Lennukiga Neeva jõkke
Oli 21. august 1963. Helle Juksar ja veel neliteist noort sportvõimlejat istusid Tallinna lennujaamas lennukisse. Ees ootasid üleliidulised võistlused Tbilisis. TU-124 tõusis õhku ja võttis suuna Moskvale. “Mina lendasin esimest korda. Igavesti põnev,” meenutab Juksar.
Pooleteist tunni pärast pidid nad olema juba Moskvas. Möödus poolteist tundi, kaks tundi, kaks ja pool. Aga Moskvat ei kuskil. Ja siis ütles võistkonna treener, et me oleme ju hoopis Leningradi kohal. Ta oli Leningradis õppinud ja tundis linna. “Tiirutame ja tiirutame. Kõik majad paistavad. Siis teatas stjuardess, et Moskvas ei ole lennuilma ja me läheme Leningradi.”
Tiivad lendasid tükkideks
Hellel ei tulnud reisi ajal kordagi pähe mõtet, et midagi on viltu. Aga millegipärast käisid mehed edasi tagasi, tassisid mingisuguseid kaste, oma mitukümmend tükki. Ja siis veel tuli üks mees pika metalltoruga, suured higipisarad otsa ees.
“Me viskame omavahel nalja, et midagi on viga. Aga vene ajal ei saanud ei lennukil ega üldse millelgi midagi viga olla.” Ometi palus stjuardess kõigil turvavöö kinnitada.
Järsku saabus surmvaikus. Ei mingit mootorimüra enam. “Mina vaatan aknast välja – majakatused lendavad mööda. Ja siis käis niisugune pauk, et tiivad lendasid tükkideks. Vaatan uuesti, vesi. Alla saime, nüüd upume ära, käis mõte peast läbi,” jutustab Juksar. Enne pauku jõudis ta märgata, kuidas üks piloot sööstis kabiinist välja, haaras stjuardessil ümbert kinni ja mõlemad jooksid lennuki tahaotsa ning kükitasid sinna maha.
Ja siis ütles piloot stoilise häälega: “Olge rahulikud, lennuk on hermeetiline, lennuk ei upu. Kõigepealt lähevad välja lapsed, siis naised, siis mehed.” Eemal jõel sõitis üks paat, parajasti parvetati jõe ääres palgiparvi. Paat keeras otsa ringi ja tuli lennuki juurde.
“Uks tehti lahti, visati köis ja tõmmati parvede juurde. Meie hops, tipatapa parve peale ja maha. Nagu kinos,” jutustab Juksar. Jõe äärde oli kogunenud tuhandeid uudishimulikke inimesi, tekkisid liiklusummikud. Lennuki reisijatele hangiti kibekähku buss, aeti sisse ja viidi kähku minema.
Leningradis olid Helle Juksar ja tema reisikaaslased kaks päeva. Neid majutati hotelli, anti süüa ja juua. “Kui kohvrid kätte saime, olid need kõik süsimustad. Meil olid musta värvi dressid ja need andsid vett saades värvi. Siis toodi meile viisteist ühesugust pruunist papist ja plekknurkadega kohvrit. Kui läksime lennuväljale, siis meid vaadati, et nagu oleks lastekodust.”
Keelatud foto
Kahe päeva pärast lendasid Eesti sportvõimlejad Moskvasse ja sealt edasi Tbilisisse. Hirmu lendamise ees ei olnud. Nagu polekski vahepeal midagi juhtunud.
“Aga nüüd kui ma lendan, on muidugi jube. Kõik need aastad,” ütleb Juksar. Iga kord kui räägitakse lennuõnnetusest, iga kord kui kirjutatakse, kui näidatakse. Seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada. Nagu oleksite teletornis ja peaksite sealt ilma langevarjuta alla hüppama. Selline õõnes tunne, mõtiskleb Helle. Vahel tuleb tal lennukis lõõpimise tuju, kui näeb, et inimesed on kuidagi krambis. “Siis ütlen, et ärge pabistage, mina ükskord kukkusin, kaks korda elus ei kuku kindlasti.” Enamasti muutuvad inimesed niisuguse jutu peale rõõmsameelseks.
Terve võistluse aja Tbilisis kuivatas Helle raamatukogust laenatud “Sõda ja rahu”, päikese käes, ikka kümme lehte korraga. Mõtles, et saab riielda. Ei saanud, kõik olid kangelased, kui tagasi tulid. Piloote aga ei autasustanud keegi. Selle asemel otsiti vigu nende tegevuses.
Nagu hiljem selgus, oli katastroof juba õhku tõustes näha – lennuki esiratas jäi viltu, mis tähendas nina peale maandumist. Ja ratast ei õnnestunud lennu ajal ei toruga ega mingil muul moel sirgeks ajada. Siis otsustatigi maanduda Leningradis. Paagid olid aga kütust täis ja seda hakati linna kohal tiirutades kulutama. Kokku tehti 16 ringi. Lennuväljal ootasid tuletõrje- ja kiirabiautod.
Ootamatult sai lennukil kütus otsa, kuigi kütusenäidik kinnitas vastupidist. Algul suri välja üks mootor, siis teine. Täielik õnn, et all oli Neeva jõgi. Sama hästi võinuks lennuk kukkudes söösta majadesse. “Mina nimetan seda kogu aeg kõrgemaks pilotaažiks. Enne vette langemist suutis piloot veel raudkonstruktsiooniga sillast üle manööverdada. Kõige kummalisem, et piloodi nimi oli Mostavoi (most – sild). Kui alla saime, oli ta näost punaselapiline. Kolm tundi teadis ta, et võib juhtuda suur õnnetus. Meie teadsime vaid 14 sekundit,” meenutab Juksar. Maandumine oli nii õnnelik, et isegi vigastada ei saanud keegi.
See õhusõit lõppes veel ühe seiklusega. Võistkonnas ühel noormehel oli kaasas fotoaparaat. Ja ta ei jätnud võimalust kasutamata: kohe kaldale saades jäädvustas ta jõevees ulpiva lennuki filmilindile. Seda vaevalt teha saanud, märkas noormees enda poole astumas mitte just väga sõbralikke mehi. Ta pani jooksu ja kadus rahva hulka. Sama foto ongi siin esmakordselt avaldatud.
