Kuueaastane "'professor"' teab peast üle tuhande taime

Järgneva loo tegevustik areneb kahekümne minuti vältel Tabasalu tee ääres paikneval söötis karjamaal, kui lasteaiapoiss Samuli Martin (6) koos ema Merikese ja Ekspressiga üle heinamaa läheb.

"See sinine on ussikeel!

See kollane on sirp-lutsern!

Ja see roosa on harilik kirburohi!

Ja see siin on oblikas - kärnoblikas..."

Need hüüatused toob kuuldavale Samuli, lodumüts peas ja räbalaks loetud "Eesti taimede kukeaabits" kaenlas. Ta lihtsalt  teavitab, mis taimed talle Tabasalu tee ääres heinamaal ette jäävad.

"Näe - see kollane on käokannus! Harilik käokannus, ainuke Eestis elav lõvilõug." Samuli demonstreerib, kuidas lõvil lõuad lahti-kokku käivad, ja küsib siis pedagoogi rangusega: "Aga mis on Eesti kõige mürgisem lill?" (Vastust Samuli ootama ei jää.) "Käoking, Euroopa üks mürgisemaid taimi! Tal on sinine õisik."

Ema Merike: "Räägi, kuidas sa oblikaid kindlaks teed! Kuidas sa tead, et see on kärnoblikas?"

Samuli: "See on kärna maitse!"

Ema: "Kust sa tead, mis maitse on kärna maitse?"

Samuli: "Kas sa siis pole proovinud, kuidas kärn maitseb!?" Ja valgustav selgitus siia otsa: "Ah, tal polegi õiget maitset!"

Teekond jätkub.

Samuli: "Veel on olemas koduoblikas. Ja veel on olemas vesioblikas, väikeoblikas..."

 

Juba uurib Samuli maadligi kasvavat mätast. "See siin peaks olema harilik kukehari. Tal on kollased õied." Juba kilkab ta tükk maad eemal. "Kuldvits! Harilik kuldvits! Kanada kuldvits on ka Eestis olemas!" Et Samuliga ühist tempot hoida, pead olema treenitud mees.

Ema: "Samuli oli kaks aastat vana, kui vanaema tahtis öelda, et näe, kuidas õu on võililli täis. Aga vanaemal ei tulnud sõna "võilill" meelde. Ja Samuli ütles vanaema asemel: võilill! Sealtsaati hakkas Samuli taimehuvi peale mis mürin!"

"Tulge siia!" Juba on Samulil vaatamiseks pakkuda hiiglaslik roheline tõuk, küljel punased kriipsud nagu ohtlikke jäätmeid vedaval tsisternil.

Samuli: "See on väga haruldane röövik - sirelisuru."

"Kas sa ei kordaks, palun!?"

"Sirelisuru!!!" Samuli hääldab kannatlikult. "Varsti hakkab röövik nukkuma ja kevadel tuleb temast nii suur liblikas." Sameli näitab mullaseid nimetissõrmi appi võttes, kui suur liblikas tõugust kevadel tuleb.

Ema: "Samuli teab natuke liblikaid ka. Tal on kodus liblikate kogu."

Samuli: "Tema sugulane on veel kassitapusuru. Siis on veel punasuru ja tontsuru ja... Aga ta lendab ainult öösel."

Mõnevõrra teeb Samulit murelikuks asjaolu, et sirelisuru peaks sööma sirelilehti, aga ta on asunud himukalt madaraid mugima.

 

Samulil on sõrmed kogu aeg mullased. Ükskord tuli ta õhtul ja näitas - vaata, kui puhtad mu käed on! Aga sell oli päeval ujumas käinud!

Ekskursioon läheb edasi.

Samuli: "Näe, kortsleht! Tal on veetilgad peal, kui vihma hakkab sadama. Sealt võib juua. Ja see siin on ahtalehine põdrakanep, üheaastane taim. Ajab, näe, missuguseid karvaseid tutte. Tutid lähevad lendu ja kinnituvad teiste kõrte külge!"

Mis kõrs see on, mille peale see tutt lendas? Samuli viskab pilgu peale. "Punane aruhein..."

Ema: & amp; quot;Nelja-aastaselt hakkas ta lugema. Ega tal muid raamatuid riiulis ei ole kui taimeraamatud. Praegu uurib näiteks kolme raamatut - "30 looduskaitsealust taime", "Väike taimetarkuste raamat" ja "Igal linnul oma rohi". Sünnipäeval ei ole mingit kingimuret. Raamat on parim kink."

Samuli on jõudnud põõsani, millel on punased marjad.

"Näe. See siin on punane leeder. Marjad on tal mürgised, neid süüa ei või. (Lohutavalt) Aga musta leedri marjad on söödavad, ainult veidike kibe."

Järgneb tutvustav loeng kollasest samblikust, mis on ennast õhukese korbana mingile tundmatule tüvele laiali ajanud. Loengust selgub, et samblik on seinakorp ja et puule on seinakorp väga ohtlik.

 

Suurema tundmatu põõsa jalamil peab Samuli iseendaga printsipiaalse dialoogi, mida juuresolijad eemalt aupaklikult jälgivad.

Samuli: "On see nüüd paakspuu? Või on see türnpuu?" Võtab oksa pihku, uurib siit ja uurib sealt. "Kui on sakilise servaga leht, siis on harilik türnpuu. Paakspuul on sileda servaga leht. Jaa. See on türnpuu. Aga türnpuul peaks olema mustad, kõva seemnega marjad. Paakspuul on pehmemad, lähevad plötsti katki. Need lähevad ka plötsti katki. Ei, see peab olema paakspuu!"

Järgmisel kuuel meetril pälvivad Samuli tähelepanu ojamõõl, süstjalehine teeleht, soolikarohi ("see on natuke mürgine!"), palderjan, kurekell-ängelhein, läikiv tuhkpuu, lodjapuu ("see on ka mürgine!"), kuslapuu, hunditubakas (siinkohal esitatakse hunditubakaka ja aedvaagi võrdlev analüüs), ümaralehine kellukas, lõhnav varjulill...

 

"Samuli, mis on su lemmiktaim?"

Samuli: "Orhidee!"

Ema: "Räägi, et sul on kodus peenar Eestis kasvavatest looduslikest orhideedest!"

Samuli: "Mul on tumepunane neiuvaip ja soo-neiuvaip. Ja siis veel lõhnav käoraamat ja Russowi sõrmkäpp ja..."

Ema: "Kui me kuskil autoga sõidame, on tal kühvlike ja kott kaasas. Ja seda õnnetust, kui siis autot kinni ei peeta, kui vaja on! Ma ei saa aru, kuidas ta need lilled autosse ära näeb!!!"

Samuli: "Mul oleks väga vaja laialehelist neiuvaipa. Seda mul ei ole."

Ema: "Isa pole meil suur taimehuviline ja ütleb vahel, et ära prahti autosse too. Siis toob Samuli vahel oma taimed autosse..."

Samuli: "Siis ma toon nad autosse salaja!"

"Näe, emme, siin on haisukott!!!"

Ema tõlgib: "Rohulutikas. Nad korjasid mu õepojaga rohulutikaid ja panid neile nime - haisukotid. Neil oli terve haisukotiriik. Sinna nad korjasid haisukotte. Ja siis nad haisesid ise ka samamoodi nagu haisukotid."

Samuli: "Nüüd vaatame üht looduskaitsealust taime. See on metsõunapuu!"

Vaatame mõnda aega metsõunapuud.

 

Ema-isa tahavad Samulit ühte väiksesse kooli panna. Sest tal on teistsugused huvid kui teistel temaealistel poistel. Ja vanematel on hirm, et järsku ta ei saa suures koolis hakkama. Ta ei räägi selliseid jutte, nagu poisid räägivad.

"Kas Fordil ja Opelil teed vahet?"

Samuli: "Ei."

"Kas sa arvuti taga istud?"

Ema: "Jaa. Ja koostab Google'ist kogutud materjalide varal oma lemmiktaimedest referaate!"

Ja meie kodutee jätkub.

Samuli testib oma kaaslaste teadmisi. "Mis on ainuke looduslikult kasvav gladiool Eestis? Niidu-kuremõõk! Seda leiab Pärnus ja Saaremaal."

Ema: "Ja siis nad käisid ükskord vanaemaga rabas pohli korjamas. Vanaema andis poisile korvi pihku, et korja sina ka. Laps tuli tagasi, korv oli sodi täis ja ei ühtegi marja!"

Mis seal korvis oli?

Samuli meenutab: "Ümaralehine huulhein ja rabamurakas ja kattekold..."

Ema: "Samulil on ammust ajast täpselt teada, kes temast saab. Pärast kooli läheb ta õppima Räpina Aianduskooli ja siis läheb botaanikaaeda ja hakkab teadlaseks!"

Samuli on kummardunud mingi taime kohale ja nõuab süvenenud ilmel: "Emme, võta see lehekülg raamatus lahti, kus on ussikeel, ja vaata, kas see taim siin on karukeel. Ta peaks olema raamatus ussikeele kõrval."

Ongi. Karukeel mis karukeel!

 

"Eesti taimede kukeaabits" on Samulil peas. Selle raamatu kaanele on kirjutatud, et seal on 1200 taimenime. Raamat on Samulil iga päev lasteaias kaasas. Kui teised lapsed üksteist taga ajavad, on Samuli kõhuli põrandal maas ja uurib oma raamatut. Lasteaias kutsutakse teda professoriks.

Samuli: "Aga jäta meelde, et kui sa endale herbaariumi teed, siis ussikeelt ära herbaariumi võta. Ussikeel ei kuiva korralikult ära!"

Ema: "Kui ma jaksaks teda kogu aeg kuulata, oleks ma sama tark nagu tema. Aga ma ei jaksa."

 

PS

Samulil on väike vend, kaks aastat vana Siim Mikael. Tema veel nii tark mees ei ole kui Samuli, aga šokeerib külalisi sellega, et tunneb eksimatult ära, missugune lill ema lillepeenras on kukehari.