KUUEKÜMNENDAD: Anne Vasarik, 64, mäesuusataja ning laskmistreener Põlvast

Kui ma kuuskümmend täis sain, oli see endalegi üllatus.

Muidugi olen ma praegu füüsiliselt natuke teine inimene kui nooremana. Sporditraumasid on palju olnud: jalaluu kaks korda, kuuekümne viiendal läks õlaliiges, see annab nüüd tunda. Kuus aastat tagasi murdsin mäel lülisamba ja nüüd tuleb korsett peal hoida.

Nii et sellepärast on aastatega alalhoiuinstinkt süvenenud. Aga see ei tähenda, et ma mõtleksin: kole lugu, sa said kuuskümmend ja oledki nüüd vana. Ei ole vana, ma olen lihtsalt rohkem elanud!

1963. aastal – üheksateistkümnesena – olin jalaluumurruga poolteist kuud haiglas venituse all. Arstid rääkisid, et invaliid valmis. Mis sporti sa enam teed!

Aga mina ütlesin endale, et see pole võimalik, sul on inimestele veel nii palju anda. Sa pead tagasi tulema. Ja praegu, kuuekümne neljaselt, ma mõtlen täpselt samamoodi: inimene – ükskõik kui vana – ei tohi kunagi arvata, et nüüd on elu läbi. Ole sa kümme või seitsekümmend, huvi elu vastu peab ikka olema!

Sest nagu ma ikka olen mõelnud: eluraamatul kordustrükke ei ole.

Sellepärast ongi kurb, kuidas paljud minuealised lihtsalt ära kapselduvad. Toast väljas ei käi, lasevad ennast neljal seinal kammitseda. Ei julge elada.

Muidugi, ainult pensioniga ei olegi tegelikult praegu võimalik elukvaliteeti säilitada. Täielik absurditeater – tööaasta maksab kolmkümmend krooni! Miks ma siis üldse rabelesin. Samal ajal hinnad muudkui tõusevad. Eks see panebki tavalise pensionäri sundolukorda: kui toast välja ei lähe, siis ta ju seda krooni kulutama ei pea.

Ma ise olin ka pärast lülisamba murdmist aasta kodus. Mõtlesin, et pensioniiga käes, kas sa pead enam tööle tagasi minema. Aga ikka läksin. Ma lihtsalt ei kujuta ette sellist nelja seina vahel istumist – mul peab olema võimalus liikuda ja mingi mõtestatud tegevus. Mingi eesmärk.

Tegelikult olen ma elust mõelnud nagu mängust: alati peab suutma reeglitega arvestada. Igasuguse keskkonnaga tuleb osata kohaneda.

Ma mäletan, et kui vanasti oli vaja telefoniga kaugekõne võtta, siis läks selleks mitu tundi. Sõida Nõmmelt kesklinna, seisa keskjaamas tükk aega järjekorras ja alles siis pääsed helistama.

Ja kui ma Põ ;lva spordikooli tulin, polnud mul siin ühtki töömeest. Ehitasin ise suusasidemeid, remontisin autot, parandasin torusid. Suusaradu mõõtsime jupphaaval nööriga, laskumisnõlvad trampisime, suusad jalas, ise sisse.

Nii et eks meie põlvkonnal on päris keeruline olnud. Aga see on ka õpetanud probleeme leidlikult lahendama, teistega arvestama ja asju pikemalt ette mõtlema.

Praegu on muidugi kõik teistmoodi. Info liigub väga kiiresti, võimalusi on palju, tööl ollakse harjunud mitut asja korraga tegema. Võib-olla sellepärast paljud minuealised ei suudagi uue põlvkonnaga kaasa rääkida: noored ei oska väärtustada järjepidevust, mida meie nii oluliseks peame.

Nagu vahel mõni tuttav räägib: laps ei taha temaga suhelda. Aga ma olen siis alati öelnud, et lapsed ja lapselapsed on su suurim väärtus – nii et sina ise pead tahtma dialoogi alustada ja olukorraga kohaneda!

Seda ma vist olengi spordist põhiliselt õppinud. Kohanemist ja seesmist valmisolekut.

Igaüks võib öelda, et tervis on vilets või et noortest ei saa aru, aga pole parata – vanus on selline. Tegelikult tulevad hädad mõtlemisest. Sellest, et inimene millegipärast ei taha liikuda ja suhelda, mitte sellest, et ta lihtsalt ongi vana.

Sest kõige hullem ongi see, kui inimene – vana või noor – arvab, et temast ei sõltu enam mitte midagi.