Lasnamäe ei kao kuhugi

Läinud nädala reedel-laupäeval toimunud arhitektide konverentsist “Lasnamäe jätkub” võttis osa ja tagus labidaga paepinda ka Regina Viljasaar Linnalaborist.

Niivõrd harva kui ma Lasnamäele satun, alati on huvitav. Ühekorraga on koos täielik umbisikulisus ja paljude inimeste kohalolust tingitud turvatunne, ühel pildil on planeerija suurejoonelised visioonid ning elanike igapäevaelu praktikad. Ja kuigi väljastpoolt vaadates tundub, et pärast sotsialistliku eduloo murenemist on avalikkus Lasnamäesse suhtunud kas teatava halvakspanuga või lihtsalt külmalt, kasvab Lasnamäe tegelikult koos ­uute majade ja rahvastiku arvu kasvuga. Praeguse seisuga elab seal 112 000 inimest ehk 8% Eesti elanikkonnast. See Tallinna suurim linnaosa on suurem kui Tartu, kuid vastupidi viimasele pole Lasnamäel ei tegelikku keskust, vaheldusrikast linnakeskkonda ega ka sellist lipulaeva nagu Tartu ülikool, mis kogu linna kuvandit kannab-õilistab.

Arhitektide Liit on Lasnamäe konverentsi planeerinud juba mitu aastat, et rääkida sellest piirkonnast teisiti kui tavaks. Tulla päris kohale ja näidata, et buldooseri ja tuttuue elumaja vahel on ka kolmas alternatiiv – hea elukeskkond, mille jaoks saavad inimesed ise midagi ära teha. Muide, alates 2004. aastast on Lasnamäe lahendamisega tegelenud Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid ning 2004. aastal oli see ka rahvusvahelise arhitektuurivõistluse Europan objekt, mille võidutöö üks autoritest on osalenud linna poolt 2005. aasta lõpus algatatud linnaosa üldplaneeringu töös.

Siiski tundub, et asum on liiga inertne ja õhu voolutakistus liiga suur, et informatsioon leviks. Konverentsi sihtgruppi – linnaosa otsustajate ja aktiivsete elanike kujul – kohal polnud. Samas: kui tihti tehakse linnaosades infopäevi, kus jutuks sarnased näited üle ilma, uued arengud, peatselt käivituvad projektid ja muidu vaimukad ideed, mida inimesed on kas või mitu aastat just selle koha kohta sepitsenud?

Moderaatorite Margit Mutso ja Tõnu Laigu käe all oli juttu Saksamaast, kus samu betoonpaneele tõstetakse ümber väiksemateks majadeks; Poolast, kus küsitluste järgi on enamik paneelelamute elanikke sarnaselt Eestiga tegelikult rahul, ja sealsetest renoveerimistöödest; lammutustest Lätis; Inglismaast, kus modernistlikud linnaosad taanduvad inetute ridamajade ees. Linnavalitsus tutvustas projekti “Hoovid korda!”, mis Lasnamäelt sai väga palju taotlusi. Esitleti Ülemiste Cityt, uut nn innovatsioonilinnakut, kus, kinnitan, on tõesti olemas oma atmosfäär, ja Tallink Cityt, ostukeskust ja sise-suusamäge, mille ümber kõik mikrorajoonid ilmselt krimpsu tõmbuvad.

Üks pikemaid ettekandeid oli koostatavast Lasnamäe elamualade üldplaneeringust. Üldiselt on planeerijatel igasuguseid ettekujutusi selle kohta, mida inimesed tahavad, inimestega kohtumine teeks pildi selgemaks. Ühtlasi ei tea elanikud ise tihti, mida tegelikult tahta võiks, selleks peaksid nad spetsialistidega kohtuma. Linnaosa üldplaneeringuga (mille töögrupp on väike ning segamini on aetud ka olukorra lihtne selgitamine ja tegelik analüüs) näiteks kavandatakse Lasnamäele üldiselt väga pihustatud arengu juures küll väiksemaid keskusi, kuid peamise tõmbenumbrina nähakse slummistumise vältimiseks siiski ette Tallinna kesklinna. Vastuhääled ütlevad, et jätta kogu selle inimhulga meelelahutus kesklinna kanda pole sugugi mõistlik ning planeerida tuleks kogu linnaosale üks tugev keskus, mille tulemusel aga ka üks rahvahulk isoleeruks.

Ülevalt alla koostatud üldplaneering on selgelt jõupositsioonilt ettenähtud tulevikukirjeldus. Arvan, et planeerijatel pole piisavalt jõudu, et midagi nii suurt vaid omal käel ära lahend ada ja töötama saada. Kõrgemat positsiooni oleks justkui vaja, sest elanikkond on huvitu. Lõpuni lahendamata keskkond tekitab elanikes “kohatu” tunde, n-ö vastaspoole ehk võimustruktuuride süstemaatiline huvi nende vastu võiks nad ehk lõpuks üles äratada. Nii saaks näiteks linnaosa keskuste küsimus, kus ja mida linnaosa inimesed jõudehetkedel teha saavad, kõige elujõulisema lahenduse.

Konverentsi teine päev oli pühendatud praktikale. Sügisest alates olid Kunstiakadeemia urbanistika õppetoolist välja kasvanud MTÜ Sisu tüdrukud Karin Bachmann, Lilia del Rio ja Elo Talvoja pidanud ühe Kivila tänava hoovi rahvaga ideetalguid. Mõte oli laiendada inimeste isiklikku ruumi ja seeläbi ka hoolimist koostegemise kaudu kogu hoovile. Kunagi “mägedesse” mugavustega korteri saamine oli olnud küll puhas õnn, kuid kaua jõuab kuumaveevannis istuda, küsivad nad. Et laupäev oli ilus päev, siis istutasid kohalikud elanikud rõdult vaatajate silme all puid ja lilli, korda sai liivakast ning betoonmüüridest saavad varsti raudteeliipritega kaetud pingid. Algus on igatahes tehtud.