„Ma tahaksin tappa. Tahaksin teada, mis tunne on inimest tappa.“ Niimoodi räägib üks 15aastane Tallinna poiss. Kutsume teda (pärisnimi on teine) Dimaks. Vanglat ta ei karda, pigem tahakski vanglasse sattuda, sest ta isa oli ka vanglas, enne kui aastaid tagasi üledoosi kätte suri. Ema oli varas ja võttis ka poissi vargustele kaasa. Siis sai ka ema üledoosi ja suri.
Kõlab julmalt, aga pärast vanemate surma tekkis Dima ellu lootuskiir. Poiss elas vanaisa-vanaema juures ning tundus, et asjad hakkavad liikuma paremuse poole. Poiss käis koolis, probleemid vähenesid, vaikselt hakkas asi rööpasse minema. Aga siis suri vanaisa ja sealt edasi läks kõik allamäge. Formaalselt elas laps lastekodus, aga nagu lastekodulastega tihti juhtub – käis ja ööbis nagu tahtis.