimejaid pakkumas, ja nende
osava jutuga müügiesindaja ei andnud Liinale vähimatki
võimalust keelduda üritusest, mis osutus pooleteise tunni pikkuseks
reklaamesitluseks meie kodus. Muidugi oli Liinal, kes oli juba Ameerikas
kõva kooli saanud, oma salaplaan – lasta meie räpane diivan
tasuta puhtaks teha.
Mina leidsin oma krediitkaardi numbri ja
pangarekvisiitide tervise huvides ettekäände esitluselt puududa. Kuna
eestlased olevat nendes asjades skeptilised, kartsin, et siinne
müügiinimene on oma Lääne kolleegidest märksa
jõulisema haardega. Ma kujutasin Luxi esindajat ette kui keskealist
jämeda kondiga naiserahvast Guantanamo hariduse ja tanksaabastega –
Olivieri kurja hambaarsti, kellel on naeratus näol, aga kes on iga hetk
valmis steriilse põranda huvides kellegi genitaale
elektrišokiga kostitama. (Ilmselt oli ta tegelikkuses kena noor
naine, aga ettevaatus ei tule kunagi kahjuks.)
“Noh, ostsid
ära või?&rdqu
o; küsisin õhtul koju tulles Liinalt.
“Mul ei
olnud nii palju raha,” ütles ta. “Aga kunagi tulevikus
ostan.” Lasknud esitlejal diivani ja kaks põrandavaipa ära
puhastada, oli Liina tootest ja selle maagilisest vibraimu-tehnoloogiast
lummatud.
Ma püüdsin seletada, et odavam kui 25 000
krooni maksta on sellist tolmuimejat rentida või kas või
puhastusfirma kohale kutsuda, aga Liina ei tahtnud sellest kuuldagi. Ta oli
pähe võtnud, et tegu on ülikõva tootega, mis puhastab
kõigist teistest kiiremini ja paremini.
Võimalik, et
oligi. Tuleb tunnistada, et tolmuimemine on meil enamasti tema
töö.
Sõbrad on mulle rääkinud, et firmal
nimega Lux läheb Eestis üsna hästi, eriti pensionäridest
klientidega, kellel puuduvad kogemused pealetükkivate
müügiinimeste tõrjumises. Kuuldavasti võtab osa neist
liisinguga koguni kaks tolmuimejat (teise lastele kingituseks). Ma ei saa
kuidagi aru, miks peaks üks Eesti pensionär endale nii kalli
kodumasina ostma, aga mis õigus on minul nende otsuseid arvustada. Endal
on mul seinal kõnelev kala.
Hiljuti tõi sama firma,
kes toodab kõnelevat kala, turule hirve – muidugi mõista
nimega Buck.
See on elusuurune mootoriga liikuv hirvepea,
mis laulab “Sweet Home Alabama” ja “Low Rider” ja
peeretab valjusti iga esituse lõpul (150$). Alati, kui ma emale
külla lähen, palvetan, et see poleks talle mõnes
kaubamajas silma hakanud.