30.04.2014, 06:00
Kunstnikusuu: Oma liistude ajastu
Meile pakuti võimalust sõna võtta. Regulaarselt sõna võtta. Kirjutada seda kolumni.
FOTO:
Me võtsime aja, et järele mõelda, ja mõtlesime kaua. Et miks meie? Kas me julgeme? Mis meil öelda on? Meil, kolmel kutseharidusega noorel oskustöölisel, kelle tööpäevad on pikad, kunstitreimine käib varavalgest hilisõhtuni, omas vabrikus, kust värske õhu kätte pääseb harva. Seal me oleme harjunud rääkima nii, et sõnum on ridade vahele peidetud. Ja read on reeglina kellegi teise kirjutatud ning võimalusel piisavalt suured ja igavikulised, et nende vahelt võiks hea tahtmise korral kõiksugu asju välja lugeda. Kes tahab, see näeb – meeldib meile mõelda. Aga reaalsus on pigem see, et kes lugeda oskas, see on juba surnud.